Saiapurune klaastaldrik

Lesley oli endale kunagi väga ammu uue tee ja koogi tellinud, ning alles nüüd jõudsid need kohale. Koos vabandustega, et see aega võttis. Mis seal siis ikka. Ei saanud öelda, et tal vahepeal igav oleks olnud ja et ta toitu igatses, võimidagi. Ta ainult naeratas teenindajale sõbralikult. Ta rüüpas vaikselt teed, samal ajal, kui Steph oma kiiksudest rääkis. That's rather interesting. "Kui mul tuleb tuju sind kiusata, siis ma vähemalt tean, mida ma teha saan, et asi huvitavam oleks," muigas neidis kavalalt. Tema väikeses peas valmisid juba päris mitmed plaanid, kuidas ta noormeest kiusata saaks, kui tuju tuleb. Ta ei hakka parem Steph'le oma tõelistest kiiksudest rääkimagi. "Sa ei taha veel kooki, võimidagi?" uuris Temple kiirelt, lootes teema kuidagi mujale viia. Koopainimeseks olemine ja arvutisõltuvus ei ole just asjad, mida saaks kiiksudeks nimetada.

Stephen sõi oma viimase kaneelisaiakese lõpuni ning pööras siis tähelepanu uuesti tüdrukule. Või siis Les kavatses teda kiusata? Vot seda oleks huvitav kogeda. Ei juhtunud just tihti, et keegi Stephenit kiusata ähvardas. "Ja mida sa siis teeksid?" küsis noormees huvitunult. Lesley nägi välja täpselt selline tüdruk, kes suudab alati midagi geniaalset välja mõelda. "Ei taha väga. Usu või mitte, aga paarist kaneelisaiast võib kõhu isegi täis saada. Või vähemalt minu kohta kehtib küll see lause," vastas ta neidise küsimusele.

"Sa arvad, et ma ütlen sulle? .. naah.. I'm way to smart for that." naeratas Lesley. Küll aeg näitab, mida Les plaanib. Kui näitab.. aga oleks ju kurb, kui neidis ei saaks kasvõi korra Steph' kiusata? Või vähemalt üritada seda teha ja siis haledalt läbi põruda, et nad selle üle koos naerda saaksid. "Ma aint söökski," sõnas neidis, tehes korraks mossmoss näo pähe. Vahest on tõsiselt tunne, et tal on kõht nagu mingi must auk, kuhu tõitu kallata võib, ilma et see erilist mõju avaldaks. Aga see on ju Temple' võit - sööb palju tahab, ilma et kehakaalu pärast muretsema peaks.

Stephen tegi solvunud näo pähe. Või ei räägigi? Tema oli just lootma hakanud. Pahapahapaha. "Kahju küll. Eks mul tule siis oodata, kuni sa taipad minu juurde ilmuda ja mind kiusama hakata," muigas kutt. Söömine oli ka üks Stepheni sõltuvustest, kuigi täna sai tal kõht kahtlaselt ruttu täis. Kes teab, äkki pandi saiakeste sisse mingit kahtlast ainet? Noormees muigas endamisi selle mõtte peale ning viis pilgu siis uuesti tüdrukule.

"Täpselt nii, mu sõber, täpselt nii. Kes kannatab, see kaua elab." sõnas ta, süües koogi kiirelt lõpuni ning seejäre rahulikult teed jooma hakates. Boom..boom..boom. Juhe jooksis kuidagi kokku. Fuck. That's like the saddest thing on Earth. "Räägi midagi lõbusat." ütles Les lõpuks, pärast väikest vaikushetke.

"Kust sa seda võtad, et mul on plaanis kaua elada?" küsis Stephen kergelt muiates. Tal polnud küll plaanis ennast ära tappa ega muud säärast, aga mõte pikaealisusest tekitas siiski väikeseid külmajudinaid. Mis mõtet on siis elada, kui teistel ainult jalus oled? Siis tulevad igasugused vanakodud ja värki. Pole tarvis. "Kahjuks pean vist sulle pettumuse valmistama. Ma pole eriti lõbusa jutuga inimene," muigas Steph. Anekdoote ikka rääkima ei hakkas. Liiga lame. Eriti veel siis, kui tüdruk neid juhuslikult kuulnud peaks olema.

"Ei ole siis või?" uuris ta. Mis Stephen kavatses ennast ära tappa, et mitte pensionile jääda? .. kuigi, jah, elada nii kaua, et keegi sinu eest hoolitsema peaks ja et sa ise midagi teha ei saa ja keegi peab koguaeg sinu juures olema ning kõik ette ja taha ära tegema.. ka Lesley ei soovi seda. "That's like so sad." sõnas neidis, endiselt üsna lõbusal toonil ja ilmel. Peagi sai tee otsa. "Ermh.. mis edasi? Lähme jalutama või passime veel siin?" küsis ta. Kui midagi targemat teha pole, siis korraldab neidis Steph'le taustauuringu, kust ta tuleb, kes ta perekonnas on, mis talle meeldib jne jne.

"Ei tahaks küll väga," vastas Stephen. "Parem oleks, kui ma enne tõelist raugastumist ära suren, et mitte kellelegi jalgu jääda. Vanadekodud pidid ka jubedad kohad olema." Stephi pilk peatus Lesley tühjal teeklaasil, mis tähendas, et oleks vist aeg minema hakata. Aga samas ei tahtnud kutt veel Lesleyga hüvasti jätta. Tore tüdruk ju oli ikkagi. "Võiks jalutada pigem. Niisama passida pole erilist mõtet," arvas Steph ja tõusis seejärel laua tagant püsti.

Ja siiamaani on vaid üks asi, milles nad ühisel nõul ei ole. They're like.. srsly.. soulmates.. more like brainmates. "Live fast, die young," muigas neidis. "Voodihaigeks olemine ei ole ka väga minu teema. Ja vanadekodud.. oh, well.. oma koha annan ma heameelega kelllegi teisele." muigas ta ning tõusis seejärel püsti. Tooli seljatoelt seljakoti võtnud, hakkas ta sealt oma rahakotti otsima. Les ei saanud ju eeldada, et Stephen tema eest nüüd kõik ilusti ära maksab. Ja kui kutt seda ka teha tahaks, ei laseks Les tal seda teha. Ta oli juba 3-4aastaselt nii iseseisev, kui selline pätakas vähegi olla saab. Ja aastatega oli ta iseseisvus aina kasvanud. Kuigi, see, et tal raha piisavalt ja rohkemgi veel, vähendab seda 'iseseisvust' natukese.

"Nüüd võtsid küll minu sõnad ära," muigas Steph. Vanadekodu... isegi see sõna tekitab judinaid. Kuid miks üldse mõelda nii kaugest tulevikust? Elada tuleb ikkagi üks päev korraga ja mitte homsele mõeldes. Stephen ootas, kuni Les oma arve makstud sai ning koos lahkusid nad kohvikust. Järgnes väikene linnatiir Westside'il, kuni lõpuks kell juba nii palju oli, et tuli aeg koju minna. Stephen saatis tüdruku kenasti tema kodu ukse juurde ja hakkas siis ka ise edasi minema. Polnud temalgi kuskile mujale minna kui ikka koju.

OT: teema lõpp