Saiapurune klaastaldrik

"Vägev. Isegi tänad mind. Kunagi ma ütlesin ühele teisele inimesele umbes sama asja, aga too sai kole vihaseks. Mõtles, et ma pean teda mingiks nohikuks," muigas Steph. Seega võis tarkuse mainimine olla vabalt nii kompliment kui ka solvang ja Stephenil vedas, et praegu juhtus esimene variant olema. "Kui sa viitsid, siis võiks ju millalgi jälle kuskile sööma minna," arvas Stephen. Poisi isiksust arvestades oli tal ikka veel liiga palju vaba aega, mida New Yorgis elades juba naljalt ette ei tulnud. Ja mida rohkem uusi tuttavaid, seda kergem on tal linna sisse elada. Siis tekiks ka ehk mingi tunne, et kutt on Tree Hillis omaks võetud. "Mina olen samuti eastsider," lausus Stephen. "Aga kui aus olla, siis meeldib mulle Westside isegi rohekm. Vähemalt selle põhjal, mida ma lühikese aja jooksul näinud olen." Kuigi see pool linnast oli halvema kuulsusega, tundis noormees Westsidel ennast kuidagi kodusemalt. Imelik mõelda, aga nii oli.

"Oh.. well.. ma ilmselt isegi ei pahandaks väga, kui mind nohikuks kutsuda," muigas neidis. Ja isegi, kui teda nohikuks kutsuda, siis on ta damn hot dweeb. Selle peale, et nad taas kuskile koos sööma võiksid minna, ei tulnud Les'le ühtegi mõtet pähe, mis kuidagi selle vastu oli. Steph tundus olevat täitsa tore noormees ja koopainimesele kuluksid sõbrad väga ära. Pealegi, oma linnas giidi mängida ona tore. Eriti kui veel süüa saab. Ta võttis on telefoni taskust välja ning lükkas selle noormehe ette. "Gimmeh your number. Siis saab helistada." lausus Temple. Voilaa~ leidis endale praegu toreda hingesugulase. Poolelgi naljaga mõelduna, though. Ei leidunud palju inimesi, kes eelistavad rikkust ja suursugusust millelegi lihtsale. "Milline imeline inimene sa oled." vastas neidis naerusui sellepeale.

"Ma eelistaks siiski mitte kedagi nohikuks kutsuda. Isegi siis, kui nad seda solvavaks ei pea," ütles Stephen. Oli ta ju siiski hea kasvatuse saanud ega loopinud sõnu niisama. No vahel muidugi juhtus. Aga kellel ei juhtuks? "Ma võin ise oma numbri sulle telefoni salvestada. On sinul vähem vaeva," ütles Steph ning võttis tüdruku telefoni. Paari sekundi pärast oligi Stepheni number tal kenasti olemas. Kutt ulatas Lesleyle tema telefoni tagasi. Stephen turtsatas tüdruku viimase lause peale. Imeliseks inimeseks polnud teda keegi varem kutsunud. Isegi mitte naljaga pooleks. "Äkki seletaksid täpsemalt seda imelise inimese värki? küsis ta muiates. "Ma ei mõika praegu."

Steph' esimese lause peale kergitas Les oma kujutletavat kaabut. Such a nice guy. Saanud noormehe numbri, tegi ta talle vastaka ning pistis siis telo tagasi taskusse. That's nice. Nüüd saab helistada, kui kõht tühjaks läheb ja tuju välja sööma minna on. Küsimust kuulnud, kergitas ta korraks kulme. "Yousee.. eastsider'd on üldjuhul sellised barbie-like olevused. Vähemalt stereotüübid. Enamik pubekaid ilmselt samuti ja tähtsate ninadega tädid ja onukesed. Westside on neile kuidagi selline.. umn.. tühermaa või koht, millest tuleb iga hinna eest eemale hoida. Meie sinuga, vennas, jagame arvamust, et Westside on tore koht. Võibolla ei ole siin kõik nii idülliline, kui teiselpool silda, aga siin on kodusem.. ja mingil määral ka parem." seletas neidis üsna pikalt, et Stephen mõikaks, mida Lesley oma lause all mõelnud oli.

"Sellest saan ma täiesti aru, mida sa nende pubekate ja muude tähtsate ninade all mõtled. Olen isegi oma lühikese aja jooksul mõne sellisega kokku puutnud. Ega ei olnud just väga meeldiv," tunnistas Stephen. Kutt muigas endamisi, kui meenutas seda noort barbielikku tüdrukut, kes talle natuke aega tagasi külge lõi. Kui noormees talle ära ütles, siis viskas tšikk teda kingaga. Aga kutt õnneks pihta sellega ei saanud. "Sul on õigus. Siin ongi päris mitmes mõttes parem olla. Isegi inimesed tunduvad normaalsemad. Eastside on ülbikuid täis. Päris raske on täiesti võõrana sellesse seltskonda sulanduda," rääkis Steph.

"Koopainimesena pean ma nendega õnneks võimalikult vähe kokku puutuma." sõnas ta õnnelikult. Tema õnn. Nende õnn. Kergesti ärrituv, nagu ta on. Lesley toetas ühe küünarnuki lauale ning pea omakord käele, oma suurte silmadega Stephen't vaadates ja oma ilusate ripsmetega plakstudaes. "Mul oskused reaalses elus normaalselt käituda on nullilähedased. Arvutis elamine on oma jälje jätnud.. but this is the moment when I'd love to hug you. You're awesome." rääkis ta, seejärel selle jubeda ripsmetega plaksutamise ja istus jälle normaalselt. Ta nägi küll täitsa normaalne ja armas välja, aga see ei olnud kuidagi kooskõlas tema endaga. ".. ja neid ülbikuid leidub tegelikult igapool, aga suur rahakot kipub seda võimendama. .. ma olen tegelikult Tree Hillis terve oma elu elanud, aga ma olen siiani selline.. umn.. loner. Sort of. Olgugi, et ma kisakoorikapteni õde olen.. still.. Niiet no worries. " jätkas ta nende ilusat teemat.

"Siis sul veab. Mina ise üritan küll paljude inimestega suhelda, kuid teele satuvad enamasti sellised kahtlased. Pärast hakkad veel kahetsema, et nendega juttu tegid," rääkis Stephen. Siin leidus muidugi ka palju normaalseid inimesi, aga esialgne mulje Eastside'ist oli kõike muud kui meeldiv. Steph muigas, kui märkas, kuidas Lesley oma ripsmeid plaksutas. Ilusad olid need tõesti. "Noh, kui sa nii suur arvutiinimene oled, nagu sa räägid... äkki annaksid siis oma msni ka?" küsis Steph jällegi muiates. Loner või mitte, aga see tüdruk oskas tal tuju heaks muuta. Või oli ka kutt ise sisimas loner. Kes teab? "Aga kes su õde on? uuris Stephen. Äkki oli mingi võimalus, et noormees teab teda.

"Oleneb vaatenurgast, tegelikult. Kui vaadata sealt, et ma saan rahulikult oma elu elada, ilma et mingi jobu oma eelarvamuste ja kuulujuttudega seda segaks, siis on täitsa tore, jah. Ja ma säästan oma närvirakke meeletult palju. Samas, kui ma kavatsen tulevikus mingi ära püsti ajada, siis selle väljavaated oleksid kasinad, sest ma ei armasta suhtlemist eriti palju. Don't mind, aga ma eelistan arvutit." tõdes neidis. Kui noormees talt msn' küsis, läksid neidise silmad kohe suureks. Väga suureks. Ta köhatas kergelt, seejärel kergelt naerdes. "Eeermh.. jah.. ikka saab." sõnas ta. Mis seal siis ikka. MSNs on tal peamsielt kahtlane rahvas internteist. Ja nii pealkiri kui ka alapealkiri on piisavalt kahtlased. Eks ta esialgu muudab need siis ära. Ega Temple'l selle vastu mitte midagi pole. Vähemalt on keegigi normaalsem tal msn's. Oma kodukandist ka veel pealekauba. "Vanem õde Carmel Woods." vastas Les lühidalt.

"Sa ajad vägagi mõistlikku juttu. Sarnaseid inimesi võiks rohkem olla. Oleks elu ka palju mõnusam. Muidugi on see ainult minu arvamus. Enamik inimesi vaidleb sellele muidugi vastu," sõnas Steph. Talle meeldisid just sellised tagasihoidlikumad inimesed, kes ei kipu iga oma saavutusega teiste ees kekkama ega oma rahaga laiama. Ka Stepheni vanematel oli raha ja kutt sai sellest üsna suure osa, kuid ometi ei läinud ta seda kellelegi kuulutama. Kutil polnud isegi autot, kuigi raha selle ostmiseks oleks olnud. Tema eelistas pigem jalgsi liikuda. "Väga lahke sinust," muigas noormees. Lõpuks saab temagi enda msni kellegi normaalse, suheldava inimese. Siis ehk satub ta msni isegi rohkem kui paar korda nädalas. "Nime olen kuskil kuulnud, aga nägu ei tea," lausus kutt. Enamikku siit linnast ta veel ei teadnud, aga eks seda asja annab veel parandada.

"Oh no no no no no. No." raputas neidis pead. "Mulle sarnaseid inimesi on niigi palju. Pole neid juurde vaja. Kaotaks toredate inimeste leidmisrõõmu ära. Ja elu ei oleks see, mis ta praegu on. Seljuhul ma võiksin ehk ka populaarne olla.. aga see ei kõla eriti meeldivalt. .. kuigi, jah, oleks täiesti tore kui oleks selliseid normaalseid inimesi rohkem, kellega käia ja olla ja pidutseda ja elu nautida. " põhjendas ta ennast. Aga igaühel on oma arvamus. Ning Lesley on kindlalt veendunud, et kui oleks rohkem inimesi, nagu tema, oleks maailm hukas. Liiga palju tarku inimesi tekiks. Selle lahkuse koha pealt kehitas ta õlgu. Väga lahke on ta tõesti.. khmh. Ask Carmel.
Tütarlaps käib msn's üsna tihti, aga enamjaolt öötundidel, kui ta sõbrad teiselpool maailma sees on. "Selline armas, minust lühem, tumedanahaline tütarlaps. Olgugi, et kisakoorikapten, on ta seltskondlikum versioon minust." kirjeldas ta oma õde. Seda, et Les tegelikult lapsendatud on, ta lisama ei hakanud. Küll see kunagi hiljem jutukäigus ka välja tuleb, võib-olla.

Stephen hakkas naerma. Vähemalt oli mingi asi, milles nad Lesleyga ühel nõul polnud. Nii ongi tegelikult huvitavam. Ja mingil määral oli tüdrukul ka õigus. Kui liiga palju ühesuguseid inimesi tekis, siis võiks tõesti maailma hukka minna. Mitte et ta praegu ei läheks, aga siiski. "Kust otsast selliseid inimesi palju on?" küsis Stephen. Tema ise oli oma elu jooksul kõigest paari kohanud. Oleks ikka rohkem tahtnud. Lahkus ja tarkus olid sellised asjad, mis Stephenit tavaliselt vastassugupoole juures võlusid. Mingil määral muidugi ka välimus. "Ma saan vist isegi aru, keda sa kirjeldad. Olen teda koolis paar korda näinud, kui ma just ei eksi," rääkis Stephen. Nüüd oli tal nimi teada ja ehk isegi suudab selle meelde jätta.

Lesley pööras ennast toolil piisavalt, et ta saaks oma seljakotist võtta mingi paberilipiku ja pliiatsi. Selle paberilipiku rebis ta täiesti suvalise vihiku ühe lehe nurgast. Piisavalt suure, et ta oma MSNi sinna ära kirjutatud saaks. Pastaka pinalist võtnud, asetas ta paberi lauale mingi kirjutas sinna kiire, kuid loetava käekirjaga oma msni-aadressi ja ulatas selle kutile, seejärel pustaka tagasi pinalisse pannes. "Enne, kui ma selle sootuks ära unustan," lausus ta veel igaksjuhuks. Küsimuse peale, kergitas Temple aga kulme. "The Internet, my friend. The internet." vastas neidis. Ega ta siit Tree Hillist ei lootnudki selliseid inimesi leida. In her own way, oli ta juba leppinud sellega, et ta siin forever alone sorti tüüp on. Aga näed, lisaks interneti-rahvale leidis ta ka Steph' kellega rääkida. "That's nice." lisas Les lõpuks.

Stephen jälgis, kuidas Lesley mingist vihikust paberilipiku välja rebis ja siis sellele kirjutama hakkas. Saanud paberi kätte, uuris kutt seda natuke ja pistis taskusse. "Ilus käekiri," lausus kutt tunnustavalt. Temal endal oli kogu aeg käekirjaga jamasid olnud, kuna enamik õpse pidas seda loetamatuks. "Õige jah. Ma juba unustasin, et sa internetisõltlane oled," muigas Steph. Tänase päevaga võis täiesti rahule jääda. Jälle paar tuttavat juures.

"Umn.. tänan.. ?" sõnas ta ebakindlalt. Neidisele meeldis endale samuti ta käekiri.. aga enamikele inimestele see eriti ei meeldinud. Just sellepärast, et ta ei vaevunud seda eriti loetavaks tegema. Koolitööde pärast, jah, aga kõik muu jama.. oh no. Les on vast ainuke inimene, kes enda konspektidest ja muudest koolivälistest käsitsi kirjutatud tekstidest aru saab. Ta peaks hakkama igale poole seda meme troll-face' joonistama hakkama ja peale kirjutama 'problem?'. Trolling at its finest. Kuulnud Stephi' sõnu, turtsatas neids naerma. "Internetisõtlane? .. oh, well, kui sa seda nii nimetad." muigas Temple. Truth hurts, girl, eh? Kuidagi karm oli mõelda, et ta internetisõltlane on. Aga midagi muud tarka ta ka selle kohta öelda ei osanud ning see oli kõihe ligilähedasem. Nuuks. "Mina olen koopainimene ja arvutisõltlane.. ja kes sa oed?" uuris ta. Oleks tore ju teada, mis väikesed kiiksud Steph'l on, kui tal neid on ja kui ta need neidisele avaldab. See on the perfect way hüüdnimede panemiseks.

Stephen ei osanudki midagi tänamise peale öelda. Kutt ainult naeratas ning jäi hetkeks mõttesse. Ta oli tahtnud tüdrukult enne midagi küsida, aga küsimus ei tulnud kuidagi meelde. Lõpuks siiski Steph loobus meeldetuletamisest ning lootis, et ehk hiljem see meenub. Noormees lootis, et Les ei solvunud selle peale, kui teda internetisõltlaseks nimetati. Tüdruku häälest polnud igatahes seda kuulda. Aga kes teab, mis tema mõtetes tegelikult toimub? Kutt mõtles natuke aega, kui Les oli temalt kiiksude kohta küsinud. Üldiselt oli Stephenil palju väikseid kiikse, aga mitte midagi märkimisväärselt piinlikku. "Esimesena tuleb meelde see, et ma pean alati magama pea ukse poole, sest ema ütles kunagi lapsepõlves, et surnud viiakse jalad ees toast välja," lausus Steph muiates. "Ja seda ka, et mul ei tohi varbad teki alt väljas olla. Vastasel juhul ei suuda ma uinuda. Isegi siis, kui toas väga palav on." Polnud vist väga põnev, aga millegi parema peale noormees hetkel ei tulnud. Kui just hiljem midagi jälle meelde ei tule.