Saiapurune klaastaldrik

Nii nagu parim tee, asuvad ka parimad koogid Westside'l. Milline imeline koht see Westside. Ja kuna õde oli ta tema imelisest koopast välja tirinud, siis midagi targemat Lesley'l teha polnudki, kui koos oma õpikutega kohvikusse minna ja kooki süüa. Ikka parem, kui lihtsalt tuimalt, nina raamatus, midagi kuskile kritseldada, et tegemata kodutöö eest mingit märkust või puudulikku ei saaks.

Ja seal ta siis istuski, terve tonni kaaluv seljakott tema kõrval toolil asetsemas (sest ilmselgelt võttis ta kõik vähegi võimalikud asjad kaasa, et tegevust jätkuks pikemaks ajaks), nina ees vihik ja pooleldi selle peal õpik, niiet ta vaevu kirjutada sai. Koogitükike lebas veidi eemal, mis viimase poole tunniga väga palju väiksemaks polnud muutunud. Teetass, seevastu, oli esimese 10 minutiga tühi.

Stephen mõtles vahelduseks natuke Westside'iga ka tutvuda, kuna Eastside oli tal nüüd päris selge. Kutt jalutas mööda tänavat edasi, kuni märkas silti "Karen's Cafe". Kuna tal oligi parajasti kõht tühi, siis ei teeks väike kosutav eine ju midagi paha. Pealegi oli ta juba ammu mõelnud oma uue kodulinna parimad söögikohad välja selgitada, sest kutile meeldis eelkõige väljas süüa. Asi oli selles, et ta polnud just kuigi hea kokk ning kodus ei olnud ka kedagi, kes talle kogu aeg süüa teeks.

Kutt astus kohvikusse sisse ja vaatas ringi. Polnudki kuigi suur koht ning peale selle veel korralikult rahvast täis ka. Ainus vaba koht oli lauas, kus istus mingi võõras tütarlaps, kuid häda oli selles, et tema kõrval toolil asetses mingi seljakott. Siiski kõndis Steph tema juurde ning alustas juttu. "Hei. Vabandust, et segan, aga sinu kõrval on ainus vaba koht ja oleks väga tore, kui ma saaksin siia istuda." Kutt hoidis oma hääle korraga lõbusa ja viisakana, et tüdrukul temast mingi imelik mulje ei jääks.

Temple oli just ühe ainega ühele poole saanud, kui keegi teda kõnetas. Viinud oma üsna hindava pilgu tüübile, mõmises ta jaatavalt ning olles kiirelt õpiku ja vihiku kotti visanud, tõstis ta koti toolilt ning pani selle ühe sangaga tooli seljatoele rippuma. Seejärel võttis ta sealt järgmise aine asjad, jätkates õppimist. Samuti tõmbas ta koomale oma teetassi ja koogitaldriku, sest vastasel juhul poleks tollel kutil olnud oma asju suurt kuhugi panna. "Ole lahke." lisas ta hetke pärast, kiirelt sõbraliku naeratuse kutile viies.

"Tänan," lausus Steph ning võttis lauas istet. Ta ei teadnudki esiti, mida ütlema peaks, kuna teisel paistis olevat tegemist. Kodutööd, nagu kutt esimese korraga aru sai. Nägu ei tundunud Stephenile tuttav, aga kui aus olla, siis keda ta üldse tundis peale oma korvpallimeeskonna, mõne klassikaaslase ja õpetaja? Üldiselt oli noormehel nägude peale kehv mälu. "Mida sa õpid?" küsis ta pärast lühikest vaikusehetke.

Tänamise peale Les noogutas. Ta oli keskendunud oma kodutööse ja peaaegu ei kuulnudki toda noormeest. Ja kuna ta õde on kisakoorikapten, on Les tema kõrval nagu hale vari. Just sel hetkel, kui neidis järgmise koogitüki suhu pistis, esitati talle küsimus. Kiiresti toidu alla neelanud, niiet ta selle kurku pidi tõmbama, kehitas neidis õlgu. "Midagi ikka.. praegu on inglise keel käsil." vastas ta, pilgu taas noormehele viies.

"Edu siis sulle," lausus Steph kerge naeratusega ning vajus siis oma mõtetesse. Miks ta üldse siia kohvikusse tulnud oli? Käes, eks ikka selleks, et süüa saada! Aga siiani polnud kutt veel midagi ostnud. Stephen ei tahtnud tüdrukut segada ning seega tõusis ta vaikselt lauast ning läks leti äärde. Oma kaneelisaiakesed ära ostnud, läks ta tagasi lauda.

Nii tuim siis. Ta oli isegi kodutöölt pilgu ära tõstnud, et uusi tutvusi sobitada.. ja ta kõndis lihtsalt minema. Mis seal siis ikka. Kui noormees püsti tõusis ja minema läks, kehitas neidis õlgu ja pani oma asjad kotti. Motivatsioon kadus ära. Selleks ajaks, kui ta 'sõber' tagasi jõudis, oli ta oma koogi ära söönud ning jõudnud ka uue tellida. Väike kärme pärdik. "Temple Woods," otsustas ta ennast kutile tuvustada, ulatades talle ka terekäe.

Kui Steph lauda tagasi ilmus, oli vahepeal väike muutus toimunud. Nimelt oli tšikk oma asjad kotti pannud. See siis pidi ilmselt tähendama, et ta on õppimise lõpetanud. "Stephen Stainthorpe või lihtsalt Steph," tutvustas kutt ka ennast ja raputas kergelt tüdruku kätt. Veel üks uus tuttav. Pole paha. Steph võttis oma kaneelisaiakesest väikese ampsu ning pööras pilgu taas tüdrukule. "Mitmendas sa käid?" küsis Stephen jutu jätkuks.

"Nice to meet you," sõnas neidis viisakalt, nii nagu peab. "Head isu," lausus ta, kui ta noormees sööma hakkas. Kaneelisaiaksed olid head, aga Les eelistas ikkagi kooki. Ja alakaalulisena võis ta neid lõpmatuseni süüa, kartmata, et ta paksuks läheb. Terve elu on alakaaluline olnud. Nii palju, kui talle on räägitud ja ta mäletab. Täitsa masendav. ".. umn.. freshman. Ja sa?" uuris ta.

"Meeldiv tutvuda jah," pobises Stephen, samal ajal üritades oma saiakest mäluda. Alles mõni hetk hiljem lõi poisile pähe, et see polnud just kõige viisakam tegu. Nojah, peab üle elama. "Hea isu on mul tõesti," seletas ta. "Ma polegi täna midagi söönud. Liiga kiire päev." Hommikul oli Stephen liiga hilja ärganud ja siis polnud söömiseks enam aega. Tuli kähku kooli rutata, et juba esimesel nädal ennast hilinemisega mitte musta nimekirja sokutada. Ja loomulikult oli Steph enne suure kiirustamise peale oma rahakoti samuti koju unustanud. Hiljem aga ununes söömine sootuks, mis oli tema kohta äärmiselt ebatavaline. "Senior," vastas kutt neidise küsimusele ja võttis juba järgmise kaneelisaia. Hea, et ta neid päris korralikult varunud oli.

Les ainult naeris kergelt Steph' 'viisakate' kommete peale. Las laps sööb. "Ma olen vist ainuke loll, kes arvutis elab ja kodutöid normaalselt, niivõrd-kuivõrd, teeb," muigas ta selle peale. "Sa oled esimest korda siin? .. ma mõtlen, kohvikus." uuris Temple mõne aja pärast. Selle peale, et too noormees senior on, neidis üldse ei imestanudki. Ta tundus kuidagi.. umn.. vanem.

"Kodutööd..." Stephen kirtsutas nina. "Ega ma neid väga teha ei armasta. Samas pole ka arvuti väga minu teema. Kunagi muidugi oli see lahutamatu osa mu elust, aga nüüd on teised asjad, mis rohkem huvi pakuvad," rääkis Steph. Sellega tuli tal meelde aeg, mil kutt oli kuskil 14-15. Siis ei teinud ta midagi muud, kui istus päevast päeva arvutis mingeid totraid sõjamänge mängides. Olid ajad. "Jah. Alles kolisin siia. Eastside on mul juba päris selge. Nüüd mõtlesin Westside'iga tutvust teha," vastas Stephen tüdruku küsimusele.

Temple naeris selle nina krimpsutamise peale. That was cute, though. "Straight A-student. Cave-person." sõnas ta selle peale lühidalt. Ega seal polnudki midagi muud lisada. Täpselt nii lihtsad need asjad olidki. "Well.. then.. welcome! Westside'l on linna p a r i m a d kohvikud, kui sa otsid midagi lihtsat, ent see-eest maitsvat. See, siin, on näiteks parim pagaritoodetele spetsialiseerunud kohvik. Üks lemmikutest. Eastside'l on kõik nii peene.. pea hakkab vahest ringi käima. Siin on kuidagi kodusem tunne." rääkis ta. Jutu järgi võiks Les vabalt siinpool silda elada.

"Sa paistad päris tark jah," muigas Stephen. Kusjuures mõtles kutt seda täiesti tõsiselt. "Eks ma siis püüan seda meeles pidada, kui jälle Westside'le satun," sõnas kutt. Steph ei uskunud, et see aeg on kaugel, mil ta uuesti end Westside'lt avastab. "Kummal pool silda siis sina elad?" küsis Steph huvitatult. Tundus nagu rohkem Westside, aga kes teab.

"Ma tänan." naeratas neidis. Vahi kui armas. Ta tarkus paistab väljapoole ka. Kind of sad, though. Kisakoori kapteni õe staatuse tõttu võiks temalt oodata natuke.. umnn.. plikalikkust? bitch-like käitumist.. aga võta näpust. Sellest Woods'st siin, kohe kiirgab tarkust igasse suunda. "Uhuh. On ju hea teada, kus head toitu saab." muigas Lesley. "Ma võiksin teha heade söögikhtade nimekirja. Ma olen praktiliselt kõik söögikohad terves linnas läbi käinud. Mõni üksik, kuhu ma veel jõudnud pole." sõnas ta lõbusalt. Hakkab giidiks. Kui keegi süüa tahab, öelgu aga oma eelistused ja Temple viib nad kohale. UUrrraaa~. Küsimuse peale kergitas ta kulme ja kehitas õlgu samaaegselt. Who knows.. who knows. "Kodu on tegelikult teiselpool silda. I'm eastsider. Aga enamus mu aega möödub siinpool kohvikutes käies. Kui ma juhtun on koopast välja tulema. As I said, mõnusad hubased kohvikud." vastas ta. Karm tõde. Vahest tundub Lesley'le endalegi, et ta westsider on. Aga oleks a westsider, siis vaevalt ta koguaeg kuskil niisama jõlguks ja raha kohvikutes laiaks lööks.