Inglise keel ja kirjandus

Jason muigas kergelt, vangutades vaid pead. "Mis ma sinna parata saan, et sinu haare on nii tugev, purustades kõik, mis kätte saab," noris noormees vastu. Pühkinud käed puhtaks, sulges ta akna ning kõndis Sierra poole, et hõivata koht tema kõrval. "Sinu plaanitud lumesõda jäi küll väga lühikeseks, või on alles tegu esimese matsiga ja peagi järgneb ka teine?" kergitas Jas muigel kulmi, jälgides neidist.

"Ma kipun siiski arvama, et see oli esimene ja viimane mats, aga keegi ei keela meil väljas kunagi päris lumesõda teha," lausus tüdruk, kergitades kelmikalt kulme. See oleks ju päris lahe, kui oleks suur hulk rahvast. "Ma sain enda isu täis juba hetkel. Pealegi Sayeri 'kingitus' tekitas mulle külma värinad," põhjendas tüdruk, miks lumesõda lühikeseks jäi. Samas tunnini oli veel aega küll...

"Oh sind vaesekest küll," lausus Jason need sõnad kurvatooniga, köites enda käed ümber tüdruku, hoides teda soojas. Puhas füüsika - soojem keha annab osa oma energiast külmemale kehale, kus juures külm keha enda energiat soojale ei anna. Soojuse printsiib kui ei eksi. "Aga see kõlas küll hästi," lisas ta muigel, mõeldes suurele lumesõjale kui õues on natukene sulam ilm ja neil rohkem ruumi ja vabadust on.

Jasoni füüsika pidas paika, sest tüdrukul hakkas tõesti aega mööda soojem. Toetanud end õrnalt vastu noormeest, unustas ta sootuks, et oli koolis. Sellel noormehel oli siin võime panna tüdrukut kõike ümbritsevat unustama. "Siis teeme ära millalgi," lausus Sierra, vaadates enda pruunide silmadega poisile otsa, asetades enda ühe käe tema põsele.

Feb 28, 2012 21:46:02 GMT 2 @damn said:

"Olgu, eks ma jään siis su kõne ootama," sõnas Sayer. Kui trenn siis trenn. Seda küll üle ei tasu lasta. Eriti pärast seda kui tüdruku koht niigi juuksekarva otsas rippus. Ta pani enda käe ümber Jessica ning vaatas lihtsalt mööduvat rahvast, kellest enamus kiirustas kuskile tundi. Mõni nagu oli tuttav, mõne puhul tekkis küsimus, kas ta üldse käib siin koolis.

Jessica sulges oma silmad, pea endiselt Sayeri õlal. Oleks need tunnid juba läbi. Tütarlaps avas oma silmad ja tegi Sayle põse peale musi. "Ma lähen käin vetsus," lausus Jes ja tõusis püsti. Lihtsa ja tema jaoks täiesti harjumuseks saanud liigutusega viskas neiu oma juuksed seljale ning hakkas lähima tüdrukute tualettruumi poole kõndima.

Jason naeratas õrnalt, kui ta tundis Sierra kätt enda põsel ja neidist vastu end nõjatumas. Ta lasi enda kätel vajuda tüdruku alaseljale, hoides teda kindlalt enda embuses. Noormees jälgis neid tumedaid säravaid silmi, mis olid nii selged ja siirad. "Nimeta ainult aeg ja koht," sõnas Tommie vaikselt.

Sayer noogutas tüdrukule, ning saatis teda pilguga, kuni ta koridorri rahva sekka ära kadus. Sasinud kergelt enda niiigi segamini juukseid, tõusis noormees jälle püsti ning naases klassi, kus Sierra ja Jason end väga koduselt tundsid. Say istus enda kohale ning võttis välja enda joonistusploki, jätkates seal pooleli olevat joonistust.

"Diil," lausus tüdruk enutusiastlikult, sest kui tema juba mingi idee pähe võttis, siis ilmselt läheb see ka käiku. Sierra tundis end hetkel väga hästi ja kui tal vähegi väsimust või und oleks, siis suure tõenäosusega jääks ta juba enne tunni algust magama. "Jason," sõnas Mel poisi nime, "mis sa pärast tunde teed?"

Sellel ajal kui Sierra ja Jason oma maailmas viibisid ja Sayer enda joonistusega ametis oli, tõusis Liam vaikselt enda toolilt püsti ning avas akna, võttes sealt ühe mõnusa täie lund, mille jagas kaheks, tehes sellest siis ka vastavalt kaks palli. Asetanud ühe enda lauale, otsis ta endale sihtmärki. Viimaks kavalalt muiates, lasi ta kuuli lendu otse kahe kudrutava turteltuvi suunas. Pall leidis endale kena koha Jasoni kuklal.

Jason muigas kergelt. "Peale laisklemise? Mitte midagi erilist ja tarvilikku. On sul midagi mõttes?" kergitas noormees küsivalt kulme. Jälgides või pigem uppudes neisse tumedatesse silmadesse, kummardus Tommie Sierrale lähemale, et tema pehmetele huultele üks suudlus kinkida, kui korraga tabas tema kukalt lumekuul, mis pani noormehe eemale tõmbuba. Jasoni rohelised silmad pöördusid üle õla Liamile ning ta turtsatas valjult: "Nice timing, man, really - just awesome!" Tõusnud laua tagant püsti, kõndis ta aknani, avades selle ja võttes peotäie lund, mille voolis kiirelt ilusaks kuuliks, saates selle Liamile poole teele. Kui sõda, siis sõda.

"You welcome," lasus Liam, olles varjamatult kahjurõõmus. Tegelikult oli see ajastus väga juhuslik, sest ta isegi ei teadnud, mida nood kaks tuvikest seal tegid. Jasoni pall lendas otse Liamile rindu, aga kuna noormees oli valmistunud selleks, et ilmselt läheb asi sõjaks lahti, oli tal teine pall kohe laualt võtta, et see taas Jasoni poole lennutada.

"Midagi oleks jah," sõnas Sierra, vaadates poisile muiates otsa. Jasoni pilgust oli ta enam kui kindel, et saab kohe ühe magusa suudluse osaliseks, aga selle asemel tõmbus noormees viimasel hetkel eemale ja kargas sootuks püsti. Saanud aru, mis toimus, hakkas tüdruk laginal naerma, jälgides poiste vahelist sõda. Osa temast soovis nendega ühineda, aga teiselt poolt oli tal natuke külm olla.

Jason püüdis Liami palli kinni, ilma et see oleks katki läinud. Surunud selle veidi tihedamini kokku, lennutas ta selle uuesti noormehe poole. Kahjuks jäi tema kaar liiga kõrgeks ning see purunes vastu laes olevat lampi ja selle jäänused kukkusid Sayeri peale. Ups. Kiirelt aga võttis Tommie uue peotäie lund, tehes sellest kena kuuli ja saates selle seekord õige kaare ja suunaga Liami poole, tabades noormehe pead.

"What a..." sõnas Sayer päris pahaselt kui lumi talle ja tema joonistusele peale kukkus. Mitte just kõige meeldivam. Lükanud lume ettevaatlikult pildi pealt maha, surus ta ploki tagasi kotti. Hetk hiljem ühines ta poiste lumesõjaga, saates neile mõlemale hoolega kuule. Mõni läks täppi, mõni lendas niisama klassi maha või vastu seina. Vähemalt viis see mõtted Lizziest ja Danielist mõneks ajaks eemale.

Kõrvu lukustav kellahelin andis teada uue tunni algusest. Koridorid valgusid inimestest tühjaks. Sinna jäid vaid õpetajad, kes enda klassidesse suundusid. Üks neist oli ka Helen. Just enne sisenemist püüdis õppealajuhataja ta kinni ja rääkis temaga kooli kevadmuusikalist, mis iga aasta toimunud oli. Viisteist minutit pärast kellahelinat astus naine ruumi, silmitsedes enda märga klassiruumi ja punapõskseid õpilasi. "Nonoh, tundub, et teile jäi õuest väheks," lausus naine tõsiselt, vaadates teravalt igale ühele eraldi otsa. Jõudnud enda laua juurde naeratas ta aga tervele klassile. "Kui keegi siin libeda põranda peal nüüd kukkuma peaks, siis eks te ise teate, kellele enda haiglakulud saadate. Ja paluks mu klass pärast ära kuivatada," ütles Helen, toetades end vastu lauda.