Inglise keel ja kirjandus

Tugev kellahelin märkis taaskord ühe tunni lõpu. Õpilased panid kiirustades enda tööd lauanurgale ning kadusid klassist nii kiiresti kui võimalik. Helen silmitses õpilasi enda laua tagant emalikul pilgul, silmis sära. Nii kaua kui ta siin koolis õpetanud on, on õpilased talle rohkem rõõmu kui mure toonud. Ta armastas iga ühte neist jäägitult ja üritas neid võtta sellistena nagu nad olid. Ta teadis, et keskkooli jooksul võivad paljud kaotada enda isiksuse, tema tahtis aga, et inimesed, kes tema klassist kunagi lahkuvad on isikupärased ja oskavad enda arvamust välja öelda. Kui klass taas vaikuses oli, tõusis ka Helen püsti. Ta avas mõned aknad, et ruumi õhutada ning astus siis ruumist välja, et sööma minna. Ees ootas siiski pikk poole tunnine vahetund. Klassi jättis naine lahti, et järgmised õpilased saaksid enda asjad ära panna.

Sierra astus tühja klassi ning tõmbas enda kopsudesse mõnusat värsket õhku. Helen teadis ikka alati, mida õpilastele hea on. Tüdruk viskas enda koti tavalisele kohale, mille ta oli hõivanud enda esimesel päeval. See pidi olema Joe ees. Mel ei olnud aga kuigi kindel, et ta enam sinna istub, aga kes teab. Keeranud end ringi, sammus näitsik akna juurde, istudes aknalauale. Nii oli mugav olla. Õrn tuul sasis ka tema punaseid juukseid. Jah, nii võis üsna kergesti haigeks jääda, aga hetkel see Sierrat eriti ei morjendanud. Kavalalt muiates pistis Melody enda käe aknast välja ning haaras välimiselt aknalaualt endale korralikult lund, vormides sellest kena ümara palli. Viinud enda pruunid silmad uksele, jäi ta ootama enda klassikaaslast, kellest pidi saama tema sihtmärk. Loodetavasti mõistab too nalja ja ei pea pikka viha.

Juhuse tahtel pidi olema Sayer see, kellest pidi saama Sierra sihtmärk. Ta astus klassi, pilk enda telefonil, sest oli just lõpetanud kõne enda isaga, kes talle ikka vahetevahel helistas ja uuris, kuidas tal läheb. Noormehele meeldisid need kõned iga korraga aina rohkem ja need viisid alati ta tuju lakke. Ta võis lausa tunda pärast iga kõne, kuidas tema isa triivib tagasi tema ja ema juurde ja peagi on neil võimalus olla taas see perekond, kes nad kunagi ammu olid. Say ei pannud tähelegi, et Sierra aknalaual istus ja jalutas seega kohe enda kohale, visates koti lauale. Pingile ta veel ei istunud, sest tahtis ära panna enda pleieri, mida ta just enne enda isa kõne kuulanud oli.

Sierra naeratas võidurõõmsalt, kui nägi et sisenejaks oli Sayer. Vähemalt oli kindel, et ta ei saa endale mõnda uut vihavaenlast. Ta ootas kannatlikult kuni poiss enda kohani jõudis ja seal siis enda pleieriga tegelema hakkas. Mel mõistis peagi, et noormees ei olnud teda märganud ja see oli talle vaid eelis. Hoides naeru tagasi, sihtis ta mõni hetk, ennem kui palli Sayeri poole teele lasi, lüües selle kenasti poisile kolmnurka. See ei olnud tugev löök, seega valu see vaevalt tekitas. Ehmatust ja ebameeldivust aga ilmselt küll.

"Mida kuradit," pahvatas Sayer esimese hooga. Ehmatav oli see küll ja pisut ka ebameeldiv, sest kuul läks ilmselgelt Sayeri vastu lüües veel tükkideks ja seega lendasid osad tükid talle näkku. Surunud pleieri endale kotti, tõstis ta pilgu aknale, kuid vaevalt oli ta näinud kuuli omanikku, kui tema nägu leebus ja ta isegi naerma hakkas. "Sinu lapselikkusel ikka ei ole piire," vangutas Say enda pead, lükates lund enda särgilt maha, "ma sulle teen siin lumesõda," lausus noormees ning jalutas teise akna juurde, võttes sealt kena täie lund, vormides sellest hetk hiljem kuuli, mis lendas ilusti tüdruku punastesse juustesse. "Ups," lausus Sayer kahjurõõmsalt.

Mel hoidis enda naeru seni kaua tagasi kuni oli kindel, et Sayer pahaseks ei saanud. Siis lasi ta enda heliseval naerul klassiruumi levida. Taaskord oli tal pisut ülemeelik tuju või siis nagu noormehele meeldis öelda, käitus ta lihtsalt lapsikult. "Sayer, ei-ei-ei," vingus Sierra kui mõistis, et Say kavatseb talle tagasi teha. Okey, selline see plaan nüüd küll ei olnud. Shit. Libistanud end aknalaualt alla, keeras ta just õigel hetkel poisile selja, et kuuliga vastu pead saada. Auch. "Nii ei ole aus. Nii ei tohi," protestis Melody, keerates end ringi, harutades samal ajal lund enda juustest välja.

"Kuidas ma võisin küll Sierra lumesõja kõige tähtsama reegli unustada," ohkas Sayer mängulikult, "Sierra tohib kõiki visata, aga keegi teda puutuda ei tohi." Noormees vaatas tüdrukule kavalal pilgul otsa, kergitades enda kulme. Kui juba alustatud sai siis....Say võttis endale uuesti lund ja vormis uue palli. "Näed, see lausa ootab, et ma sind viskaksin," muigas noormees, visates palli enda ühest käest teise. Külm oli seda tegelikult käes hoida ja see kippus kiiresti sulama. Hajutanud piisavalt Melody tähelepanu, lennutas ta palli tema suunas.

"Ha.Ha.Ha. Pole naljakas," sõnas Sierra teeseldud vihaga. Ta ei saaks kunagi Sayeri peale pahane olla. Ta oli tema venna ja nad lihtsalt peavad läbi saama ja sellised kiusamised käivad asja juurde. "Palun, Say," anus tüdruk kui poiss endale uue kuuli vormis. Nii ei läinud kohe üldse. Tüdruku kena plaan oli tema enda vastu pööratud. Not nice. Hetkel, mil poiss kuuli lendu lasi, kummardus tüdruk ja seega lendas kuul hirmsa hooga vastu seina. Sierra tõusis püsti ja vaatas ehmunult kuuli ja siis poissi. Jaaaa nagu Melodyle kohane, oli ta järgmine hetk naerust kõver, "tundus, et su pall ikka ei tahtnud mind nii väga," muigas ta võidurõõmsalt.

Jessica astus klassi just sel hetkel, kui Sierra lumepalli Sierra poole sööstis ja see vastu seina puruks lendas. Tardunult jäi ta ukse juurde seisma. See klass oli jääkülm ja seal lendasid lumepallid ja ühte neist pallidest sihtis Say tema poole. Veendunud, et Say teda ei loobi, saatis Jessie kummalegi koolikaaslasele kerge pilgu, liikus oma laua juurde ja pani oma asjad lauale. Jessica hõõrus oma käsivarsi, millel kananahk peal oli ning väljus siis klassist sama targalt, võttes koridoris asuvalt pingil istet. Koridoris oli soe vähemalt.

Ka Sayer hakkas tüdruku sõnade peale naerma, kuid kohe kindlasti ei leidnud ta, et see kohe niiii naljaks oleks. Kui noormees ei teaks tüdrukut nii hästi, siis oleks ta sada protsenti kindel, et Mel on laksu all, for sure. Kuulnud klassi poole tulevaid samme, asetas Sayer sõrme enda huultele, et näitsik vaiksemaks jääks, mida ta ilmselgelt ei teinud. Say oli juba valmis kuuli lendu laskma, kui klassi sisenes Jessica. Viimasel hetkel jättis ta palli siiski kätte. Sorry, noh. Õel tundus enda tüdrukut nii ootamatult palliga loopida.

Sierra üritas küll Sayeri märguande peale vaiksemaks jääda, aga tal ei tulnud see lihtsalt nii kiiresti välja. Alles siis jäi ta hetkeks vait kui Jessica klassi astus ja sama kiirelt sealt ka kadus. "Noh, miks sa ei visanud nüüd? Mind tapsid küll enda kuulidega nii et vähe ei ole," sõnas tüdruk teeseldud solvumisega. Ta võttis hoopis ise lund ja tegi sellest ilusa ümara palli. Nüüd oli ta kindel, et kes sisse tuleb, see saab kuuli. Olgu selleks või Joe, kes teda juba niigi vihkab. Või Jason, oh teda loobiks küll hea meelega kohe.

"Sa oled Sierra kah, sind peabki loopima. Pealegi sa ise alustasid ja ma ei saanud ometi vastamata jätta," vastas Sayer tüdruku küsimusele. Olgugi, et see vastus ei olnud just väga põhjendatud. Mis ta ikka öelda oskas. Näitsik sai ilmselt ise ka aru, miks ta ei visanud teda. Aga Say oli sama veendunud kui Sierra, et järgmine inimene saab endale ilusa tervituse.

Jason oli veetnud enda vaba tunni psühholoogi kabinetis, püüdes seletada Robertile, miks ta läheb sõjaväkke ning lahendades mingeid isiksuse teste. Mehe sõnul olevat ta üsna kinnine inimene, mis tõttu on teda raske lugeda, mis tõttu pidi ta tegema tõesti nii isiksuse teste kui ka kurikuulsat tindiplekkide testi. Igastahes seda pooleteist tunnist kogemust Jas ei kahetse. Ta sai paljugi enda kohta teada ning samuti ka psühholoogilise hinnangu lehe enda kausta vahele, mis aprilli lõpuks peab jõudma sõjaväe komisjoni kätte.
Tommie astus klassi, silmad suunatud enda ette ning lõbus kerge muie. Ühed nooremad korvpallurid, keda ta aitab matemaatikas järgi, möödusid temast just koridoris ja andsid au, karjudes samas üle koridori: "Andke au meie koloner-leitnand Hillile, tulevasele diktaatorile, kes hakkab teie kondiseid tagumikke nuhtlema!" See oli naerma ajav, muutes Jasoni vähemalt järgmiseks tunniks-kaheks rõõmsamaks.

Sierra märkas koheselt lõbusat naeratust Jasoni näol kui ta klassi sisse astus. Sellel hetkel sai tüdruk aru, mida Sayer Jessica puhul silmas pidas kui teda palliga ei visanud, kuid siiski ei suutnud ta juhust kasutamata jätta. Vaadanud korraks Sayerile otsa ning noogutades talle, luges ta hääletult kolmeni ning lasi siis kuuli kenasti oma kalli-kalli-kalli poisi poole lendu. Ega see siis pahaga polnud. Jason saab kindlasti aru....loodetavasti.

Sayer silmitses tüdrukut kui Jason ruumi astus, kas ta viskab või ei? Kuid kui Mel talle otsa vaatas ja noogutas, mõistis Say tema otsust. Kui nii siis nii. Say jälgis tüdrukut kui too luges kolmeni ja lasi siis enda lumekuuli mõne hetkelise vahega lendu. Ta väga ei põdenud sellepärast, mida Jason teeb. Vähemalt too tüüp, keda tema kunagi teadis, oleks sellepeale lihtsalt naernud.