Pärast tunde.

"Sellest ajast saati, kui sa ära läksid. Ja mitte nüüd, kui sa tulid, siis ma enda arvates...Ahh, vahet pole," arvas Joseph ja hakkas taganema, korrates enda peas justkui mantrana, et ära tee midagi lollakat, mida hiljem kahetsed. Ise võib-olla ta polekski kahetsenud, aga ta teadis, et see ei oleks õige tegu.

Inglismaa oli just kui üks suur punane silt tüdruku peas, mis sealt kuidagi kaduda ei tahtnud. Inglismaa oli päästanud ta elu, andnud talle parima sõbranna, muutnud ta selleks, kes ta on täna ja õpetanud teda elama. Ja samas oli ta lõhkunud kõik sidemed, mis tema ja ta sõprade vahel olid. Sierra ei suutnud lõpetada mõtlemast sellele, mis siis kui ta ei oleks läinud. Kuidas oleksid asjad praegu? "Palun vasta mu küsimusele. Ma pean seda teadma. Minu jaoks on sellel vahet," sõnas Mel kindlameelselt.

"Sellel ei ole vahet! Kõik läheb ikka samamoodi edasi. Mitte miski ei muutu!" vastas Joe. Ta oli kindel, et Sierrat see ei mõjutanud. Joseph taganes :"Lihtsalt...Unusta ära, et ma midagi ütlesin." Ta ei tahtnud enam midagi öelda, niigi palju sai juba paljastatud.

"Kuidas sa saad öelda, et mitte miski ei muutu, kui sa ütled, et ei saa enam mu sõber olla," sõnas Sierra vaadates poisile murdunud pilgul otsa. "Kuidas sa saad arvata, et ma midagi sellist ära saan unustada?" esitas tüdruk uskumatul häältoonil uue küsimuse, mis ei oodanudki endale otseselt vastust. Kui Joe taganes, tegi seda ka Melody.

"Mitte miski ei muutu, kui ma ütlen sulle, miks nüüd...Sellel pole vahet," vastas Joseph. Ei ole ju. Sõbraks jääda on ka raske, kogu aeg käivad muud mõtted peas. Pealegi räägiks Sierra ilmselt ka enda suhtest ja seda oleks suur põrgu kuulata.

"Kui sa tõesti nii arvad..." sõnas tüdruk, olles endiselt kindel, et see annaks talle midagi kui ta vaid teaks. Keeranud end kiire liigutusega ümber, võttis ta suuna enda autole, jalutades nii kiiresti kui võimalik. Ta tundis juba kuidas tema silmad märjaks hakkavad minema ja kurgus olev klomp teda aina lämmatab. Viimaks kaitsvasse autosse istunud, surus ta võtmed süütesse, kuid kohalt ta ei liikunud. Temas ei olnud hetkel autosõitjat. Ta pidi ennem kõigest sellest toibuma. Ja parim viis oli lasta endast kõik välja. Peitnud enda näo käte taha hakkas ta lihtsalt nutma.

Joseph tahtis lahkuda, aga jalad seisid ühe koha peal ja ei teinudki katset pöörata end ümber ja minema kõndida. Joe vaatas, kuidas Sierra kõndis enda autoni. Sõiduk ei liikunud paigast. Näinud, kuitas kaunis näolapp käte taga peitus ja keha vappuma hakkas, neelatas noormees raskelt ja teadis, et targem oleks minema kõndida, kuid liikus auto juurde ja avas ukse ning kükitas ja kallistas Melodyt.

Sierra oli arvanud, et Joe kasutas kohe juhust ja jalutas minema kui neidis lahkunud oli. Seega oli ta üllatunud kui auto uks avanes ja poisi käed ümber tema põimusid. Ta peitis enda näo poisi dressipluusesse, kallistades teda tugevalt vastu, tahtmata temast enam lahti lasta, aga ta teadis, et see ei tähenda nagu oleks Joe enda seisukohta muutnud. Ta oli siin, sest tal oli tüdrukust lihtsalt hale.

Joe tõusis ja tõstis Sierra endale sülle ning istus autosse. "Sierra, ära nuta minu pärast," palus Joseph. Valus oli vaadata, kuidas tüdruk nutab, eriti veel Melody, kes oli noormehele tähtis. Nooruk silitas õrnalt tüdruku juukseid ja hoidis teist kätt tugevalt neiu ümber, üritades teda lohutada.

"Ma ei saa neid emotsioone jälle enda sisse koguda.....ma ei saa....," sõnas Sierra, tõstes enda näo poisi pusast välja, tõmmates käega üle põskede. Nutmine tegi head. Kunagi keegi kuskil ütles, et mõnikord on inimestel vaja nutta, et endast kurbus välja saada ja rõõmule ruumi anda. "Ma ei taha sulle haiget teha...ma tõesti ei taha...," lausus Mel, lastes pisarad jälle enda põskedele jooksma.

"Ma tean," vastas Joseph. Ta teadis, mida Sierra oli teinud enne Londonisse minekut. Õigemini selgus see hiljem, aga tähtis oli see, et Melody seda enam ei teinud. "Ära muretse selle pärast," lisas Joe ja sai aru, kui idootsena see kõlas. Ära muretse...Sõnakõlks ainult. Mees kuivatas neiu põski, mis olid kaetud silmaveega.

Sierra üritas läbi pisarate naeratada kui Joe tema põski kuivatas, aga see ei tulnud kõige paremini välja. "Kuidas ma saan selle pärast mitte muretseda? Sa oled mu parim sõber," sõnas tüdruk, vaadates poisile otsa. Parim sõber, kellele ta tekitas nii palju valu lihtsalt enda eksisteerimisega, sest Joe teadis, et ei saa teda kunagi endale.

Begging to hear your voice. Tell me you love me too.Joe naeratas Sierrale vastu. Ta teadis, et ei saa öelda, et kõik saab korda ja nad suhtlevad edasi nii nagu varem. Joseph oli kindel, et Sierra kohtleks teda teisiti ja ta ise ka. Temast poleks olnud seda sama lollitavat ja lõbusat Joe'd Sierra juures, kui ta oleks ainult sõber olnud. 'Cause I'd rather just be alone. If I know that I can't have you.

"Ma lihtsalt igatsen sind....iga päev...ma igatsen....meid....," sõnas Sierra, kuid ta oli nüüd valmis poisist lahti laskma, sest ta teadis kui palju kergem oleks see Joe'le, et edasi liikuda. Ja võibolla kunagi mõnel heal päeval saavad nad jälle korralikult suheda. Lihtsalt...mitte praegu. Nad vajasid lahus olekut. Ei, Joe vajas lahusolekut, aga kuna nad käivad samas koolis, on see üsna raske. "....aga ma olen valmis end sinust eemale hoidma kui sa lubad, et kunagi kas või aastate pärast, oled sa võimaline minuga jälle suhtlema," lausus Mel, asetades enda käed ümber poisi kaela, et teda kallistada.

Joe langetas pea. Ta ei saanud vastata, et ta ei igatsenud neid istumisi ja lollitamist koolis. "See oleks tore...Ma arvan," vastas mees. Parem oligi eemale natukeseks tõmbuda, et siis sõbrasuhted uuesti üles soojendada, kui piinelda ja üritada mängida nadu mitte midagi poleks valesti. Joseph kallistas Sierrat ja tundis, kui lähedal ja samas ka kaugel ta oli.