Pärast tunde.

Sierra oli käinud paari sõbraga restoranis söömas, et natuke juttu ajada. Tegu oli tema suhteliselt uute sõpradega, kes olid samuti tutorid nagu temagi. Kuna teistel oli vaja veel enne koju minemist mõnest kohast läbi käia siis jäi tüdruk kohvikusse üksinda, juues veel ühe latte. Viimaks end korralikult riidesse pannud, astus ta kohvikust välja ja otse kellegile praktiliselt sülle."Oih..ee vabandust," kogeselt Sierra.

Joe otsustas minna jooksma, et mõtted eemale saada. Kõik viimased sündmused olid jälle...Oeh, nii kui tundus, et elu läheb ülesmäge, tuli mingi gäng ja pussitas õe poiss-sõpra. Lisaks sellele rääkis parim sõbranna üht ja talitas risti-vastupidi. Armas. Psühholoogiga rääkides selgus see, et jooksmine tegi Josephile head. Kõrvaklapid peas, sörkis mees linnast eemale ja põrkas kellegagi kokku. "Pole hullu," vastas noormees ja vaatas inimest, Sierra. Joe sörkis edasi.

Sierra näole ilmus õrn naeratus, kui ta nägi, et inimene, kellele ta otsa jooksis, oli Joe. Kuid see kustus ka sama kiiresti kui noormees temast mööda jooksis nagu oleks ta mõni võõras, keda ta praegu elus esimest korda nägi. Tüdruk jäi lihtsalt veidra näoga poisile järgi vaatama, kuni ta järsku justkui ärkas. "JOE!" hõikas ta poissi, tegemata välja tänava peal olevatest teistest inimestest, "TÕESTI?! Nüüd oleme me siis lihtsalt võõrad?"

Joe peatus ja pööras ümber. "Ma arvasin, et ma tundsin sind, aga-," Joseph ei lõpetanud lauset. Oli ilmselge, mida ta silmas pidas. Noormees ei pidanud vajalikuks kõike välja öelda. Mees võttis kõrvaklapid peast, sest ilmselgelt oli Sierral midagi veel öelda. Joe jäi ootama vastust, mis pidi ilmselt väga kriitiline olema.

Sierra raputas enda pead ning jalutas poisi juurde. Kui kaua see veel niimoodi edasi läheb? "Aga mida?" küsis tüdruk, "ma olen ikka see sama inimene. Lihtsalt ma olen nüüd kellegiga koos," lausus ta, viies enda pilgu poisile. Kas ta kavatses nüüd tüdrukut elulõpuni karistada sellepärast, et ta õnnelik tahab olla?

Joseph hakkas naerma. "Mäletad, mida sa mulle Jasoni kohta rääkisid? Tuleta meelde," palus noormees. Ta lootis, et Sierrale meenub nende väike jutuajamine, kus Melody suhtus Jasonisse külmalt. Isegi jäiselt. "Ja siis maskiballil, keset tantsu hakkasite asju klaarima ja paistis, et sind ei huvitanud ka, mis minust sai. Ma ei heida seda sulle, ette... Ma lihtsalt soovin, et mu ümber oleksid inimesed, kes minust ka siis hoolivad, kui neil endal pole mind vaja," lisas Joseph.

Muidugi ta mäletas, mis ta tema kohta rääkinud oli. Ta oli pahane ja haiget saanud muud ei midagi. Kas Joe siis ei tea, et armastus võib haiget teha ja selle sama armastusega on võimalik ka end ravida. "Sa arvad, et ma ei hooli sinust?" küsis tüdruk, vaadates suurte silmadega poisile otsa. "Minu arvates oled sina see, kes mind eemale tõukab mitte vastupidi," tuletas Sierra Joe'le meelde.

"Viid teema kõrvale...Kaval," muigas Joseph pisut kibedalt. Mis tal muud üle jäi kui asjast 'üle saada'. "Ma tõukan sind eemale? Kes saatis mu sõbrapäeval kus kurat?" küsis Joe. Ta oli juba ärritunud, tal tekkis soov edasi joosta. Joosta nii kaua, kui hingata on juba raske.

"Ma ei vii teemat kõrvale. Ma tean väga hästi, mis ma tookord Jasoni kohta ütlesin. Ma olin pahane, pettunud ja haiget saanud. Aga me rääkisime asjad selgeks. Miks on sul seda niiiiii raske aktsepteerida, et Jason teeb mind õnnelikuks?" küsis Sierra, vaadates enda parimale sõbrale otsa, "SINA olid see, kes peolt minema tormas, jättes mu sinna maha. Ma üritasin sinuga rääkida," lausus Melody, tundes poisi hääles ärritust, mis omakorda hakkas teda ärritama.

"Mhmh, sul oli ju isegi ühte tantsu nii raske minuga tantsida. Ei, ma ei ole pahane selle üle, et ta su õnnelikuks teeb...Ma olen pahane, et see ei ole mina," vastas Joseph. Nüüd oli ta selle välja öelnud. Joe tahtis ära minna, ta ei tahtnud olla Sierrale nii lähedal, aga samas nii kaugel. Väga raske olukord.

"Mida sa räägid? Mulle meeldis sinuga tantsida ja ma teeksin seda iga kell uuesti," protestis tüdruk, jäädes vait kui Joe praktiliselt talle enda tunded kandikul ette kandis. Mida ta pidi tegema? Kuidas saab olla armastus Jasoni vastu korraga nii hea ja nii halb. Ta ei tahtnud Joe'st loobuda, aga ta ei tahtnud ka Jasonist loobuda. "Joe...," sõnas tüdruk, sest see oli kõik, mis tema suust kuuldavale tuli. Ta tõstis enda käe, et see poisi põsele asetada, kuid ta tõmbas selle tagasi teades, et see teeks pigem poisile haiget kui aitaks. Sierra ei saanud siinkohal midagi enam teha. Kõik oli juba tehtud ja nii väga kuidas tüdruk ka seda muuta ei tahaks, oli see kõik Joe kahjuks. "Sa teed mind õnnelikuks lihtsalt....mitte nii nagu...," lausus Mel katkendlikult, "mida ma tegema pean, et meie sõprus säiliks?" küsis Sierra murduval häälel. Midagi pidi ju olema. See ei saanud lõpp olla. Ei saanud ju?

Joseph vaikis. Ta ei hakanud enam midagi ütlema. Noormehele ei jäänud märkamatuks see, kuidas neiu enda käe tõstis, kuid kohe selle langetas. Tüdruk tõstatas õhku ühe küsimuse, millele Joe kohe vastust ei leidnud. Segaduses noormees astus ühe sammu neiule lähemale. "Ma lihtsalt ei saa sinuga praegu sõber olla. See piinab mind. Ma lihtsalt ei saa," ütles Joseph ja jälgis neiu pruune silmi. Üks Kelly Clarksoni laul, mida Sierra pidevalt kuulas ja millega ta ka Josephit aeg-ajalt terroriseeris tuli meelde. Now I can't breathe. No I can't sleep, I'm barely hanging on.

Imeõrn ja vaikne "Palun," oli kõik, mis tüdruk öelda jõudis. Tal oli tunne nagu osa temast hakkaks kuskile kukkuma, aga ta ei saa seda kuidagi päästa. Just kui klaas, mis hakkas laualt kukkuma, sa ulatad enda käe, et klaasi kinni püüda, aga sa jääd hiljaks ja see kukub klirinaga maha, tekitades kaose. Sierra tundis seda kipitavat tunnet enda kurgus, aga ta surus selle alla. Vähemalt nii kauaks kui ta koju jõuab. "Ma olen sinu jaoks alati olemas kui sul kedagi vaja on. Aga kui minu puudumine teeb sind tõesti õnnelikumaks, siis....," ta lihtsalt ei suutnud neid sõnu välja öelda.

"See ei tee mind õnnelikumaks...Ma lihtsalt praegu ei saa, see on piinamine. Kooliski on teid valus koos näha, ma ei taha sinu sõber olla. Ma tahaks midagi enamat, aga kuna sa oled läinud, siis...," vastas Joe ja vaatas Sierrat, libistades käe üle neiu põse. Seejärel pööras kutt end ümber ja hakkas eemale kõndima. Ta ei tahtnud midagi lolli teha.

Sierra tahtis kisada, et ta ei ole ju läinud, ta on siinsamas ja ootab, et poiss teda tagasi enda ellu laseks, aga ta leidis, et sellel ei ole mõtet. Kuna teda painas see üks küsimus, siis tegi ta paar kiiremat sammu ja võttis poisi käest kinni, tõmmates ta ümber, "kui kaua? Miks nüüd?" küsis ta kaks lihtsat küsimust. Kui kaua on Joe juba tema vastu midagi enamast tundnud ja miks ei öelnud ta ennem midagi kui tema ja Jason tõsisemaks muutusid. Ta lihtsalt tahtis seda teada. Või pigem vajas seda teada.