Järjekordne lõuna

OT: Vanessa

Olles viimasel ajal pühendunud vägagi enda töösse ja eriti veel sellesse, mida ta tegi, et saada kätte ka doktorikraad psühholoogias, pole Robert eriti enda kabinetist väljagi jõudnud tööpäevadel. Vahel jäi tal isegi nii mõnigi lõuna vahele ning selle kompenseerimiseks nagistas ta kiuvatatud puuvilju ja mõnda pähklisegu, mis pidi olema hea tema südamele.
Arvutist mängis vaikselt 80-ndate rokkbänd Scorpions ning Robbie trükkis hoolega enda musta Delli sülearvutisse kokkuvõtet mõne õpilase vaimseedukuse ja vaimseolemuse kohta.
Lause lõpuni kirjutanud, võttis mees prillid eest, toetades enda selja vastu tooli ning sirutades end väheke.
Robert kandis seljas muidu tumedaid teksaseid ja viisakat triiksärki.

Vanessa viibis enamus enda tööajast võimlas ja lõunat sõi ta üldjuhul seal, kas üksinda enda kabinetis või siis koos Nathaniga, kui tollel aega ja tahtmist oli. Kuigi viimasel ajal oli mehel kogu aeg kiire ja palju tegemist. Seega oligi naine käinud täna enne tööle asumist ühest restoranist läbi ning ostnud kaks ilusat ümarat plastkarpi, mis olid täidetud värske Caeseri salatiga. Lisaks oli tal kaasas karp, kus oli väike kausike hapukoore kastmega, kuhu sisse sai sorgata krabipulga taolisi snäkke. Kuna ta ilmselgelt seda kõike ise ära ei söö, oli ta üle pika aja taas kooli peahoonesse sisse astunud, tehes endale teed psühholoogi kabineti juurde. Igaksjuhuks vaikselt koputanud, avas ta rõõmsal naeratusel ukse. "Lunch time, darling," lausus ta eriti lõbusal häälel ning tatsas otse mehe laua juurde, asetades sinna kolm karpi. "Kui ma ei oleks sind mõnikord näinud õhtuti koju minemas, siis ma ilmselt arvaksin, et sa oled surnud," sõnas Nessa tähtsalt, vaadates Robertile otsa. Ta tundis temast puudust. Nad ei olnud praktiliselt pärast balli rääkinud, siis tuli talv ja Vanessa läks ema juurde Itaaliasse uut aastat ja jõule pidama ning tuli täpselt kooli alguseks tagasi. Kuigi kool oli juba mitu nädalat käinud, ei olnud neist kumbki eriti vaeva näinud, et nad rääkida saaksid.

Välimus. Peal veel üks umbes põlvedeni lohvakas must eestlahtine kampsun.

Robert sulges just silmad, et hetkeks silm looja lasta kui uks avanes ning Vanessa hääl ja olek muutsid nii mehe enda kui ka ruumi palju erksamaks. "Hei," naeratas Rob kergelt, viies enda silmad naisele, jälgides tema käes olevaid karpe ja siis Vanessat ennast. Naine nägi imekaunis välja nagu alati. "Ega palju puudu pole jäänudki," muigas ta kergelt, pakkudes Nessale istet diivanil, kuhu ta peagi ka ise potsatas istuma. Heameelega oleks ta end küll sellili visanud ja nautinud vaikust.

"Millega sa siis tegeled nii pinksalt, et isegi paariks sõnaks pole aega olnud," uuris Vanessa, istudes diivanile ning ulatades ühe salatikarbi Robertile, lisades: "ma loodan, et sobib." Naine vaatas psühholoogi sõbraliku, kuid õige pisut mureliku näoga. Ta tundus kuidagi väga väsinud ja seda võis märgata juba ka tema silmadest. Mingi mure äkki? Loodetavasti ei ole asi tema tervises. See oleks Vanessa suurimaks hirmuks kui mehega midagi juhtuma peaks.

"Põhiliselt siiski seenioritega, kes peavad läbima psühholoogilise nõustamise koos karjäärinõustamisega, siis koolipersonali psühhologilise testi koostamisega ning Alexiga. Samuti ka ülikooliga," ohkas Robert vaikselt. See tüdruk on valmistanud talle muret päevast, mil ta siia tuli. Tema minevik ning hetkeline olukord polnud just kiita ning on mõjutanud kõvasti ka tema vaimset poolt. On haavu, mis ei parane ning need on need. Esimesed kuud läks aega, et neidis teda üldse usaldama hakkaks ning tänaseks päevaks on nad juba päris kaugele jõudnud, kuigi on asju, mida nad endiselt ei puuduta. "Ikka. Ma tänan, et sa nägid seda vaeva," naeratas Robbie õrnalt Vanessale, jälgides naist, kes istus tema juurde.

"Tundub nagu liiga palju tööd ainult ühele inimesele," sõnas Vanessa, avades samal ajal enda salatikarbi kaane ning segades salatit selle sees, et peale valatud koor paremini seguneks. "Nii et jutud sinu doktorikraadi taotluse kohta on tõesed," lausus naine kerge üllatuse kui ka imetlusega. See oli kindlasti üks suur samm ja kohe kindlasti palju tööd, aga tulemus pidi kindlasti olema midagi, mille nimel see vaev kõik ära tasub. "Alex?.....mõni õpilane, jah?," pakkus Nessa, "sorry, ametivanne ei luba enda patsientide probleeme teistega arutada," sõnas naine rohkem nagu iseendale. Tal kippus see ikka ja jälle meelest minema. Kui Robert teda tänas, saatis naine talle ühe õrna naerause ja noogutuse. "See ei olnud vaev, ma tundsin sinu seltskonnast puudust," tunnistas naine.

Psühholoog kehitas kergelt õlgu. Eks ta ole juba harjunud sellega. "Jah. See sama tüdruk, kes laulis ballil. Päris raske ja keeruline isiksus, kuigi tegemist on alles noore neiuga," ohkas Robert vaikselt. Pealt näha noor ja rõõmus tüdruk, aga seest vaadates oleks tegu just kui elukogenenud naisterahvaga. Eks paljudel ole ka nii, et nad kasvavad vaimselt kiiremini kui füüsiliselt. "Nii et juba käivad jutud? Väikese linna ja väikese kooli eelised või siis miinused," muigas Rob, rohelised silmad endiselt Vanessal. "Seda ei luba ta tõesti. Vähemalt mitte väga konkreetsetes detailides," täpsustas ta. Naise viimaste sõnade peale naeratas Robert laialt, paljastades ka valge hambarea. "Mina ka," tunnistas ta ausalt.

Vanessale meenus koheselt see tüdruk, kes ballil laulnud oli. Nüüd sai ta kokku viia nime ja pildi. Tüdruk tundus tõesti peol nagu täiesti tavaline õnnelik teismeline, kes sõpradega lõbusalt aega veedab. Keerulisest ja raskest isiksusest ei oleks Nessa kunagi vist teada saanud, kui Rob poleks seda maininud. "Minu arvates on see väga suur ettevõtmine, aga kui sa selle ära teed.....mõtle sind saab siis ju Doktoriks kutsuda. Kuidas kõlab - Doktor Harting," naeris naine, kuigi see kõlas ju kenasti. "Hea on teada, kui keegi vahepeal sinust puudust tunneb ja sinule mõtleb," sõnas Vanessa naeratades, võttes hetk hiljem enda salatist mõned ampsud. "Mis sa arvad kui teeks reedel midagi lahedat. Ma mõtlen väljaspool meie tööd," pakkus naine, sest viimane kord naise juures oli neil väga kena õhtu olnud.

"Nagu ma oleksin üle viiekümne, hallis ja krässus peaga, kannaksin ninal paksuraamiga prille ning käiksin ringi vana ruudulise ülikonnaga, väike märkmik pidevalt rinnataskus," muigas Robert, avades ka viimaks ka enda karbi, segades salati korralikult ära ja võttes sealt esimese ampsu. Maitsev nagu alati. Vanessa ettepaneku peale noogutas Rob osavõtlikult, viies silmad enda seinal olevale kalendrile, kuhu ta on teinud ka märkmeid erinevate koolituste kohta või koosolekute kohta, kus ta peab viibima. "Minugi poolest, aga mis on sinu kui noorema inimese arust lahe?" pöördusid psühholoogi rohelised silmad tagasi naisele.

Vanessa naeris mehe sõnade peale. Võibolla oli tal õigus, aga siiski tiitel 'Doktor' on tänapäeval väga suure tähendusega. "Ma ei tea, mida 'noored' inimesed tänapäeval Tree Hillis teevad. Ma ei ole juba pikemat aega kuskil väljas käinud, aga ma ei tea....kino, kui seal midagi head tuleb või....oh, lähme mängime paintballi," muigas Nessa lõbusalt. Vähemalt ei saanud väita, et see tegevus lahe pole. Linnast paar kilomeetrit väljas pidi olema üks paintballi rada. Seega, miks mitte?

Vanessa naeru kuuldes tõusid ka Roberti suunurgad ning peagi hakkas ta ka ise kergelt naerma. "Paintball - väga hea moodus sinikate saamiseks ning sellega oleks ma isegi käpp," noogutas mees. Viimati mängis ta seda ülikooli alguses ning seda vaid ka paar korda. Seega väga ammu tagasi. "Samas võiksime korrata seda õhtut sinu juures, aga seekord oleksin võõrustajaks mina," pakkus Robbie välja. Too õhtu meeldis talle väga ning ta sooviks seda korrata. Nemad kaks, pudel head punastveini, kamin ja väärt filmid. Loomulikult ka sobiv söök.

"Ma ei teadnudki, et sulle nii hirmsasti sinikaid meeldib saada," turtsatas Vanessa mehe sõnade peale. Eks need sinikad käivad asja juurde. Naine sõi mõnda aega salatit ennem kui pilgu tagasi Robertile viis. "Kõlab hästi. Kõige pealt paintball ja siis sinu juurde haavu lakkuma?" muigas Nessa. Samas pärast sellist rahmeldamist ongi võibolla hea ülejäänud õhtu rahulikult lihtsalt olla ja seltskonda nautida.

"Pigem meeldib mulle see oma loomu poolest," muigas Robert kergelt, pühendades järgmised kaks minutit söömisele ja mälumisele, ennem kui Vanessa küsimusele vastas. "Minu arust lausa suurepäraselt. Mis kell ma su peale võtan?" küsis psühholoog, jälgides naist. Kunagi oli ta olnud mehe patsient, kellest sai ajapikku parim sõber ning on seda endiselt.

"Reede..hmm....äkki nelja-viie ajal? Kuidas sulle endale sobib. Väga hilja ei ole ka seal väljas paintballi mängides kuigi huvitav," sõnas Vanessa. Kuigi praegu oli juba väljas valgem, hakkas õhtuti siiski üsna ruttu pimedaks minema. Seega väga hilja peale ei tasunud jääda. Naise pilk oli mõneks ajaks mehele kinnitunud. Jah, kunagi ammu oli ta tõesti tema patsient olnud ja nüüd oli mees praktiliselt tema parim sõber, sest Britt oli nüüd kaugel ülikoolis ja õppis. Nad ei olnud juba ammu päriselt näost näkku kokku saanud.

"Mul on reede vaba, seega mulle sobib peaaegu iga kellaaeg," kehitas Robert kergelt õlgu. Ta küsis reedese vabaks seoses ülikooli loenguga, kus ta peab osalema. Paljud loengud on mees läbi viinud interneti vahendusel või pole neis üldse osalenud, sest on need läbinud kas magistris või ise need lähi ajal läbi viinud. Seekord aga peab ta kohal olema ning õnneks pole New York siit ka väga kaugel. Lennukiga tunnikene-kaks sinna ja sama kaua ka tagasi. "Seega tulen sulle viieks järgi. Kooli või koju?" küsis mees edasi.