Järjekordne lõuna

"Kella viie ajal olen ma juba kodus," sõnas Vanessa, andes mehele seega vastuse. Kuna salatikarp hakkas tühjenema, avas naine ka snäkkide karbi. Kõht saab tal igastahes selle lõunaga küll täis. "Kui kaugel sa nende õpetajate hinnangutega oled?" uuris Nessa jutujätkuks. Nende mõlema mõtted oleks nagu korraga otsa saanud või siis mõtlesid nad hoopis millestki muust enda peas. Igastahes valitses ruumis mõnda aega vaikus.

Robert noogutas kergelt, salvestades selle informatsiooni sügavale enda mällu, et ta ikka meelespüsiks. Vaikides tühjendas mees ka enda salatikarbi, juues peale mõned lonksud vett. Peale eelmise aasta kevadist tagasilööki pidi psühholoog täielikult loobuma igasugusest kofeiinist ning liigsest vee tarbimisest. "Ära parem räägigi. Ma pole eriti kaugele jõudnud ning enne kooli lõppu peavad need koos aruandega valmis olema," ohkas mees vaikselt. Ka tema tundis seda imelikku vaikust. Aga Robert ei osanud hetkel midagi muud öelda.

Vanessa noogutas. Hea, et tema töö koosnes enamasti kavade mõtlemisest, tüdrukute juhendamisest ja mõningate rahaasjadega tegelemisest. Viimane oli viimasel ajal eriti lihtne, sest vanemad aitasid hea meelega kaasa, mis oli ainult positiivne. "Kui sa nüüd selle kraadi kätte saad, kas kavatsed ikka siin enda tööd jätkata või on sul mõned suuremad plaanid?" küsis Nessa huvitatult. Alles nad olid jälle kokku saanud ja nüüd oli õhus ka võimalus, et Robert võib hoopis linnast lahkuda. Kunagi ei või teada.

"Seda pean ma nüüd küll mõned aastad ootama," muigas Robert kergelt, tõustes hetkeks püsti ning kõndides laua juurde, mille sahtlist võttis ta väikese valge topsi südamerohuga, mida ta peab iga päev kolm korda võtma. Ühe ümmarguse tableti enda keelele pannud, võttis ta selle mõne veelonksuga sisse. "Aga ilmselt jään ma siia. Avan oma väikese praksise ning võib-olla kunagi ühinen ka mõne hullunud teadlaste pundiga," laienes naeratus Robbie suul, kui ta istus tagasi diivanile.

"Need aastad mööduvad sul ilmselt lennates," sõnas Vanessa muiates. Kui sul on palju tegemist, siis tekib ju tavaliselt lausa ajapuudus ja seega ei olegi need mõned aastad nii pikk aeg. Vähemalt Van arvas nii. Ta jälgis meest kui too enda laua juurde läks ja siis ühe tableti alla neelas. Olles teadlik mehe haigusest, ei hakanud ta üleliigseid küsimusi esitama. "Jah, Tree Hillis nii palju hulle, et üks psühholoog kuluks küll ära," naeris Nessa.

"Jahm. Viimased 10 on juba möödunud, mis neil järgmisel kümnel on veel mööduda. Täitsa võimalik, et homme ärkan ülesse ning olen juba vana ätt," muigas Robert kergelt, rohelised silmad jälgimas Vanessat. Naise järgmiste sõnade peale hakkas mees lõbusalt naerma. Hulle on siin tõesti kohutavalt palju. "Sellisel juhul avaksin ma pigem psühhiaatriahaigla. Ma pigem mõtlesin nõustamist," sõnas Robbie.

Roberti lõbus naer pani ka naise õrnalt naerma. Seda oli hea kuulda üle pika aja. "Kas sa tõesti arvad, et tänapäeva inimestel on vahet, kas tegemist on nõustamise või psühhiaatriahaiglaga. Juba sõna psühholoog paneb inimesed teises suunas jooksma," sõnas Vanessa, vaadates mehele otsa. Kui tema kunagi keskkooli ajal Roberti jutul käis ega siis vaatasid ka mõned inimesed teda juba veidra pilguga. Need on lihtsalt mingid eelarvamused.

Kerge turtsatus kostus Roberti suust, kes endiselt naeris vaikselt. "Tänapäeva noored on nii ära rikutud ja kuidagi tuhmiks muutunud siin kupli all," vangutas mees enda pead, jälgides enda vestlusekaaslast. "Loodame, et see muutub vanusega, sest vastasel juhul ma pean tõesti enda ameti siin maha panema ja ühinema nende napakate teadlastega, kes teevad kahtlasi eksperimente," muigas psühholoog, võttes lonksu vett.

"Ära sa räägi. Ega ma ilmselt olin keskkoolis samasugune. Tegelikult hea küsimus - milline ma siis olin? Sina ju uurisid minu hingeelu," muigas Vanessa. Mees oli ju kogu aeg märkmeid teinud, aga Nessa ei teadnud siiani, mida ta sinna täpselt teinud oli või mida ta temast nendel hetkedel arvas. "Ma olen kindel, et psühholoogi amet jääb kindlasti alles, aga sina napaka teadlasena oleks ka kindlasti omamoodi vaatepilt," turtsatas naine.

"Kõik inimesed on selles vanuses üpris sarnased. Me võime olla pärit erinevatest kultuuridest ja olla erinevatest põlvkondadest, aga selles vanuses olime ja oleme me kõik mässumeelsed, ettearvamatud, natukene liiga hulljulged ja endast väga heal arvamusel," muigas Robert lõbusalt, jälgides Vanessat. Mõeldes tagasi tollele aastale, kui naine oli endiselt siin koolis õpilane ja mees ülikooli tudeng, kes tegi enda praktikat, on Van muutunud päris palju. Psühholoogil polnud tookord midagi erilist talle etteheita ning pole ka täna. Ning need märkmed on mehel endiselt alles. Võib-olla isegi näitab neid kunagi naisele. "Ma kardan, et ma ei sulanduks sinna massi. Ning nõustuma pean ma ka sinuga - psühholoogid ei kao kuhugi, nad ei sure välja ega muutu nähtamatuks. Alati on inimestel vaja nõustamist, abi, kedagi, kes kuulaks," lausus Robbie kergelt noogutades.

Vanessa noogutas, sest mehe sõnad olid õiged ja ilmselt läksid täppi. Naise arvates on teismeiga see kõige hullem, sest siis hakatakse maailma nägema hoopis teise pilguga, tahetakse näha enda piire ja tunda armastust. "Võibolla tõesti," sõnas Nessa, vaadates Robertit hindava pilguga justkui vaadates, kas ta sobiks teadlaseks või ei. "Tõsi. Inimesed on tegelikult päris abitud ja haavatavad olendid," mõtiskles Van.

Kiire pilgu kellale viinud, ohkas Robert vaikselt. Lõuna hakkas läbi saama ning ometigi tahaks mees, et see veidikene kauem kestaks. Olgu - tunduvalt kauem. Seda kahel põhjusel - üks neist oli tema laual ja teine tema kõrval. Kohe kindlalt valiks ta põhjenduseks teise. Psühholoog tõstis enda rohelised silmad tagasi Vanessale. "Kuidas sul muidu ka siiamaani läinud on kisakooriga? Kõik korras?" tundis Robbie huvi.

"Üldiselt on kõik hästi," noogutas Vanessa, "vahepeal oli ühe tantsijaga natuke probleeme, sest tema õppeedukus oli allapoole arvestust, aga saime õigel ajal jaole ja nüüd on kõik korras," rääkis naine avameelselt. Tegelikult teda üllatas, et mehele kisakoor huvipakkus. Nessa võttis viimase snäki kätte, pistis dipikastmesse ja pistis siis suhu. Kahju tõesti, et lõuna läbi hakkas saama. Aga vähemalt ootas neid ees tore reedene õhtu.

"Jessica Hilli'ga kui ma ei eksi? Ta külastas mind ka korraks ja me rääkisime natukene sellel teemal," tuletas Robert meelde õhtuse vestluse neidisega, mis oli tõesti päris tükk aega tagasi. Tore kuulda, et kõik laabus hästi. Söönud ära ka enda snäkid, kastes need samuti dipikastmesse, jälgis psühholoog naist. "Ma ei taha küll su tuju rikkuda, aga meie lõuna saab kohe-kohe läbi ning me peame uuesti pea ees töösse sukelduma, vähemalt minu puhul kehtib see sõna-sõnalt," muigas mees, pöörates enda pilgu hetkeks lauale, kus oli tõesti hunnik pabereid.

"Jah, tema see on. Suurepärane tantsija, aga millegi pärast ei julge eestantsija kohta hõivata. Kahju on lausa lasta sellisel talendil taga reas tantsida, kui sa tead, et ta on palju rohkemaks võimeline," seletas Nessa, asetades tühjadele karpidele kaaned tagasi peale. "Vähemalt on meil reede mille poole ootusärevalt vaadata," naeratas naine õrnalt, viies enda pruunid silmad mehe rohelistele silmadele.