Uue kodukoha võlu

Mary oli oma uue kodu ümbrusega veidi tutvust teinud ja avastanud üsna enda maja lähedal asuva korvpalliplatsi. Kodust läbi lipanud, et pall võtta, naases tüdruk korvpalliplatsile. Selle ajaga aga oli keegi noormees platsi hõivanud. Aeglasel sammul liikus ta platsi keskele, hoides pilku võõral noormehel. Muidu jutukas tüdruk, aga vot esimesena oma suud kunagi lahti ei tee.

OT: Joseph

Westside'i üks suur boonus oli korralik korviplats. Okei, sel ei pruukinud olla kallist pinnakatet, aga seda hoiti. Keegi ei käinud siin vandaalitsemas. Joseph läks kolme punkti joone taha ja viskas. Sees. Vigastus oli peaaegu paranenud. Mehe silmad peatusid ühel võõral neiul, kes seisis platsi ääres. "Tahad liituda?" küsis Joseph sõbralikul toonil.

Marie muigas noormehe sisseviske peale. Ilus. "Mulle üks-ühele mängud ei meeldi," vastas Mary naeratades. Ta astus mõned sammu noormehe suunas, kolme punkti joonele lähemale ning tegi samuti viske, mille tagajärjel pall kenasti läbi korvirõnga läks. Eelmises koolis, kust ta nüüd ära tuli, mängis ta tüdrukute korvpallinaiskonnas, sealt ka tema oskused. Tree Hill High tema pettumuseks naiskonda pole, seega otsustas ta kisakoori astuda, et natukenegi korvpallile lähemal olla.

Joseph vilistas, kui neiu sai ilusti sisse. "Ilus vise," mainis mees. "Aga mida sa siis väljakul tavaliselt teed, ainult viskeid?" uuris Joseph. Vaatamata lumele hoiti platsi korras. Noorukile meenus, et ta polnud end tutvustanud. "Joe,"sõnas mees.

"Oli, eks," muigas neiu. Mart juba teadis, et kui ta midagi New Yorkist igatsema hakkab, siis oma naiskonda. See koosnes peamisel tema sõpradest, niiet kaks ühe hoobiga - kui ütleb, et igatseb sõpru, siis mõtleb ta ka tiimi. "Ma mängin kas tiim tiimi vastu või loobin niisama, ilma igasuguse eesmärgita," ütles Mary. Üks ei ole meeskond, niiet mingit punktidelugemist Mary seal hetkel näha ega kuulda ei tahtnud. "Mary," tutvustas Marie Angely end hüüdnimepidi. Ta ei mäletagi, millal keegi viimati tema pärisnime kasutas. Isegi õpsid kutsusid teda Maryks. Mingil määral neiu lootis, et see jätkub ka Tree Hillis nii.

"Meeldiv tutvuda," lausus Joseph ja võttis enda korvpalli maast. "Kas sa oled siia hiljuti kolinud? Ma mäletaks nii head mängjat, kes on tüdruk," lisas noormees naeratusega. Kindlasti poleks Mary kahe silma vahele jäänud. Naiskonda neil koolis polnud vähese huvi tõttu.

Marie pööristas silmi, saades esmamulje noormehest - elementaarselt viisakas. Olgu siis nii. "Eile," lausus Mary. Tema isa nimetas seda uue lehekülje pööramiseks, Marie nimetab seda suureks kaotuseks. Eile oli ta suurlinnas elav sõpradega ümbritsetud kõigile meeldiv tütarlaps, täna on ta mittekeegi väikelinnas, kus tal pole ühtegi sõpra ega üldse mingit positsiooni. Hakka jälle otsast peale enda ümber kindlust ehitama.

"Ja käid sa Tree Hilli koolis?" jätkas Joseph vestlust. Mary pööritas enne veel silmi, mida see tähendama pidi? Oli miski väga etteaimatav? Joe üritas ka hetkel enda elus uut lehekülge pöörata. Jätta need vanad draamad selja taha ja pühenduda korvpallile ja koolile. Sõpradele ja lähedastele ka.

"Pisike kool on," lausus Mary kooli kohta oma esmamulje, vastates selle lausega ka Jospehi küsimusele. Õigupoolest ta veel ei käi seal, hommikul viis alles paberid sisse, aga põhimõtteliselt on ta nüüd siiski Tree Hill High õpilane. Freshman. Marie oli vahepeal oma palli enda kätte võtnud ja keerutas seda nüüd sõrmede vahel.

"Noh, siin on mõnusad õpetajad ja...Ega see kõik-tunnevad-kõiki alati hea ole, aga...Tuttavaid on palju," vastas Joseph. "Tahad siis ainult sisseviskeid teha?" küsis noormees järgmisena. Ta võis platsi teises otsas ka senikaua sisseviskeid harjutada, kui Mary'le üks ühe vastu ei meeldinud.

"See kõik oli mu eelmises koolis ka," lausus Mary. Õpetajad on alati toredad, kui nendega toredad olla ja Marie oli oma koolis populaarne tüdruk, niiet tuttavaid oli tal palju ja seega kõik teadsid teda ja oma hea mälu tõttu olid Maryl ka teiste nimed meeles, ka nende, kellega ta ei suhtle. Loomulikult oli ka neid, keda ta ei teadnud, aga see polnudki oluline. Nagunii hindas tema vaid oma sõpru. "Ma tulin tegelt niisama aega surnuks lööma," ütles Marie. Korviloopimise isu oli läinud. See kadus suurel määral koos naiskonnast välja astumisega.

Joe muigas, oli neiu pahas tujus või midagi? "On sul edasiseid plaane?" küsis Joseph. Ta võis Westside'i näidata. Siin oli ikka mõni mõnus koht tutvustamist väärt. Muidugi tasus mainida ära ka kohad, kuhu jalga tõsta ei tasuks. Vanad laohooned ja muu säärane. Seal oleks ta ju Alexiga napilt kuuli saanud.

Ei, Mary ei olnud pahas tujus, ta lihtsalt polnud harjunud sellega, et tal igav on. Küsimuse peale raputas Marie pead. Plaane tal polnud, aga väljas oli nii külm, et ega ta väga väljas olla ei tahtnud. "Viitsid kuhugi sooja minna ja mulle Tree Hillist ja siinsetest inimestest ja muust rääkida?" küsis Mary.

"Port City Java on siin lähedal. Sealt saad maailma parimat kohvi," muigas Joseph. Okei, kas nüüd just maailma parimat, aga väga head küll. Seal olid valikus igasugused erinevad kuumad joogid kaasaarvatud Joe lemmik, piparmündikakao. Kohvikus sai rahulikult istuda ja rääkida ka.

Mary kontrollis oma tagataskut, et kas seal ikka natuke sularaha on. Oli. "Siis lähme sinna," nõustus Marie, andes käega märku, et Joe näidaku teed. Otseselt kohvi Marie ei joonud, aga igas korralikus kohvikus on cappucinot ja kakaod, loodetavasti on Port City Java korralik kohvik.