Uue kodukoha võlu

Joe kõndis platsilt, Mary järel ja pööras seejärel paremale. Kohvikuni oli umbes 500 meetrit, mõnusalt lähedal. "Kas sa plaanid kisakooriga ka liituda?" küsis noormees. Enamasti spordilembesed tüdrukud said end seal välja elada. Muidugi ei teadnud Joseph, kas aasta keskel võeti uusi vastu.

Mary järgnes Joele, olles temast meetri jagu tagapool. "Kuule, võta hoogu maha," hüüdis Marie kergelt turtsatades. Ta ainult kuulis, et Joseph küsis midagi. Mida ta küsis, sellest Marie aru ei saanud. Mary tegi paar kiiremat sammu, jõudes nii Joe kõrvale. Aga noormees peab ikka hoogu maga võtma küll, Marie ei tee nii kiirelt nii pikki samme nagu Joseph.

Joseph noogutas, ta oli harjunud kiirelt kõndima. "Ma küsisin, et kas plaanid kisakooriga ka liituda," kordas Joe varasemat. Nüüd oli Mary kõrval ka, kuulis kindlasti. Vaatepilt võis olla..Huvitav. Kaks noort jalutavad, mõlemal korvpallid käes. Pühendunud korvpallurid.

"Ma olen juba nimekirjas, aga kas ma sinna jään, seda ma veel ei tea," rääkis Mary, "ma pean homme pärastlõunal kava õppima minema ja siis selle põhjal, mida ma homme teen, öeldakse mulle, et kas ma sobin nendega liitumiseks." Pöidlad pihku, muud midagi. Mary lootis ka seda, et ta pole kisakooritüdrukutest pikim. Ta ei olnud küll teab-mis-hiiglaslik, aga 178 sentimeetrit on terve detsimeetri jagu rohkem kui keskmine kasv.

"Carmel on päris tõsine, kui asi puudutab kisakoori. Soovin edu, muud ei oskagi öelda," lausus Joseph. Nende kooli kisakoor käis vist võistlustel ka ja kuuldavasti läks neil hästi, mis tähendas pikke treeninguid. Varsti olid noored kohviku ees ja Joseph avas neiule ukse.

"Carmel?" kergitas Mary kulmu. Kes see veel on? Treeneriks oli ju Vanessa. "Ilmselt läheb vaja," arvas Marie. Tütarlaps astus kohvikusse sisse. Mõnusalt soe oli seal. Mary kiskus endalt kindad käest ning surus need oma mantli taskutesse.

"Carmel on kisakoori juht. Vanessa on treener, aga Carmelil on suur sõnaõigus," lausus Joseph. "Mis ma sulle tellin? Sa võid nii kaua laua välja valida," pakkus Joe välja. Noormees hõõrus käsi kokku, mis olid külma poolt näpistatud.

"Ehk kapten jah, okei." Joe suutis jälle tõetada, et ta on härra elementaarne viisakus ise. Tegelikult täitsa meeldiv, viisakad kutid on igati atraktiivsed. "Cappuccino," lausus Marie, kui leidis menüü, kust vaadata, mida seale peale kohvi veel pakutakse. Seejärel läks ta lauda välja valima. Akna all talle istuda ei meeldi ja seega valis ta ühe natukene varjatuma koha tagumises nurgas. Palli pani ta ühele toolile enda kõrval ja mantli asetas sama tooli seljatoele.

Kapten jah. Josephil ei meenunud see sõna. Noormees läks leti juurde, kust ta sai üsna kiirelt kätte cappuccino ja piparmündikakao. Nendega lauda naasnud, pani ta ühe topsi neiu ette ja võttis kakaol kaane pealt, et see rutemini jahtuks.

"Tänks," tänas Mary Joed, kui too cappuccinotopsi tema ette pani. Marie põimis oma pikad tumedad elektrit täis juuksed kiirelt punupatsi, et need teda ei segaks ning asetas oma käed ümber kuuma topsi, et käsi soojendada. "Ma kuulan sind," tuletas Marie Angely Josephile meelde, et noormees pidi talle Tree Hillist ja siinsetest inimestest rääkima.

Joe istus ja muigas. "Kust alustada. Siin on kaks linnaosa, Eastside ja Westside. Eastside'is elavad tavaliselt rikkurite võsukesed, Westside'il inimesed, kellel pole miljardäridest vanemaid. Kokkupõrkeid ikka on, aga...Viimasel ajal on mõlemad pooled omavahel hästi läbi saanud. Mul on ainult ühe inimesega probleem tekkinud ja eks ta ise tõstatas tüli enda ülbe suhtumisega Weistside'i," alustas Joseph.

"Ühesõnaga, kui sina teisi tolereerid, käituvad nemad sinuga ka kenasti?" küsis Mary. Kui nii, siis väga meeldiv. Selline sõbralikkus on igati meeltmööda. Lihtsam sisse elada. "Räägi veel midagi," tahtis Marie. Ta ei osanud midagi küsida ka, et noormehel lihtsam rääkida oleks.

"Jah, põhiliselt küll. Millest rääkida...Pidutsetakse TRIC'is ja Green Poison Bar'is. GPB asub Westside'is, TRIC idas. Laohoonetesse ei maksa minna, Eastside'il pole põhimõtteliselt ükski koht ohtlik. GPB'sse üksi ei tasu uuel tüdrukul minna, võta sõbrannad või kedagi kaasa, sest seal on igasugust rahvast," selgitas noormees edasi.

"GPB? Miks sellel selline nimi on?" küsis Mary. Tavalise baari kohta kuidagi karm nimi. Üleüldse jäi noormehe jutust mulje, et ta on kuhugi ohutsooni kolinud. Ja ta arvas, et New Yorkis on ohtlik? Aga see, et Joe ütles, et GPBsse ei tasu üksi minna, tegi selle koha just huvitavaks. Mis seal rahvamassis ikka juhtuda saab? Massivägistamine?

"Ma ei teagi, pole varem uurinud," lausus Joseph. Noh, seal toimus tätoveerimine, aga seda ei saanud nimes kuidagi tuvastada. Lihtsalt oli selline. GPB polnud eriti koht, kuhu tüdruk läks üksinda, sest seal võis palju 'häirijaid' korraga kõrva ääres olla. Eks ikka üritati seal toimuvat kontrolli all hoida, aga alati see ei õnnestunud. Kaklused olid tavapärased asjad.