Fun at the beach :)

"Tundub, et sul siiski on oskusi ka kaardimängudele," sõnas Laim, korjates kaardid taas kokku, et need siis hetk hiljem jälle laiali jagada. Noormees arvas, et kui nad kolm korda läbi mängivad, on küllalt küll. Jaganud neile kummalegi kaks kaarti ja paki lauale asetanud, silmitses poiss enda uusi kaarte.

Alex turtsatas kuuldavalt. "Puhas vedamine. Ühekordne pealekauba," muigas neidis, silmitsedes kaarte enda käes ning vahetades ühe ümber. Seis ei paranenud sootuks üldse. Meenuks neidisele siis vähemalt mõni muu partii ka peale mastirea ja kuningliku mastirea. Kas seal polnud mitte ka maja ja nelikut? Oleks Alexil kumbki. Ei, tal on lihtsalt üks rida kolmesid ning üks viis ja üks seitse. Wonderful.

"Eks me näe," sõnas noormees, vahetades mõlemad enda käes olevad kaardid uute vastu. Palju parem. "Mina olen valmis," lausus Liam. Tema partii ei olnud just kõige parem, aga ajas asja ära küll. Ta silitas vaikselt koera, kes nende juures maas lebas.

Nägemata enam erilist võimalust võtta uut kaarti, andis ka Alex märku, et ta on valmis. Asetanud enda kaardid lauale, silmitses neidis pikalt enda kolmikut - kolm kolme, viis ja seitse. Is it good?

Liam asetas lauale Maja, mis oli reeglite kohaselt kolmikust tugevam. "Noh, eks viimane mäng ütleb ära, kellel meist armastuses vedama hakkab," muigas Liam, andes seega märku, et nende seisuks on hetkel üks-üks. Seganud taas kõik kaardid läbi, jagas ta hetk hiljem nad jälle laiali, jäädes hetkeks Alexit silmitsema.

"Ma võin sulle juba ette öelda, et mul pole õnne kummaski," muigas Alex kergelt, hoides enda silmi Liamil, kui poiss kaarte segas. Armastusega pole neidisel kunagi vedanud - kõik tema lähedased on kas surnud või ta hüljanud ning selle teisega sai ta ka vastu näppe. Küllap on siis leitud kuskil üleval, kus otsustatakse inimeste saatuse üle, et Lexil pole vaja armastust.

"Ja milles siis sinu õnn leidub?" küsis Liam huvitatult, vahetades enda käes olevatest kaartidest ühe välja. See tüüp siin ei teadnud armastusest kuigi palju. Ta ei ole kunagi olnud võimeline pidama pikemat suhet kui paar nädalat või kuu. Talle ei meeldinud see käimisvärk, kus sa tüdrukule kõik enda saladused välja pidid laduma ja ei tea mida veel, et tüdrukut rahul hoida, sest muidu süüdistatakse sind selles, et sa oled halb poiss. Oeh, ühesõnaga Liami arvates armastus sakib ja kõik.

"Hea küsimus. Kui ma selle leian, siis annan sulle teada," muigas Alex, jälgides hetkeks üle kaartide Liamit, kuid peagi olid tema rohelised silmad kindlalt enda käes oleval kahel emandal. Piilunud ka maas olevaid kaarte, kortsutas neidis kulme. Mitte midagi tugevat. Ometigi polnud partii Lexi käes ka kõige nõrgem.

"Valmis?" küsis Liam, kui oli veel mõned korrad enda kaarte vahetanud, jäädes viimaks rahule sellega, mis tema kätte jäi. Ka temal polnud see parim, kuid siiski parem kui mitte midagi. Uudishimulikult ootas ta, kuidas nende väike pokker siis lõpuks lõppeb. Kas tuleb välja, et Liam ei ole hea ei piljardis ega ka pokkeris?

Alex silmitses pikalt veel kaarte ning tõstis enda pilgu seejärel Liamile. "Jah. Sul?" neidise rohelised silmad jälgisid tähelepanelikult noormehe nägu, püüdes sealt välja lugeda mingitki emotsiooni. Isegi juhul kui Lexi peaks kaotama, sõlmisid nad poisiga kokkuleppe, et kaotaja ei pea midagi väga nõmedat tegema või siis väga hullu. Samas jälle püüa defineerida 'hull' ja 'nõme' ning panna sinna juurde teise inimese arvamus.

"Valmis," noogutas Liam, vaadates pinksalt tüdruku näojooni ennem kui enda kaardid maha asetas, tekitades sinna tavalise Masti, mis kujutas endast suvaliselt viite kaarti, mis olid samast mastist. Noh, midagi ikka oli. Ja polnud see midagi nii väga nõrk.

Alex noogutas samuti kergelt, asetades enda kaardid maha samal ajal kui seda tegi noormees. Taaskord oli Alex kokkusaanud maja, mis kujutas endast kahte emandat ja kolme kuute. "Nii, sina kui proffesionaal, ütle, kuidas mul läks kah? Kas ma olen sama kehv pokkeris kui suhete poole peal või on mul isegi natukene lootust?" muigas neidis kergelt, jälgides Liamit.

"Pokkeris on sul lootust, mis tähendab, et suhetes ilmselt mitte, aga mis seal ikka. Ega mina ka mingi tunnete inimene ei ole," muigas Laiam, korjates kaardid kokku, et need tagasi karpi panna. Lasnud end mugavalt diivanile, hingas ta sügavalt välja. Väsimus tahtis peale tulla, kuigi kell ei olnud üldse palju.

"Mul pole pigem vedanud inimestega, keda ma tahaksin usaldada ning öelda, mida ma tegelikult tunnen. Kuigi nii võttes pole samuti tunnete inimene, seega oleme me ühest puust," muigas Alex, hoides enda rohelisi silmi hetkeks Liamil, kuid pöörates seejärel need eemale. Tahtmatult hakkas neidis endamisi ümisema ning näpud hakkasid tema reiel mängima olematute klahvidega.

"Võibolla sa lihtsalt otsid neid inimesi liiga pinksalt. Lase parem elul lihtsalt veereda ja küll kunagi, kui sa sellisesse asja usud, leiad sa selle õige või prints valgel hobusel või kuidas iganes te tüdrukud seda kutsute," sõnas Liam, hõõrudes kergelt enda paremat silma, ennem kui tüdrukule otsa vaatas.