Fun at the beach :)

Potsatanud Liami kõrvale diivanile, tõmbas Alex enda jalad rätsepa istesse, hoides enda silmi noormehel. Ta oleks parema meelega põhjendanud enda arvamust, kuid ei lausunud sõnakestki, mitte ennem kui poiss mainis teema muutmist. See sobis Lexile suurepäraselt. Talle ei meeldinud enda tegusi, mõtteid või olemust seletada. Ta lihtsalt oli selline ning sageli ei saanud ta sinna midagi parata. "Olgu, võtame järgmise teema. Kuigi parem oleks kui see ei puudutaks korvpalli, sest see on minu jaoks võõras piirkond," lausus Alex ning laiutas kergelt käsi, silmad endiselt Liamil.

"Okeey, räägi mulle siis näiteks.....muusikast. Kust sa endale sellise hääle said?" muigas Liam, sest see oli esimene asi, mis tal alati neiuga seostus - tema hääl. Tegelikult oli ta üldse tänu sellele näitsikut märganud. Vastasel juhul ei oleks ta ilmselt kunagi Alexi poole vaadanud või teda väljaspool kooli kõnetanud. Nüüd tuli aga välja, et tüdruk on tegelikult päris lahe.

"Ma ei tea. Ma olen ainukene enda suguvõsas, kes omab sellist häält. Küllap väike geneetiline mutatsioon," turtsatas Alex, sasides õrnalt enda juukseid, toetades end vastu diivanil ning pöörates silmad laelale. Peagi kostus Lexi suust uus turtsatus. "Ning milline minu hääl siis on?" pööras neidis enda rohelised silmad Liamile, kulmud vähekene kerkinud. Alexile on öeldud korduvalt, et tema hääl on võimas, aga see ei kirjelda seda kuigi palju.

Liam turtsatas neiu jutu peale nagu oleks tegemist geneetilise mutatsiooniga. "Selline omapärane," muigas noormees laialt, "noh selline, mis kohe paneb kuulama kui sa laulma hakkad. Tegelikult pean ma tunnistama, et märkasingi sind alguses ainult tänu su häälele," sõnas Liam, vaadates Alexile otsa. Võtku tüdruk seda ülestunnistust nii nagu ise tahab - positiivselt või negatiivselt.

Alexi pea ei toetunud enam diivani seljatoe vastu ning tema rohelised silmad jälgisid tähelepanelikult Liamit, kuulates noormees vaikselt. Paljud inimesed, kellega ta praegu veel suhtleb, märkasid Lexit alles siis kui tüdruk laulma hakkas väljaspool enda tuba. Võib-olla Sayer on hetkel ainukene erand. "Kohe nii hull siis?" turtsatas neidis, naeratades säravalt.

"Totu," sõnas Liam, lüües tüdrukut õrnalt ühe diivanipadjaga, mis kenasti tema haardeulatusse jäi. "Tead, Alex, sa peaksid iga päev ühe pudelitäie positiivsust ära jooma, siis sa võibolla ei räägiks sellist juttu," naeris noormees. Näitsik kippus kogu aeg minema sellisele hallile ja masendavale jutule, mis Liamile mitte sugugi ei meeldi. Ta lihtsalt ei saa aru inimestest, kes päevast päeva halavad kui halvasti või nõmedasti midagi on, aga selleks, et seda parandada nad ei tee midagi. Olla kurb ja masenduses on valik ja olla rõõmus ja positiivne on samuti valik. Sa pead lihtsalt õige valiku tegema.

Alex keeras pea kõrvale kui Liam teda padjaga lõi, võttes järgmine hetk padja teisest otsast kinni ning tõmmates seda enda poole. "See polnud kohe kindlasti mitte öeldud negatiivse tagamõttega," lausus neidis kergelt naerma hakates. "Ning sa peaksid midagi enda naermisega ette võtma. It's creepy and remembers me of Grinch," lisas ta turtsatades ja vägagi kiuslikul toonil.

"Kes see sinu puhul ikka teab. Mingi Crazy Chick istub siin minu elutoas diivanil peal ja siis solvab veel mu imelist naeru ka," sõnas Liam löödult ning Alexile otsa vaadates. "Mind paneb täitsa imestama, et sa julgesid minuga siia üksinda jääda," muigas noormees pead vangutades. Jamh, ta ei toonud enamasti tüdrukuid niisama endale koju. Noh, Carmel oli erand olnud, sest tema on tõesti rohkem nagu sõber.

"See on üks minu lauludest," kommenteeris Alex vahele, suul kerge muie. Tüdruk kirjutas selle laulu ammu ning tegi ümber umbes kaks kuud enne Noorteõhtut TRIC'sis, muutes laulu tempokamaks ja näidates kuulajatele Lexi hääle mitmekesisust. "Sinul ja imeline naer? Pigem sarnaneb see kajakate naerule," turtsatas Alex, hakates seekord lausa südamest naerma. "Ära ennast nüüd nii tähtsaks ka pea. Ma olen kaks aastat töötanud Westside keldrialuses baaris ning näinud igasuguseid tüüpe, kellega on läinud kähmluseks. Sa pole nendega kuidagi võrdvääriline," teatas neidis endiselt naerdes, nii et pisikesed pisarad talle silma tulid.

"Ma tänan. Solvanguid oskad sa hästi öelda," noogutas Liam vaadates tüdrukule otsa ei-noh-jah pilgul. "Muidugi ei ole ma nende joodikutega võrdvääriline," lausus noormees kergel kulmukortsutusel, vaadates näitsikule otsa, "ma olen enda eluga palju paremini hakkama saanud kui nemad," turtsatas Liam neidise sõnade peale. "Pealegi, vaevalt nad midagi sellist teevad," sõnas Liam muiates ning neidu lihtsalt niisama lampi suudeldes.

Kajakate naeru ja Liami naeru sarnastamise all ei mõelnud Alex midagi halba. See lihtsalt tuli keelele ja sealt paiskus ka välja. "Kõik minu kliendid pole joodikud, mõned lihtsalt tulevad õhtut sõprade ja mõne pitsiga mööda saatma," sõnas Alex rahunedes, kuigi tema silmad olid endiselt kergelt märjad. Korraga tundis neidis aga enda huultel Liami huuli. Alex tahtis teda alguses eemale lükata, kuid selle asemel võttis ta õrnalt noormehe särgist kinni, tõmmates teda endale lähemale. Poisi huuled maitsesid imeliselt.

See, et Alex teda eemale ei tõuganud oli muidugi väge tore, aga samal ajal ka ülimalt üllatava. Liam lõpetas suudluse ning vaatas neiule otsa, "ma arvasin, et sa ei ole s e l l i n e tüdruk," muigas ta magusalt, lastes enda huultel taas Alexi omad leida. Kui näitsik vastu ei ole, siis miks mitte. Vaatamata enda mitte kõige paremale kuulsusele, ei tee Liam kunagi neidudega seda, mida nad ise ei taha.

Alexi silmad olid vahepeal sulgunud ning ta nautis seda suudlust. Kuid Liam suudluse lõpetas, avas neidis hetkeks silmad, naeratades õrnalt. "Ma polegi," sõnas tüdruk vaikselt ning järgmine hetk suudles ta uuesti noormeest. Kuid eemaldus peagi, hoides üht kätt Liami rinnal ning teisega toetades end. Mida ta ometi teeb? See pole Alex.

"Tõesti?" küsis noormees, kergitades enda kulme kui neidis eemaldus, "sa ei käigi pidevalt võõraste poiste majades ja siis ei suudle neid lihtsalt niisama? Damn..." sõnas Liam justkui mängides solvunut, kuid tema näol mänglev muie andis mõista, et ta on endiselt sama heas tujus. Ta kummardus näitsiku kõrva juurde ning sosistas, "ma juba lootsin. et oled."

Alex naeratas häbelikult, langetades enda pea. Neidise heledad juuksed peitsid selle kindla müüri taha. "Ei. Ainult mõnel erand juhtumil," lausus ta vaikselt, tõstes silmad, jälgides peagi uuesti Liamit, kelle sinised silmad teda samuti jälgisid. "Ma ju ütlesin, et olen teistsugune," lisas Alex sosinal.