Külaskäik

Joe sõitis Nicole korterelamu juurde ja lasi neidise ukse taga kella. Mehel olid käes banaanid, granaatõun, šokolaad ja suur pudel apelsinimahla. Mees vaatas enda ümber ringi, pagana ilus koht oli. Rikkurid, mis muu.

Nicole oli just lõpetanud koristamise. Nädalavahetus ja nagu alati, neidis koristas sellel ajal. Ta ei olnud selline inimene, kes väga segadust tekitaks, seega polnud palju midagi teha. Pealegi, Debbie oli juba iseenesest väga puhas inimene. Ja kui jutt juba Nikki ema peale läks, siis võiks mainida, et teda pole järjekordselt kodus. Ta on linnast väljas. New Yorkis. Mingi tööasi vist jälle. Nikki oli just saanud diivanile maha istuda, kui käis uksekell. Veider. Keegi Debbie'le ilmselt. Naine ruttas ust avama, leides sealt Joe. "Hei, mida sa siin teed?"

"Hei!" vastas Joseph. "Peaks mainima, et su elamine on ikka väga-" jättis mees lause katki ja vilistas heakskiiduks. "Külla tulin, aga kui sul on kiire, siis, palun," lisas Joe ja ulatas asjad Nicole'i kätte.

Nicole naeratas. Nojah, tema ema tegi ju kõik, mis tema võimuses. "Ei, ei, mul pole kiire. Tule sisse," lausus naine, jalutades ise siis mõned sammud eemale, et asjad elutoa lauale panna. Noh, kui astud uksest sisse, oledki praktiliselt elutoas. "Sul hakkas endal igav, et mulle külla tulid?"

Joe lükkas jalanõud jalast ja liikus elutuppa. "Ei, mõtlesin, et tulen ja vaatan, kuidas sul läheb," vastas Joseph naeratusega. "Mis siis toimub?" küsis noormees. "Kõik lapse ja sinuga korras?" uuris nooruk kohe järgmise asjana.

"Ja, jaa, minuga on kõik korras," sõnas Nikki. Okei, tegelikult ta lootis et see oksendamine järgi jääks. Kuid enamus ajast tundis ta end päris hästi. "Kuidas sul endal läheb?"

"Normaalselt," sõnas Joseph ja istus diivanile. Vale! Vale! Vale!!! Miski polnud normaalne. Ta kahtles aina rohkem enda suhtes Deliga ja nägi maailma veidramaid unenägusid. Nad olid Nicole'iga nii head sõbrad olnud, kuid mis oli nüüd juhtunud?

Ta noogutas. Oli ju näha, et kõik ei olnud normaalne. Ka Nicole istus diivanile. "Niisiis.." alustas neidis. "Sa tõid päris palju asju. Tahad neist midagi? Võin näiteks mahla valada?" uuris Nikki. Jah, ta tahtis mehelt midagi küsida, mida ta polnud varem küsinud.. Naine kartis pisut, kuid ta tahtis teada.

"Ausalt öeldes ei ütleks ma klaasitäiest aplesinimahlast ära," tõdes noormees. Josephil hakkas palav ja ta võttis enda nahktagi seljast, mille all oli valge T-särk. Mees vaatas korteris ringi. See oli ikka väga kena.

Nicole võttis mahla, minnes sellega kööki. Seal kallas ta kaks klaasi apelsinimahla. Paki jättis naine kööki, tulles tagasi kahe klaasiga ning ulatas ühe Joe'le. "Ma nägin ükspäev Lizandrat," sõnas neidis jutu alguseks. Ei noh, see polnud küll see, millest ta rääkida tahtis.

"Jah? Millest te siis rääkisite?" küsis Joseph ja võttis nahktagi seljast. Tal hakkas kergelt palav. Ei tea, kas see oli närveerimisest või temperatuurist. Mees lasi pilgul üle elutoa joosta, väga keha elamine.

"Ei millestki erilisest. Lapsest kõige rohkem," sõnas Nicole. Neidis ise sai ka tuttavamaks enda lapse ainsa tädiga. Ta võttis enda mahlast lonksu, asetades siis klaasi laua peale, et ei peaks seda koguaeg käes hoidma. "Ma tahtsin sult midagi küsida.. Sa oled juba harjunud selle mõttega, et saad isaks, ma vähemalt arvan, kuid kas sa üldse tahad last? Ma mõtlen, et minuga. Oled sa õnnelik selle üle?" uuris Nikki. Jap, ta tahtis seda teada. Lihtsalt uudishimust.

Joseph noogutas ja jõi pool klaasi mahla ära. Joe ausalt öeldes juba ootas hetke, millal Nicole selle küsimuse ära küsib. Varem või hiljem pidi see tulema. "Ma oleks oodanud peale ülikooli lapsesaamisega, aga kui nüüd siis...Ma võtan selle vastu," lausus mees. See oli ootamatu, aga kui juhtus, siis juhtus.

Nicole noogutas. Noh, polnud just vastus, mida ta ootas, kuna ilmselgelt iga kutt looks endale perekonna peale hariduse omandamist ja hea töökoha kindlustamist. Tegelikult tüdruk ei teadnudki, mida ta täpselt vastuseks ootas. "Seega.. sa ei taha, kuid kuna see juhtus, siis oled vastutustundlik isa?"

"Nicole, ma tunnenn sind nii kaua. Ma ei jätaks kunagi sind üksinda," lausus Joe tõsiselt, kinnitades enda pilgu Nicole'i silmadele. Noormees ei tahtnud enda lapsele samasugust lapsepõlve nagu tal endal oli.