Peale tunde

Viimasest tunnist ära saanud, istus Jason kooli ees, jälgides eemal seisvat motikat või kella. Tal oli vähemalt tunnikene aega ennem kui ta ronib oma ratta otsa ja põrutab haiglasse tervisekontrolli. Sõjaväest oodatakse pabereid juba järgmiseks nädalaks ning kuigi tegemist on Ameerikaga toimub kohale toimetamine vägagi aeglaselt. Jasonil on õhtul plaanis ka Jessicale seda öelda, kuigi kardab õe negatiivset tagasisidet. Umbes sellist nagu Lizardi puhul ta koges. Kuigi see on noormehe otsus, siis õe, ema ja sõprade arvamus loeb talle siiski palju.
Tõmmanud näppudega läbi juuste, võttis Jas kotist välja kaustiku, avades selle ja hakates seda taaskord otsast peale lugema. Alustas ta eeskirjadest, võttes järgmiseks ette esimese aasta plaani.

OT: Jess

Jessica sa kuuendast tunnis pisut varem ära ning otsustas korra kodus käia, et aega parajaks teha, kuni Sayl viimane tund läbi saab ja selleks ajaks koolimaja ette tagasi tulla. Kapi juurest läbi käinud, väliriided selga pannud ja vajalikud õpikud kotti visanud, jalutas tüdruk koolimaja peauksest välja ning silmas ta koheselt venda, kes mingit kaustikut uuris. Jessie sättis kotti oma õlal ning liikus venna poole. "Hei, Tommie," lausus tütarlaps ettevaatlikult. Imelik oli temaga vestlust alustada pärast mitut nädalat mitterääkimist.

Jason langetas kaustiku kõhule, tõstes enda silmad tuttava hääle suunas. "Hei, pisike," muigas nooruk, ajades ennast istukile ning jälgides enda õde. Ta teadis, et tüdrukul on täna lühem päev, aga ta ei teadnud, et see nii vara lõppeb ja nad enne õhtut kohtuvad. "Juba läbi?" küsis Jason kulme kergitades.

Jessie noogutas ja istus venna kõrvale. "Tunnikas oli. Kes varem lõpetasid võisid ära minna," seletas tütarlaps. Ta vaatas kaustikut venna kõhul. "Õppisid midagi?" küsis Jes, olles valmis lahkuma, kui vend jaatavalt vastav. See, et Jessica ise õppida ei viitsi, ei tähenda absoluutselt seda, et ta teistel õppida ei lase.

Jason noogutas kergelt, viies Jessi küsimuse peale enda silmad kaustiku enda sõrmede vahel, pannes selle kinni. "Lugesin ning viisin ennast kurssi oluga, mis ootab mind peale lõpetamist," sõnas noormees vaikselt, jälgides kooliparklat, toetades samas küünarnukid põlvedele.

Jessie kergitas kulmu ja muigas:"Oo, mu vennal on tulevik lausa kaustikus kirjas, kõik seniorid saavad sellise?" Siis aga taipas ta, et vend ütles seda vaikselt, täiesti entusiasmita. "Mis sind ees ootab?" küsis Jes.

Jessica kommentaari peale turtsatas Jason lõbusalt, pöörates enda rohelised silmad õekesele. Ta oleks heameelega neidisele valetanud, sest teab, et tüdruk pole sellega nõus, ometigi lausus ta suud avades tõde: "Kolm aastat kasarmu elu ning ringikõndmine rohelistes sukkpükstes," muigas ta kergelt. Sageli polnud tal vaja öelda palju, et Jess mõistaks teda. Küllap oli asi selles, et nad on õde ja vend ning on hoidnud algusest saadik kokku.

Jessica jäi vennale mis-nüüd-saab näoga otsa vaatama. "Kolmeks aastaks sõjaväkke? Nii kauaks? Kas need..kesiganes seda välja ei mõelnud, aru ei saa, et noormeestel on pere, kes neid igatsema jääb?" Jes oli ilmselgelt vihane. Kolm nädalat ei rääkinud ta vennaga ja seegi oli juba piin. Mis siis kolm aastat on? Jessie vaatas endiselt Tommie'le otsa.

Jason vangutas kergelt pead. Ta kartis, et midagi sellist ootab teda ees. "See on vabavoliline minek. Keegi ei sunni kedagi minema. Pealegi pole kolm aastat nii pikk aeg ning meil on ka vabaaeg, mille sees on võimalik meil kodus käia," lausus noormees aeglaselt, vaikselt. Ta ei tahtnud Jessi hirmutada sellega, mis teda ees ootab või mis ohud sellega kaasnevad.

Jessie vaatas vend hämminguga. Tema silmist võis pettumust välja lugeda. "Sa..sa lähed vabatahtlikult kolmeks aastaks ära?" Jessica hääl muutus kergelt piiksuvaks, tema silmanurgas oli pisar. Mismõttes ta vend ta üksi jätab? Üksi selle Alberti juurde. Vabatahtlikult.

Please dont - kostus paluv hääl Jasoni peas kui ta silmitses Jessicat ja märkas väikest pisarat. "Jessica, palun. See pole maailma lõpp veel ning see annab mulle aega otsustada, mida ma edasi teen. Ma ei taha veeta järgnevat aastat või mitutki veel kodus niisama passides või päev otsa tööd rügades, aga samas ma ei taha veel minna ülikooli, sest ma pole kindel, mis ma tahan edasi teha. Sõjavägi tundus minu jaoks just kui kuldne kesktee," sõnas Jason vaikselt, õrnalt, jälgides enda õde.

Jes vaatas kaugusesse, pisar tema silmanurgast voolas mööda põske alla ning tütarlaps kuivatas selle ära. See aga oli alustuseks pisaratejoale. Vesiste silmadega vaatas ta oma venda. "Nii et mul on pool aastat aega, et välja kolida.." järeldas Jessie. Tema ei ole nõus Albertiga samas majas elama, kui tal pole seal kaitsvat venda. Korra oli Tommie juba pidanud Jessie Alberti käte vahelt päästma. Jasonita Jessica seal majas elada ei julge.

Tõmmanud Jessica õrnalt enda embusesse, ohkas Jason vaikselt. "Sa ei pea välja kolima. Me leiame kindlasti mõne lahenduse," sõnas noormees vaikselt, silitades enda õe juukseid ning hoides samas silmi kaugusel. Ta ei tahtnud Jessi üksinda jätta sinna majja, aga samas ta teadis, et tüdrukul pole kuhugi mujale ka minna.

Jessie peitis oma näo venna õlale. "Ilmselt lendan ma sealt majast üsna pea, ma vahetan nii pea kui võimalik oma nime ära," lausus Jessica. Ta endiselt ei teadnud, kaua paberitega aega läheb, aga ega see üle kuu ikka aega ei võta. Oli vaid aja küsimus, millal Albert teada saab, solvub ja tüdruku välja viskab.

"Ei lenda sa kuhugi. Sa saad kaheksateist ja see on sinu enda valik. Pealegi ei kuule see maja isegi mitte Albertile ning tal pole seega õigust sind isegi mitte välja visata. See õigus on ainult emal," sõnas Jason vaikselt, hoides kindlalt enda õde käte vahel, toetades samas enda lõua tüdruku laubale.