Peale tunde

"Aga ma olen täiesti kindel, et ta teeb mu elu seal põrguks, kui sa ära lähed. Ta on palju tugevam kui mina, ma ei saa temast jagu, kui ta peaks uuesti üritama mind.." Jessie ei suutnud seda lauset lõpetadagi. Ta ei taha mõelda, mis oleks saanud, kui Tommie poleks seda nägema juhtunud. Kahju ainult, et ema oma lapsi ei uskunud. Jessica pisaratel ei tundu lõppu olevat. Jason on üks olulisemaid inimesi tema elus ja see, et ta on eemal, kui Jessie seal majas elama peab, on tütarlapse jaoks hirmus. Jes ja jason on alati väga lähedased olnud, aga kui nende ema Albertiga abiellus, hakkas see eriti välja paistma.

"Ta ei tee. Ma luban seda. Ma mõtlen midagi välja," lausus Jason vaikselt, kinkides enda õe pealaele õrna musi, vaadates talle järgmine hetk otsa. Pühkinud õrnalt pisarad neidise põskedelt, sõnas ta: "Pealegi ma pole veel kindel, kas ma ikka lähen. Ma pean arstliku kontrolli ära tegema," naeratas ta õrnalt.

"Sa ei saa selles kindel olla," piiksus tütarlaps edasi. See on küll isekuse tipp, aga hetkel Jessie soovis, et Jasonil oleksid lampjalad või midagi, et ta sinna sõjaväkke ei saaks. "Või siis suudad sa poole aastaga endale selgeks teha, mida sa edasi teha tahad..."lausus Jes, endiselt nuuksudes. Pisaraid enam ei voolanud nii palju kui enne, kuid päris järgi ta nutmine veel ei jäänud. Kõik, mida tütarlaps hetkel tahtis, oli see, et Jason ei läheks enne kauaks ära, kui ta iseseisva elu peale saab. Kui ta lõpuks pääseb ära majast, kus ta pideva hirmu all on.

"Ära sina sellepärast muretse, ma mõtlen midagi välja," kordas Jason enda sõnu vaikselt. Ta pidi seda tegema. Jessi teise lause peale muigas noormees õrnalt. "Võib-olla isegi tõesti, eks siis näeb, mis saab," lausus noormees õrnalt naeratades, silitades enda õe juukseid.

Jessica ei nutnud enam nii lahinal kui enne ning nuuksed aina vähenesid. Tütarlaps ei lausunud sõnakesti, kallistades oma venda. Tommie oma embusest vabastanud, vaatas Jes talle otsa. Talle ei tulnud hetkel pähegi, et ta näeb korralik pandakaru välja, meik ei ole ilmselgelt asi, mis nutmise üle elab.

Jason turtsatas kergelt kui Jessica enda näo tema poole pööras. "Sa näed praegu väga armas välja, just kui üks nendest portselanist nukkudest," sõnas noormees vaikselt, jälgides enda õde. Kiire pilgu kellale viinud, ohkas mees vaikselt. Tal on vaevu veerand tundi jäänud arstini, aga samas ei taha ta enda õde üksinda jätta.

Umh. Jes ei jaganud kohe matsugi, kuid siis sai aru küll, millest vend räägib. Ja varsti saab ta Sayeriga kokku. Jessie läks oma käekoti kallale ja otsis sealt peegli välja. Ta turtsatas, kui iseend nägi. Ta võttis salvräti ja püüdis asja pisut parandada. Päris korda ta oma välimust ei saanud, aga no pole vist väga hullu. Peegli kotti tagasi pannud ja musta salvräti prügikasti visanud, vaatas tüdruk kella. Varsti saab tund läbi. "Ma saan Sayeriga kokku varsti," mainis Jes.

Jessica sõnade peale muutus Jason hetkeks tõsiseks, kuid noogutas siis kergelt, tuues kuuldavale vaikse ohke. "Ahsoo. See pole küll minuasi, kellega sa kohtud, aga sa peaksid ettevaatlik olema. Kõik inimesed pole sellised nagu nad väidavad end olevat," lausus ta vaikselt, ilma ühegi tagamõtteta.

"Ja ma olen endiselt arvamusel, et inimese olemusest saan ma teada alles siis, kui inimesega suhtlen," lausus Jessie. Siiani pole Say talle halba teinud ja nad on sõbrad. "Te võiks ära leppida, päris nõmedal põhjusel läksite tülli või nii," mainis Jes. Tütarlaps ei teadnud endiselt venna versiooni, aga Say oma jättis Tommiest küll natuke altvedaja mulje. Jessica aga ei võta enne mingit seisukohta, kui pole venna versiooni kuulnud.

Jasoni suule ilmus kerge muie. Tüdruk võis olla küll noor, aga päris tihti kostus tema suust isegi kasuliku tarkust. "Seda küll. Aga me olime noored ning mitte just kõige targemad. Mitte kumbki meist ei osanud näha seda väljast poolt," ohkas noormees vaikselt. Juhul kui ta saaks, siis läheks ta tagasi sinna hetke ning ei veaks Sayerit alt.

Ja siis oli kuulda koolikella häält, mis andis märku, et tund sai läbi, mis tähendas seda, et kohe peaks Sayer kooli ette tulema. "Sul on juba siuke nägu peas, et tegelikult sa igatsed teda kui sõpra," ütles Jessica. Tütarlapsele hakkas tunduma, et Jason ei taha, et Jes Sayga suhtleks, sest siis näeks ta Sayd veel tihedamini kui tundides ja korvpallitrennis ja võimalik, et ka pärast kooli lõpetamist ja see tuletaks talle aina uuesti ja uuesti lolli teo tõttu katkenud sõprust meelde ja see teeb Tommyle haiget. "Aga te olete nüüd mõlemad vanemad ja targemad," vihjas Jes sellele, et küll nad jälle sõbrad oleksid, kui omavahel asjad selgeks räägiksid.

"Sa ajad mulle vahepeal hirmu peale, kui sul õigus on," muigas Jason õrnalt, sasides hetkeks enda õe juukseid, tõustes püsti. Jessil oli õigus. Jason igatseb Sayerit kui enda parimat sõpra, kuid kõike pole võimalik alati parandada. Küllap nende tüli on üks nendest asjadest. "Ma nüüd siis lähen. Lõbutse hästi, aga ole ettevaatlik," luges Jas nagu vanem vend ikka enda õele sõnad peale, võttes pingilt enda asjad, toppides need kotti ning liikudes enda mootorratta poole. "Õhtul näeb," lehvitas ta hetkeks Jessile, istudes enda sõiduki peale, pannes mootori tööle ning peagi kadunud ta ka oli.

Jes muigas. See on tore, kui vanem vend arvab, et tema nooremal õel õigus on. Selline täiskasvanulik tunne tuleb peale kohe. "Kuhu sa lähed?" küsis Jes, aga vastust ei saanud. "Sa ei räägigi Sayga?" Jes ei saanud sellele ka vastust. "Hmh, nägemist," pomises Jessica, vennale vastu lehvitades. Ta kiikas peaukse poole, Sayerit ei paistnud.

OT: Kui Sayer ei liitu, on teema lõpp. (: