|
|
Post by Deleted on Nov 23, 2011 21:51:58 GMT 2
"Häh, seda ma nüüd küll ei usu. Igaühe jaoks on kuskil keegi," sõnas Vanessa täiesti kindlalt. Vähemalt tema oli sellises veendumuses, rääkigu teised mida tahavad. Mõnda aega silmitses naine vedelikku tassis kuni viimaks enda silmad Robertile viis. "Kas sa arvad siis, et sa jääd igaveseks poissmeheks või?" muigas Van.
|
|
|
|
Post by Robert L. Harting on Nov 23, 2011 22:03:31 GMT 2
"Kas sa arvad, et leiad kunagi selle õige?" küsis Robert vastu. See tõenäosus, et leida inimene, kellega sul on suurepärane klapp on üks miljonile. Isegi juhul kui ta on seal kuskil olemas, siis kui kindel saab olla inimene, et ta selle õige ka ülesse leiab ning õigel hetkel. "Eks ma siis vastan sulle siis kui mu aeg on loetud," muigas mees kergelt, asetades tassi suule.
|
|
|
|
Post by Deleted on Nov 23, 2011 22:07:16 GMT 2
"Jamh," sõnas Vanessa pärast väikest mõtte pausi. See võis natuke naiivselt kõlada, aga uskuda ja unistada ju võib. Mis mõtet on sellel ühel seal kusagil olla kui sa teda nagu nii ei kohta, "sa ei või kunagi teada. Võibolla oleme me juba enda selle ühe ja õigega kohtunud," jätkas neidis enda mõttekäiku.
|
|
|
|
Post by Robert L. Harting on Nov 23, 2011 22:18:46 GMT 2
"Seda küll, kuid pole veel teda märganud, sest me ei oska teda leida nii enda lähedalt," noogutas Robert kergelt, viies enda silmad Vanessale. Võtnud veel mõned lonksud, asetas noormees tassi diivani ees olevale taburettile, tõustes püsti. Mõne sammuga oli ta enda laua juures, võttes seal õhema kiirköitja, mille vahel olid paberid. Kõndinud tagasi diivani juurde, ulatas ta need Vanessale.
|
|
|
|
Post by Deleted on Nov 23, 2011 22:31:21 GMT 2
"Täpselt," sõnas Vanessa ning rüüpas teest lonksu, mis ei olnud enam nii kõrvetav, vaid täpselt paras. Kui Robert järsku püsti tõusis, jälgis naine teda huviga. Kuni mees talle kiirköitja ette andis, "Emmm, mis see on?" küsis Nessa, võttes selle vastu ning toetades ka enda tassi hetkeks eemale, et köitja lahti teha.
|
|
|
|
Post by Robert L. Harting on Nov 23, 2011 22:51:35 GMT 2
"Üks test. Sa võid selle õhtul kodus ära täita, see on päris pikk. Seoses selle psühholoogilise analüüsiga, mida ma teen. Ma tahaks ikka välistada sind kui potentsiaalset psühhopaati, kelle aktiveerimispult pole veel nihkunud," muigas mees kergelt, istudes tagasi diivanile. Võtnud tassi enda kätte, rüüpas Robert sealt mõned lonksud.
|
|
|
|
Post by Deleted on Nov 23, 2011 23:01:14 GMT 2
"What a joy. Eks mul ole siis õhtul tegemist," ohkas neiu, kuid tema näol säilis temale omane sõbralik ja soe naeratus. Nessa tõusis korraks püsti ning viis paberid enda kotti juba ära, et ta neid hiljem maha ei jätaks. Hetk hiljem oli ta juba tagasi diivanil, tass taas käes.
|
|
|
|
Post by Robert L. Harting on Nov 24, 2011 19:11:15 GMT 2
"See pole kuigi pikk, vaid mõned lehed, ning pealegi pooled lehed on täis pilte," muigas Robert kergelt, jälgides Vanessat kuni neidis uuesti diivanile istus. "Mis sul mulle veel huvitavat rääkida on ka?" küsis mees silmi naisel hoides.
|
|
|
|
Post by Deleted on Nov 24, 2011 21:26:35 GMT 2
Vanessa kehitas alguses õlgu, "ma ostsin endale maja Tree Hilli, sest mu isa on viimased kaks aastat hotellis elanud. See on vanast küünist ümber ehitatud. Väga hubane ja armas. Kui aega saad võid külla tulla kunagi?" rääkis naine sõbralikult, rüübates lause lõpus teed.
|
|
|
|
Post by Robert L. Harting on Nov 25, 2011 22:09:29 GMT 2
"Kõlab hubaselt ja vägagi sinulik ning kuna nii kenasti paluti, siis ma ei leia põhjust keeldumiseks," lausus Robert õrnalt naeratades. Ta on Vanessast nii kaua eemal olnud, et oli lausa unustanud hetkeks kui meeldiv on neidise seltskond. Võtnud veel mõned lonksud teed, tehes nii põhja peale, asetas mees selle kõrvale.
|
|
|
|
Post by Deleted on Nov 26, 2011 14:22:08 GMT 2
"Väga tore," sõnas Vanessa rahulolevalt. Tal ei olnudki keegi veel külas käinud, sest isal käis ta ise hotellis külas, mitte vastupidi. "Sellisel juhul, mis sa arvad homsest? Kuskil kella kuue paiku," sõnas Nessa, kui oli hetke asja analüüsinud.
|
|
|
|
Post by Robert L. Harting on Dec 1, 2011 17:36:42 GMT 2
Robert võttis kõrvalt kapilt, kuhu ta asetas enda teetassi, oma märkmiku, mis vedelab tal seal hommikust saati, avades selle. Leidnud õige kuupäeva, luges ta enda märkmed läbi, tõmmates osad maha ning kirjutades kella kuue juurde märkuse: "Una visita a la casa a las seis". "Vägagi sobilik. Mu tööpäev lõppeb täpselt pool kuus ning üle poole tunni mul sinna jõudmiseks küll ei kulu," tõstis mees enda rohelised silmad Vanessale, talle õrnalt naeratades.
|
|
|
|
Post by Deleted on Dec 1, 2011 21:41:57 GMT 2
"Väga kena. Sobib ideaalselt. Kas külalisel on söögi osas mingeid erisoove?" küsis naine muiates. Ilmselt kui Robert tuleb otse töölt on tal kõht tühi ja pealegi on neiu ise harjunud sellel ajal õhtust sööma.
|
|
|
|
Post by Robert L. Harting on Dec 2, 2011 17:34:51 GMT 2
"Tee ükskõik mida, peaasi, et endale meeldib ning midagi põhja ei kõrveta," muigas Robert kergelt, rohelised silmad Vanessal. Viinud pilgu vasakul randmel olevale kellale, ohkas mees kergelt, tõustes püsti. "Ma pean kiirelt ära käima. Mul ei kulu küll üle poole tunni, loodetavasti, aga sa võid julgelt kas siia jääda või ära minna," pöördusid Robert silmad tagasi naisele.
|
|
|
|
Post by Deleted on Dec 4, 2011 12:14:43 GMT 2
"Loodan, et saan sellega hakkama," muigas Vanessa. Tegelikult ei olnud ta juba ammu midagi ise vaaritanud, sest Itaalias tahtis ema koguaeg kõik ise ära teha ja temal jäi üle vaid maha istuda ja pealt vaadata. "Tegelikult olin ma nagu nii minemas, ennem kui sa mind üllatada suutsid. Ma võin tänaseks lahkuda, aga homme siis näeme," naeratas Nessa soojalt, tõustes diivanilt püsti. Tõesti oli tore jälle meest näha ja see naeratus ei tahtnud tema näolt kuidagi kaduda.
|
|
