Once upon a time...

Sellest oli möödas peaaegu viis aastat kui Vanessa siin viimati ringi jalutas. Siis muidugi õpilasena. Ta leidis ilma vaevata ülesse enda kapi, mida ta isegi ükskord mõlkinud oli ja see jälg oli seal endiselt õrnalt olemas. Ta puudutas seda ning tema näole ilmus soe naeratus. Keeranud end ringi, hakkas ta mööda koridori edasi liikuma. Ta oli käinud direktori juures ja allkirjastanud enda töölepingu. Uskumatu, et tema bossiks on nüüd tema parimasõbranna isa.

Välimus

OT: Robert

Robert, musta raamiga prillid ninal, kõndis mööda koridori enda kabineti poole, lugedes samal ajal kooli hoolekogu, kuhu ta juba teist aastat järjest kuulub, aruandeid. Direktor oli talle selleks aastaks pannud hingele, et ta teeks iga koolitöötaja kohta psühholoogilise hinnangu. Hetkel luges ta siis viimast hinnangut, mis teostati kümme aastat tagasi.
Kuulnud kellegi vaikseid samme, seisatas mees, tõstes enda silmad paberitelt koridorile ning ta üllatus."Vanessa?" sõnas ta vaikselt, silmitsedes naisterahvast mõne meetri kaugusel.

"Jah," Vanessa peatus koheselt kui kellegi häält enda selja taga kuulis. Ta keeras end ringi ning vaatas koridoris seisvat meesterahvast. Liikudes mõned sammud talle lähemale, tundis ta ära Roberti. "Robert," hüüatas Nessa lõbusalt. Nii hea oli näha kedagi tuttavat, "sa oled endiselt siin," kallutas ta pead ühele küljele ning jalutas nüüd täiesti meheni, tõmmates käed enda jaki taskust välja ning jäädes tema ette seisma. Mees kandis prille, mis lisasid tema näole midagi uut. Muidu nägi mees välja täpselt selline nagu varem. "Sa ei kujuta ette kui hea meel mul sind näha on," naeratas Nessa.

Võtnud prillid eest, naeratas Robert kergelt. "Jahm. Mulle hakkas siin täitsa meeldima ning ma otsustasin jääda," sõnas ta neidist silmitsedes. Vanessa polnud kohe üldse muutunud. "Mul sind ka," silmitses ta kerge üllatusega ja samas rõõmsalt tüdrukut, "aga mida sa siin teed? Ma arvasin, et sa oled kuskil tähtsas ülikoolis ja õpid."

Ühe korraga oli tüdrukul ülimalt hea meel meest näha, aga samas oli ta ju käinud Roberti juures kui tema patsient. Seega teadis Robert temast kõike. Kui alguses olid nad rääkinud ilusti Roberti kabinetis, siis mida aeg edasi, seda enam hakkasid nad kokku saama ka väljaspool kooli. Nessa kiindus temasse toona täielikult. Talle meeldis tema seltsis aega veeta. Ta võis talle rääkida kõigest. Ilmselt kui Robert ei oleks olnud kooli töötaja oleks Vanessa üritanud temaga midagi enamat. Isegi pärast tüdruku ülikooli minekut suhtlesid nad meilide teel edasi, kuid see jäi järjest harvemaks, kuni pärast aasta aega kirjade teel suhtlemist see katkes "Ma olingi ja õppisin, aga nüüd oled ma lõpetanud. Ma tegelesin mõnda aega professionaalselt kisakoori ja tantsimisega, aga mul avastati mingi südame värk ja mul keelati nii kõrgel tasemel spordi tegemine ära. Ja nüüd olen ma siin - sinu uue kolleegina," muigas Nessa.

Robert kuulas vaikides Vanessat, käed rinnal risti ning silmad jälgimas tüdrukut. Ta noogutas kergelt. "Noh vähemalt pole ma ainukene, kelle kannul peab varsti käima aku ja paari elektikrokodillidega, et vajadusel südamele natukene särtsu juurde anda," Robbie armastas endiselt enda kroonilise haiguse üle nalja teha, kuigi see on ta peaaegu kaks korda juba tapnud. Esimene kord oli keskkooli ajal ujumisvõistlustel ja teine kord kõigest aasta tagasi, umbes siis kui tema kirjavahetus neidisega lõppes, sest ta veetis päris pikka aega haiglas. Ometigi on ta endiselt elus. "Soovin õnne. Nii töökoha puhul kui ka selle puhul, et sa oled üks mu tulevastest ohvritest," lausus ta peagi naeratades.

"Ha-ha-ha, see ei ole üldse naljakas," sõnas Vanessa üritades tõsine olla, kuid siiski ilmus tema näole see tavaline naertus, mis tõi nähtavale tema naerulohukesed. "Mm aitäh ja....mida?" kergitas Nessa enda kulme. Tal ei olnud kavas psühholoogi juurde minna. Vähemalt mitte nii pea. Võibolla käis see iga uue õpetaja tava toimingu hulka. Tema ei teadnud sellest igastahes midagi.

"Tõesti või? Miks sa siis muigad?" naeratas Robert kergelt, hoides silmi Vanessal. Neli aastat oli möödas neidise lõpetamist ning nende kahe sõpruse algusest. Aga ometigi oli Robertil tunne nagu oleks möödas vaid paar päeva. "Direktori palvel pean ma koostama aasta lõpuks iga koolitöötaja kohta psühholoogilise analüüsi, veendumaks, et nad kõik on ohutud ning ega neis ei peituks mingi sarimõrvar," sõnas ta kiireks selgituseks.

Vanessa noogutas, "selge, ma loodan, et ma saan ikka su analüüsist läbi," muigas naine. Tal ei olnud aimugi kuidas see käib, aga vähemalt võib ta kindel olla, et sarimõrvarit temas küll ei ole. "Kuidas Tree Hill High muidu on? Endiselt sama nagu siis kui mina siin käisin," uuris Nessa. Ta ei pidanud küll kõikide õpilastega läbi käima, aga siiski oli tal kerge pabin sees.

"Ega see nii keeruline ka pole. Viimased aastad kui ma olen neid korraldanud, siis mitte keegi pole läbi kukkunud, kuid vastused on küll päris huvitavad olnud," sõnas Robert vaikselt, hoides pilku neidisel. Jälginud teda veel mõnda aega, köhatas ta kergelt, suunates käega enda kabineti ukse poole. Seal oli neil palju parem rääkida ning pealegi saaks mees ära panna pataka pabereid, mida ta viimased tunnid on lugenud, püüdes mõista eelmise psühholoogia poolt tehtud analüüsi tulemusi. "Enam-vähem. Erilisi muudatusi pole, mõned õpetajad vahetusid ning päris palju uusi õpilasi on tulnud väljaspoolt Tree Hilli," vastas ta neidise küsimusele.

"Tõesti. Tavaliselt noored ikka pigem pagevad Tree Hillist kui siia elama tulevad," mõtiskles Vanessa ning liikus siis vana tuttavat teed pidi Roberti kabineti suunas. Seal oli väga palju asju ära räägitud. Ja see ruum oli isegi Nessa pisaraid näinud. Astunud kabinetti sisse, muigas ta kergelt. Ruum oli täpselt selline nagu ta mäletas. Hubane ja soe. "Ma näen, et sa ei ole erilisi ümberkorraldusi teinud. Tead, see paneb mu tundma nagu ma oleks jälle kooliõpilane," turtsatas Nessa, vaadates Roberti poole.

"Ajad on muutnud järelikult," kehitas Robert kergelt õlgu. Asetanud enda asjad lauale, istus ta laua nurgale, silmitsedes Vanessat, ennem kui silmad ruumile pööras. "Pole tarvis olnud veel ning ma ei usu, et mind ka minema kihutatakse siit," muigas mees kergelt, "Kui sa mõtled meie toonast vestlust, siis minu uksed on alati avatud kui sa tahad veel ühe sellise vestluse korraldada."

Kuna tüdruk oletas, et Robertil on aega ja nad peavad maha pikema jutuajamise, siis eemaldas ta enda tagi, surus selle käisesse salli ning riputas kabineti nurgas olevasse nagisse. Kohendanud kergelt enda juukseid, võttis ta istet diivanil. "Hetkel on mu elus kõik kõige paremas korras, aga ma jätan su pakkumise meelde," sõnas Nessa lõbusalt, "muideks, arva ära kus ma viimased pool aastat olin," jätkas neiu, "ma käisin enda emal ja tema uuel mehel Itaalias külas," teatas ta Robertile. Ta oli üliõnnelik, et ta kõik asjad enda emaga ära sai räägitud ja nad on nüüd palju lähedasemad kui kunagi varem. Suures osas pidi Van tänama meest, kes tihti tuletas talle meelde vaadata asju ka tema ema vaatenurgast.

Robert naeratas kergelt kui Vanessa mainis, et tema elus on kõik paremas korras. Seda on alati tore kuulda, eriti kui tegemist on inimesega, keda sa tunned ja oled varem aidanud. "Tore kuulda ning nagu ma aru saan, jäite te kõik ellu ka peale seda. Kuidas tal läheb ka muidu?" küsis Robbie neidise ema kohta. Ta oli naist korra näinud kui viis Vanessa koju peale pikka päeva koolis. See oli siis kui Robert alustas psühholoogia andmist valikainena.

"Jamh nagu näha. Tegelikult olid need kuus kuud väga toredad ja me saime kõik ilusti ära räägitud. Ma ei ole temaga vist kunagi lähedasem olnud kui praegu," sõnas Vanessa, teades et võib Robertiga kõigest rääkida ja ta oli ülimalt õnnelik, et tal temasugune sõber olemas oli. Isegi kell kolm öösel oleks see mees siin valmis teda aitama. "Ta on uuesti abielus ja nende abielu on väga õnnelik. Ning tegelikult saan ma kuue kuu pärast kasuõe. Tal läheb tõeti hästi. Ma arvan, et ma ei ole teda kunagi õnnelikumana näinud. Itaalia sobib talle," seletas Nessa.