Once upon a time...

Robert noogutas aeg-ajalt õrnalt, kuulates Vanessat tähelepanelikult. Juhul kui tegemist oleks tema patsiendiga, siis oleks mehel pihus märkmik ja pastakas, tehes teatud aja tagant märkmeid miimika muutumise kohta, mis räägib alati rohkem kui sõnad. Praegugi jälgis ta naise miimikat ning ta rääkis tõtt. "Seda on rõõm kuulda. Ning kuidas sulle ka Itaalia meeldis?" tundis Robert huvi.

"Ma peaksin sind hoopis tänama selle töö eest, mis sa minuga ära tegid. Sa oled tõesti suurepärane sõber ja psühholoog," sõnas Vanessa siiralt, tõstes ühe jala üle teise. Tema sügavpruunid silmad peatusid mõnda aega Robertil ennem kui ta tema esitatud küsimusele vastas. "Tegelikult mulle täitsa meeldis seal, kui välja arvata itaallaste tugev temperament, mida tänavatel tihti kohata võis. Kuna mu ema elab väiksemas linnas siis suutsin ma nende tillukesse ja hubasesse küla ellu täielikult sisse elada. Mis puutub söömisse, siis see vastab tõele, et nende õhtusöögid on mõnikord lausa kuue käigulised kui mitte rohkem. Ma ei tea, kuidas nad nii palju süüa jõuavad," seletas Vanessa ning muigas kergelt, "samas oli mul Itaalias ka aega mõelda sellele, mida ma edasi tahan teha ja kui ma koolist pakkumise sain, siis ma arutasin seda üsna kaua ennem kui nõustusin," läks näitsik sujuvalt edasi. Robertiga oli lihtne rääkida ja Nessa ei kartnud tema seltsis kunagi olla tema ise. Pealegi saaks mees kohe aru, kui ta midagi teeskleks või valetaks.

"Seda on tore kuulda, mõlemat," sõnas Robert naeratades. Toetanud ennast endiselt vastu lauda, eemaldus mees sealt peagi, kõndides sujuvalt Vanessa juurde. Poolel teel peatus ta aga hetkeks. "Soovid äkki midagi? Teed? Kohvi? Vett?" kostus rodu küsimusi üle noormehe suu.

"Teda sa, tee oleks päris mõnus," sõnas Vanessa kui oli Roberti pakkumisi kaalunud. "Ja mida sina siis terve see aeg tegid? Ma mõtlen pärast seda kui meie kirjavahetus katkes," sõnas neiu, olles mitte just väga uhke selle üle, et nad enda kontakti ära kaotasid. Ometi olid nad siin ja praegu, rääkides nii nagu oleksid alles eile viimati kohtunud.

Robert naeratas kergelt, pannes veekannu tööle. Peale viimast käiku haiglas oma südame tõttu, on loobunud mees kohvist. Askeldades vaikselt kapi juures, pannes teetassidesse kaks rohelise tee pakikest, pöördus Rob peagi Vanessa poole, oodates kuni vesi keema läheb ja siis mõnekümne kraadi juba jahtub. "Ma olin kaks kuud Euroopas täiendkoolitustel ning tagasi tulles sain ma mõnda aega tööd teha ja siis pidin ma ülejäänud kaks kuud veetma kodus," lausus ta vaikselt. Ta polnud Nessale rääkinud seda, et tema süda ütles kevadel ülesse.

Vanessa jälgis mõnda aega Robertit, kuulates samal ajal tema häält. "Mis juhtus siis?" küsis tüdruk, pidades selle alla silmas seda, miks ta kaks kuud kodus pidi olema. Neiut huvitas see tõsiselt, sest ta ei soovinud, et mehega midagi halba juhtuks.

Kuulnud vaikset vilinat kui vesi keema läks, võttis Rob kannu enda kätte, pannes selle tasside juurde. Vaja oli õiget temperatuuri, et maitse oleks õige. "Mu süda arvas, et võiks vahepeal pausi pidada ning hingetõmmata," turtsatas ta kergelt. Mees on alati olnud arvamusel, et meil kõigil on kunagi aeg minna, lihtsalt osadel tuleb see varem ja teistel hiljem. "Õnneks juhtus see siin samas ning mind viidi kohe haiglasse, kus ma veetsid toreda kuukese ja hiljem kuukese veel kodus," jätkas ta, tõstes rohelised silmad Vanessale.

Vanessa ei suutnud uskuda, kuidas Robert saab sellisest asjast nii muretult rääkida. Teda on alati kõiksugu haigused hirmutanud. Eriti imestas teda asjaolu, et mees ei olnud talle midagi öelnud. Kuigi ega nad sellel ajal enam ei suhelnud. "Praegu on ikka kõik korras?" küsis tüdruk, vaadates Robertile otsa. Pidades silmas ega mees haigena tööl ei käi.

Robert vangutas endamisi pead kui ta taipas, et jäi Vanessat pikaks ajaks silmitsema. Köhatanud kergelt, pööras mees ennast ringi, valades tassidesse vett. "Vägagi korras, just kui poleks midagi hullu juhtunud mõned kuud tagasi," pöördusid Roberti rohelised silmad tagasi Vanessale. "Mitu lusikat?" küsis ta neidiselt, hoides käes suhkrutoos´i.

"Seda on hea kuulda," sõnas Vanessa siiralt. Vajudes hetkeks mõttesse, kuid Roberti küsimuse peale raputas ta enda pead ning naeratas vabandavalt, "kahest piisab," vastas ta seejärel mehe küsimusele, hoides nüüd enda pruune silmi kindlalt mehel.

"Osaliselt ka masendav, sest järgmine hetkeline seisak võib mõjuda hullemini kui eelmine," sõnas Robert, pannes ühte tassi kaks lusikat ja teise pooltteist. Seganud mõlemad läbi, võttis ta pakkid seest, visates need prügikasti. Ühe tassi Vanessale ulatanud, võttis ta teise enda käte vahele, istudes neidise kõrvale. "Kuid jätame surija jutud kõrvale ning räägi mulle, kas keegi on silmapiirile ka ilmunud või otsib preili Hilton endiselt seda ühte ainsat õiget," naeratas Robert õrnalt.

Vanessa noogutas ning võttis tassi vastu, põimides mõlemad enda käed ümber selle. Roberti järgmine küsimus tuli talle väikese üllatusena, aga samas nad olid sõbrad ja polnud teineteist kaua aega näinud. Nessa kehitas õlgu, "pole nagu aega olnud kedagi otsida. Küll see õige ise ükskord tuleb," sõnas tüdruk, peites enda näo tassi taha, kui teest ühe väikese lonksu võttis. "Ja sina?" küsis Van vastu, kui jutud juba sellele teemale läksid.

Robert noogutas kergelt, võttes ise ka lonksu. Tassi kindlalt käes hoides, lasi mees seljal vastu diivanit vajuda. "Ega ma paremal järjel pole kui sa seda mõtled. Parimas vanuses, kuid haige südamega ja püüan selgeks teha, kas minu töökaaslased on võimalikud psühhopaadid või mitte - sellist meest tahaks kindlasti iga naine endale," turtsatas mees endamisi, võttes uue lonksu.

Ka Vanessa pidi mehe sõnade peale turtsatuse kuuldavale tooma, kuid tema puhul oli see tingitud mehe väga negatiivselt häälestatud lause pärast. "Ega iga naine ei peagi tahtma. See üks peab tahtma," sõnas Nessa, vähendades tee taset enda tassis.

"Seda küll. Aga alati pole iga ühe jaoks seda õiget seal maailmas," lausus Robert enda viimased sõnad välja rahulikult ning rõhutatult. Tema rohelised silmad olid mõned hetkeks tagasi pööratud enda käes olevale tassile, kust ta uue lonksu võttis, pöörates need seejärel tagasi Nessale.