Sünnipäevalaps muusikapoes

"Võib- olla tõesti," nõustus Jessie. Tütarlaps lihtsalt ootas seda numbrit kindlal eesmärgil ega osanud seisukohta võtta, kas mõnel teisel juhul oleks teda see vanus huvitanud. Jessica võttis tüki meekoogist. Hea kook. "Sinu omadel on ka mingi kindel tähendus sinu jaoks?" uuris neidis. talle meenus, kuidas ta Sayeri pool üht noormehe tätoveeringut uuris.

"Ikka jah," sõnas noormees, "näiteks see, mis on mu küünarnukil - seal on neli sümbolit. Ankur, mis tähistab enda niiöelda maabumist kuskile. Oda, mis tähistab võitlemist selle üle, millesse ma usun. Paat, mis tähendab avastmist ja ringi reisimist ja viimasena Maja, mis ei lase mul unustada seda, kust ma pärit olen. Nad kõik ühenduvad kokku ringi, milles on spiraal. Ehk need neli asja on minu elu keskmeks," seletas Sayer pikalt. "Minu käe siseküljel on spirituaalne kompass kolme tähisega - tugevus, usk ja tarkus. Need sõnad on minu vanemate päritolu keeles," jätkas noormees, "minu ühel randmel on Saturn, mis on minu tähtkuju planeediks. Paremal õlal on hunt, sest mu vanaisa viis mind väiksena tihti õhtuti hunte kuulama ja selle käigus hakkasin ma ka kitarri mängima. "le monde tourne" mis tähendab prantsuse keeles maailm pöörleb, mida mulle ütles kunagi ammu üks Prantsuse preester, kes siin külas käis. Sellel on natuke sügavam tähendus, aga ma ei soovi seda avaldada. Seega hunnik sümboleid minu jaoks," muigas Say. Võõrale ilmselt tühjad pildid. "Ja viimati tehtud kaks relva minu rindkerel omavad samuti tähendust, mida ma ei avaldaks," muigas nooruk.

Jessica kuulas huviga Sayeri tätoveeringute tähendusi. Kui noormees lõpetas, ei osanud Jes midagi kostagi. Üsna sügavad tähendused. Sayl on palju tätoveeringuid, Jessica seevastu tahab ainult üht ja väga tabavat. Tal pole isegi aimu, kuhu ta selle teha võiks. "Sa kavandasid need ise?" küsis Jessie. Kui nii, siis Jes üldse ei imesta - Say oli väga hea käega ja väga loominguline.

"Enamasti küll jah. Nad seal Green Poison Bar'is annavad alati ka omapoolseid ideid. Mõnda neist olen kasutanud, mõne olen tagasi lükanud. Tegelikult olen ma seal teiste jaoks ka tätoveeringuid kavandanud. Eks mu väike kunstianne on seal ringi hakanud liikuma," muigas Sayer kergelt. Ta vaikis hetke, täites selle aja koogi söömisega.

Nagu öeldud, Jessica ei imesta. "Seda ma arvasin," muigas Jes. "Kui ma kunagi midagi välja suudan mõelda, siis tohin ma sind kasutada, et selle kavand valmis saada?" küsis Jessie,"tead ju küll mu joonistamisoskust." Sayer oli Jessica kritseldusi näinud küll, mida tüdruk tundide ajal teinud on. Jessica võttis viimase ampsu koogitükist.

"Noh, kui mul mõni idee tuleb, siis küll," sõnas Sayer kerge õlakehituse saatel, viies pilgu hetkeks tüdrukule. "Jamh, su joonistused on täitsa huvitavad," muigas noormees. Need ei olnud sugugi pahad. Natuke korrigeerimist ja saabki neist asja.

"Ja kui mina midagi välja suudan mõelda, siis annan sulle märku," lausus Jessica naeratades. Kõlas nagu plaan. "Ah, ära naera mu üle," turtsatas Jessie, kui Say tema joonistuste üle muigas,"ma tean ise ka kui hale ma olen." Kuidas see nüüd oligi - kui ise midagi ei oska, siis ole õnnelik, et sul sellised sõbrad on, kes oskavad seda, mida sina ei oska. Vastas igal juhul tõele.

"Ma ei naera sinu üle," sõnas Sayer lõbusalt naerdes, "sa ei ole hale. Sul on täitsa kunsti anne olemas. Lihtsalt natuke treenimist ja oled sama tubli kui mina," lausus noormees nagu ta oleks mõni maailmakuulus kunstnik. "Ei tasu ennast kogu aeg teistega võrrelda," teatas Say targalt.