Sünnipäevalaps muusikapoes

"Eks sa ise tead..." sõnas Sayer, sasides kergelt neiu juukseid. Nad liikusid veel mõnda aega edasi, kuni poiss nad jõe äärsele tänavale suunas. Seal olid koos elumajad, kortermajad ja mõned ärid. Say peatus ühe valge kortermaja ees, mille esimesel korrusel asus kohvik. "Olemegi kohal," lausus noormees, avades ukse.

Jes vaatas noormeest pea viltu, ees tead-ka-kui-kaua-võtab-aega-nende-juuste-kammimine nägu, kui Say tema juukseid sasis. "Sa ise lähed?" uuris Jessica. Kaks võimalust - Sayerile kas ei meeldi ballid või on tal kaaslane olemas. Jessie lootis esimesele variandile. Saaks kuti vähemalt külla kutsuda, teeks filmiõhtu või midagi. Jessica astus kohvikuuksest sisse.

"Üllataval kombel lähen. Viimane aasta siiski," sõnas Sayer järgnedes tüdrukule. Noormees suunas nad ühe laua taha ning koheselt toodi neile ka menüü, kuid noormees ei hakanud seda eriti uurimagi vaid küsis neile mõlemale meekooki ja koos küünlaga kui võimalik. Teenindaja noogutas ning kadus ära. "Ma lähen Alexiga," jätkas noormees teemat, mis neil ennem pooleli jäi.

"Sellllge," venitas Jessica, hääles ilmselge pettunud toon. Jessie üks omadustest, mida ta vihkas - ta ei suutnud üheskis olukorras oma emotsioone varjata. "Ahsoo," lausus Jes selle peale, et Say Alexiga läheb. Ta ei osanud selle kohta midagi öelda ega sellest midagi arvata. Ta teadis vaid seda, et Alex on üks Say parimatest sõpradest ja seega see teda ei üllatanud ka, et nad koos ballile lähevad.

Say kallutas enda pead ning kergitas enda kulme, "ma julgen väita, et see uudis ei meeldi sulle," sõnas noormees, saates Jessicale küsiva pilgu. Tema hallikas rohelised silmad kinnitusid tüdrukule. Tema nägi neidises ühte head sõpra, kellega on alati lõbus väljas käia või kokku saada.

"Ei, mis..väga tore, et vähemalt sina sinna ballile minna saad," lausus Jessie, kes sinna ballile ise väga minna tahaks, aga teades, kui igav tal seal hakkab, ta sinna ei lähe. Jes lihtsalt lootis, et ta ehk tal veab vähemalt kordki elus ja ta saab vähemalt oma sünnipäevagi veeta inimesega, kes talle väga meeldib. Aga ei, ta kaheksateistkümnes sünnipäev on samasugune nagu enamjaolt kõik ta sünnipäevad olnud on - ta on üksinda kodus. Mõni ime siis, et talle ta sünnipäev ei meeldi - päev nagu iga teinegi.

"Jes, sa võiksid ju ka tulla. Ma võin sulle mõne partneri sebida kui soovid," pakkus Sayer. Talle ei meeldinud, et tüdruk enda sünnipäeval üksinda passib. Nii toas istudes laseb ta elul endast lihtsalt mööda tuhiseda. Ja see ei ole kohe kindlasti midagi, mida poiss sooviks. "Võta Jason kaasa," pakkus Say äkitselt. Järgmisel hetkel toodi nende lauale väike ümmarguse kujuga meekook, mille keskel oli üks küünal, mis põles heleda leegiga. "Noh, soovi endale nüüd midagi toredat," muigas Say, kui teenindaja ära jalutas ja nad jälle omavahele jättis.

"Mingi suvakaga ballile? Ei, aitäh," lausus Jessica,"ja vennaga ei lähe ma ka." See veel puuduks, et mingid kõlakad selle kohta tekiksid, et Jason ja Jes paar on - neil on siiski endiselt erinevad perekonnanimed ja üle poole kooli pole ikka veel kursis, et nad õde ja vend on. Jes muigas kergelt kooki nähes, millel üks küünal põles. Reaalselt esimene kord, kui tema sünnipäeval koogil küünal põles. Tütarlaps lausus mõtteis soovi ning puhus küünla ära.

Sayer kehitas õlgu, kui ei siis ei. Vähemalt tundus kook Jessica meeleolu pisut tõstvat. Say plaksutas kergelt kui tüdruk küünla ära puhus. "Ma laulaks sulle sünnipäeva laulu ka, aga ilmselt oleks siis pool restorni koheselt tühi," muigas Say. Kitarri mängida oli teine asi. Seda ta oskab, aga laumine pole kunagi tema ala olnud.

"Vot, ei oska kaasa rääkida, ma pole sind kunagi laulmas kuulnud," lausus Jessica. Tütarlaps võttis noa ja lõikas koogi lahti. Ta tõstis ühe tüki sayle ja seejärel ühe endale. Lusika appi võtnud, võttis Jes koogist ampsu. Maitsev. Vähemalt Jessie teadis, kelle poole pöörduda, kui kõht tühjaks läheb- Sayer raudselt teab, kust kõige paremaid toite saab.

"Usu mind, sa ei ole millestki ilma jäänud," sõnas noormees. Sayer võttis lusika endale kätte ning võttis samuti ühe ampsu koogist, mis nägi hea välja ja ka maitses imeliselt. "Noh ja nüüd see tüüpiline lause - kuidas on olla kaheksateist?" küsis Say kui oli ka teise ampsu alla neelanud.

Jessie turtsatas kibedalt. "Täpselt sama, mis siis, kui ma olin seitseteist, täpselt sama, kui ma olin kuusteist ja nii edasi," vastas Jessie. Üldiselt oli kõik koguaeg sama ju. Ta oli pärit rikkast perest, tal oli olemas kõik, mida soovis, aga polnud ikkagi õnnelik. Asjad ei olnud need, mida tal õnnelik olemiseks vaja oli.

"Sellisel juhul peaks vist küsima, miks inimesed nii väga seda vanust ootavad kui see on täpselt sama nagu kõik eelnevad," sõnas Sayer, jätkates koogiga. Enamus inimesi ei suutnud ära oodata, millal nad täisealiseks saavad ja kui see kätte jõuab, ei ole selles tegelikult mitte kui midagi erilist. "Sa mainisid kunagi, et tahaksid endale tätoveeringut. Oled juba otsusele jõudnu, mida soovid?" uuris Say, kui see talle järsku meelde tuli.

Jessica kehitas õlgu:"Mina isilikult ootasin seda vaid sellepärast, et oma nime muuta." Homme ta ilmselt lähebki pabereid korda ajama. "Ei ole, aga ilmselt midagi tähendusrikast," lausus Jessie. Ta on palju sellele mõelnud, mõned valikuvariandid juba olid, aga ükski neist ei tundunud piisavalt hea.

"Noh, see on ju piisavalt tähtis sündmus, et seda vanust natukenegi teistest eristada," sõnas Sayer sõbraliku naeratusega. Mis tätoveeringutesse puutus, siis noormehe omadest enamustel oli tema jaoks ka tähendus. "See on kindlasti hea idee," noogutas Say.