New York, New York

Gabriel oli just täna hommikul jõudnud tagasi New Yorki, olles eelnevalt paar päeva Tree Hillis viibinud ja oma sealseid tuttavaid külastanud, kuigi neid just väga palju ei olnud. Ja nüüd oli kodus tagasi olla jälle nii kummaline, kui olid mõnda aega eemal olnud ja pole ka väga kursis, mis vahepeal toimunud on. 
Esialgu oli mees mõelnud õhtul vennaga midagi ette võtta, aga too läks hoopis sõpradega välja, mistõttu ei osanud ta väga miskit peale hakata. Niisiis käis Davis pärastlõunal taaskord kodulähedases jõusaalis rassimas ja pärast seda kodus pika duši võttis. Lõpuks tõmbas Gabriel selga ühe oma hallidest ülikondadest ja väljus taaskord kodust.
Seekord võttis mees suuna ühte väiksesse, kuid hubasesse baari, kus talle mõnikord pärast pikka ja kurnavat päeva istumas meeldis käia. Gabriel võttis sisse oma tavalise koha leti ääres, kuid ei tellinud esialgu midagi juua, vaid lihtsalt istus seal, mõeldes jälle oma kummalisi mõtteid.

@brittany

Kuna Brittany tunniplaan oli sellel nädalal palju vabam kui eelmisel nädalal ning seekord sattus isegi pikk nädalavahetus, otsustas naine õhtul välja minna ning oma õhtut ühes ühika lähedal asuvas baaris nautida. Tal olid kaasas ka mõned sõbrannad, kuid nemad kadusid kähku ära ning Brit jäi jälle üksi. Kuna õhtu oli veel noor, ei tahtnud naine veel ühikasse ka tagasi minna, vaid leidis peagi koha baarileti taga. "Üks kirsisiider, palun," ütles ta baarmanile oma soovi ning vaatas siis lihtlsalt ringi, kuni naise pruunide silmade pilk tema kõrval istuval mehel peatus. "Gabe?" pöördus Brittany mehe poole, kui taipas, et tegu oli vägagi tuttava tüübiga. "Mida sa siin teed?" oli naine üllatunud.

SPOILER: Click to show

Gabriel tõmbas vahepeal ühe suitsu ära ja tellis siis lõpuks baarmanilt õlle, et ta siin niisama tühja siiski istuma ei peaks. Kuigi rahvast oli baaris üsna vähe ja mees mõtles juba varsti kuhugi mujale edasi liikuma hakata, kui üks vägagi tuttava moega neiu tema kõrval toolil maandus ja ühe kirsisiidri tellis. "Brittany," noogutas Davis lõbusalt ja suunas näo sõbranna poole. "Ma käin siin õhtuti päris tihti istumas," kergitas mees siis kulmu ja muigas. Kui Britt siin sama tihti käiks kui tema, oleks ta naist kindlasti juba ammu märganud, kuigi viimase jutust jäi mulje, et ta pole siin mitte esimest korda. 

"Ju siis peaks ise ka siin rohkem käima," järeldas Brittany Gaberieli jutust, kui baarman lõpuks naisele joogi ulatas ning Brit klaasist lonksu võttis. Naine lihtsalt ei pidanud baaridest nii palju lugu, et iga jumala õhtu seal veeta. "Muide, suitsetamine kahjustab sinu tervist," üritas Brittany korraga eriti tark näida, kuid puhkes seejärel naerma. "Oled sa muidu üksi või tõmbas sinu seltskond ka uttu?" uuris naine.

"Joomine kahjustab ka sinu tervist, nii et parem ära käi siin rohkem," muigas Gabriel. Jah, suitsetamine oli tal üks halb harjumus, aga ta ei saanud sellest kuidagi lahti ka enam ja ajutine joomine käis ikka asja juurde. "Üksi olen. Jõudsin täna hommikul Tree Hillist tagasi ja mõtlesin vennaga koos miskit ette võtta, aga tal olid juba omad plaanid ja nii ma siis tulin siia," selgitas mees Brittanyle. Vähemalt nüüd oli tal sõbranna näol seltsiline olemas ja õhtu oli kohe mitu korda parem. "Ja kuidas siis nii juhtus, et sind üksinda jäeti?" uuris Davis neiult ja lonksas oma õlut, kust ta oli juba suutnud ligi pool klaasi ära juua. 

"Väga naljakas," sõnas Brittany ning võttis järjekordse lonksu oma kirsisiidrist. Ta kogu aeg ju ka baari ei sattunud, rääkimata siis joomisest, mida ka harva ette tuli. "Sa oleksid võinud kohe öelda, et Tree Hillis oled. Ma alles eelmine nädal käisin seal," sõnas naine, kui oli Gabrieli ära kuulanud. Ta ei näinud Tree Hillis olles meest isegi kuskil tänava peal ning ta alles nüüd kuulis, et tüüp üldse seal oli. "Sõbrannade reeturlikkus. Kutsusid kaasa, aga siis kadusid ära," seletas Brit.

"Jah, ma olen nii vaimukas, et sa lihtsalt ei suuda vastu panna," märkis Gabriel naljatades ja lonksas oma õlut. Brittany vaevalt selliseid kommentaare pahaks paneb, neis pole ju midagi halba. "Eks ma annan sulle teada, kui järgmine kord lähen - saame ehk midagi ühildada," lausus mees siis. Kummaline jah, et ta Britti siis näinud polnud, aga ju siis nad ei sattunud samades kohtades liikuma. "Kui õel neist," muigas Davis, kuid noh, võib-olla see polnudki nii halb, sest nüüd sai tema neiuga aega veeta ja tema küll ei kavatse kuhugi ära kaduda praegu. 

"Tõsi," nõustus Brittany. Gabrieli huumor oli omapärane, aga naine suutis sellest siiski aru saada. Võib-olla oli neil mingil määral isegi sarnane huumorimeel. "Teeme nii," nõustus Brit, kes enamasti Westside'i rahvaga suhtles, kuna oli sealt ise ka pärit. "Äkki tegid nad kaudselt sulle hoopis teene?" pakkus Brit, tumedad silmad kinnitunud Gabrielile. "Ma poleks sinuga, kui nad poleks kuskile vahepeal ära kadunud."

"Võib ka nii öelda," muigas Gabriel. Vaevalt oleks ta Brittanyt märganud või Brittany teda, kui viimane oleks siin olnud karja sõbrannadega. "Sa võid siis neid minu poolt tänada," üritas mees jälle nalja teha. "Mida sa siis eelmine nädal Tree Hillis ka tegid?" uuris Davis lõpuks sõbrannalt, kui oli oma õlleklaasile põhja peale teinud. Gabriel veetis muidugi enamuse ajast oma tädi pere juures ning linna peale kuidagi väga ei sattunudki, kui siis ainult toidupoodi.

"Eks ma annan su tänusõnad edasi," lubas Brittany ning võttis lonksu oma siidrist, mida veel päris palju alles oli. Ta ei kiirustanud selle lõpetamisega ja praegu oli naisel ka meeldiv seltskond. "Ei midagi erilist. Käisin lihtsalt vanadel tuttavatel külas, et nad ikka näeksid, et ma pole siin suurlinnas neid päriselt ära unustanud," rääkis naine. Ta käis neil külas nii tihti kui vähegi sai ja samuti kasutas ta ära oma praktikat, et mõnel graafikus oleval vabal päeval vanadele sõpradele külla minna.

"Tee seda," muigas Gabriel. Ilmselt kõlaks selline jutuajamine päris kummaliselt, aga noh, ta oli alati viisakas olnud ja nii pidi see ka jääma. "Umbes nagu minagi siis," kommenteeris mees, kui Brittany seletas, millega ta Tree Hillis tegelenud oli. Mehel küll otseselt sõpru ja tuttavaid seal polnud, kõigest sugulased, keda ikka aeg-ajalt külastatud sai. Tädi oma väikeste lastega ei tahtnud väga reisida, eriti veel kuhugi suurlinna. 

"Kindlasti," noogutas Brittany, kuigi sellega muudaks ta enda sõbrannad ikka väga uudishimulikuks. Juba küsisid nad niikuinii, kes see Gabriel on ja mis neil üldse toimub, kuid nad olid tüübiga siiski ainult sõbrad. "Kas sa käid rohkem Eastside'il või Westside'il?" uuris Brittany.

"Eastside'il vist," sõnas Gabriel kerge õlakehitusega. Westside'ile tal väga asja polnud, kui just mõnda seal elavat tuttavat ei külastanud või mingist kindlast kohast seal polnud vaja midagi. Korter oli ta ka ju Eastside'il. "Miks sa seda küsid?" uuris mees siis Brittanylt. 

"Võib-olla sellepärast me Tree Hillis nii palju ei näegi," arvas Brittany, "Sest minu vanad tuttavad elavad Westside'il ning ma ise olen ka just sealtkandist pärit." Kuna isegi keskkooli lõpetamine tundus naisele ikka hullult kaua aega tagasi, ei mäletagi ta eriti, kellega ta ühes koolis oli. Ainsad, kes meeles on, on endised klassikaaslased ning mõnelgi neist saab mõnikord külas käidud, kui vaba aega tekib või Tree Hillis praktika on. "Ah, lihtsalt niisama. Unusta ära," muigas naine ning võttis lonksu oma siidrist.

"Täitsa võimalik," noogutas Gabriel. Westside'ile sattus ta ikka väga harva, sest tema oli ju Eastsider, mitte et seal tegelikult erilist vahet oleks, kust keegi pärit on. Vähemalt tema jaoks ei olnud sellel erilist vahet. "Sa siis ei kardagi Westside'il ringi liikuda?" uuris Davis Brittanylt. Ta oli alles hiljuti lugenud ühest seal aset leidnud rünnakust, sest isegi kui ta Tree Hillis ei elanud, siis kõmunurka juhtus ikka vahetevahel lugema. "No kuule, räägi ära nüüd, mida sa mõtled," lausus mees pead raputades ja vaatas Brittile tungivalt otsa, kuid ei suutnud ikkagi muiet ära hoida.