New York, New York

Brittanyl ka väga vahet polnud, kas keegi oli Eastilt või Westilt. Eastil olid lihtsalt natuke paremal järjel oleval inimesed ja isegi rikkurid, kes endale uhkeid villasid ja kõike lubada said. Westsider nagu Brittany pidi leppima pisikese maja või korteriga, aga palju polnudki ju vaja. Praegu on tal New Yorgis üldse ühikatuba, mida ta paari oma kursakaaslasega jagab. "Päeval pole ju väga midagi, aga õhtul võtaks minagi pipragaasi kaasa," rääkis Brittany, kuni talle meenus, et tedagi oli korra ju seal rünnatud. "Noh, kui ma olin keskkooli viimases klassis, sattusin minagi rünnaku ohvriks ning mäletan sellest ainult seda, et ärkasin haiglas ja mul olid päris hullud mälulüngad, kuid ma ei saa praegugi väga palju sellest rääkida, sest ma ei mäleta seda, mis minuga täpsemalt juhtus," seletas naine, sest Gabrieli sai ta tõesti usaldada. "Ei, see pole tõesti... midagi," vastas Brit, vaadates neid tumedaid, peaaegu musti silmi, millesse võis lausa uppuda.

"Targem vist oleks jah," sõnad Gabriel. Temal seda muidugi vaja ei olnud, sest ta suutis end vajadusel ise kaitsta. Õnneks siiani polnud seda juhtunud, sest New Yorgis elas ta üsna turvalises linnaosas ja Eastside'il liikudes tuli ka rünnakuid harva ette. Ühe korra oli mingi purupurjus tüüp tulnud temaga tüli norima, aga siis jalutas mees lihtsalt minema. "Üldse midagi ei mäleta?" uuris Davis siis murelikult Brittanylt, kui too hakkas rääkima sellest, kuidas teda rünnati ja ta isegi haiglas lõpetas. "Olgu nii," muigas mees. Pole tal ju vaja pärima hakata, kui Britt ei taha rääkida.

"Ega ma asjatult nii hilja seal kandis enam üksi ei liigukski," lausus naine, kuigi pipragaasi asendas tema käekotis olev deodorandipudel. Sutsuke silmade vahele pahadele inimestele ja võidab vähemalt aega, et nende eest ära joosta. "See oli kaks aastat tagasi, aga haiglast öeldi mulle, et peapõrutus. Ma täpselt ei tea, võib-olla üritati mind röövida või midagi ja siis löödi äkki millegagi pähe?" üritas Brittany endaga juhtunut meenutada, kuigi eriti õnnestuda see ei tahtnud. Ta ei surkinud nii palju oma minevikus ja kuna see mälestus oli niigi ähmane, pidi naine ainult oletama.

"Vist oleks targem, kui sa üritaksid enda käigud enne pimedat ära teha," sõnas Gabriel. Mitte et Eastside muidugi 100% turvaline oleks olnud, eks seal võis ka mõnikord selliste hulludega kokku puutuda, kes tühjal tänaval järsku ründasid ja röövida üritasid. "Peaasi, et midagi hullemat ei juhtunud," arvas mees ja muigas. Haiglasse sattumine oli muidugi päris tõsine asi, aga vähemalt ei jäänud Brittanyle sellest püsivaid vigastusi. 

"Kuule, ma ei julge New Yorgi tänavatelgi pimedas käia," muigas Brittany. Selleks võttis ta tavaliselt takso või liikus lihtsalt kellegagi koos, sest ka suurlinnast ei puudu kuritegevus ning taskuvargaid tundub siin küll olevat rohkem kui Tree Hillis, ehkki naine ise polnud millestki veel ilma suutnud siin jääda. "Äkki tahad nüüd ise oma pätikogemusi jagada?" küsis Brittany muiates, kui nad sellest juba rääkima hakkasid.

Gabriel muigas samuti, kui Brittany teatas, et ei julge isegi siinsetel tänavatel pimedas üksi ringi käia. Noh, õige ka muidugi. "Eks ma pean sind siis hiljem vist koju ära saatma," arvas mees ja lonksas jälle oma õlut, enne kui silmade pilgu uuesti sõbrannale viis. Nagu ta enne aru saanud oli, elas Britt siin lähedal ka, aga see ei tähendanud ju, et temaga teel koju midagi juhtuda ei või. "Oleks mul siis ainult midagi jagada ka... Vahel satun öösiti koju jalutades vastamisi purjus tüüpidega, kes end väga lahedaks ja kõikvõimsaks peavad ja tüli norima hakkavad," lausus Davis ohkega. Sellised kutid käisid talle alati närvidele. 

"See oleks sinust väga armas," lausus Brit kerge naeratuse saatel ning asetas enda siidripudeli letile. Sinna oli veel jäänud alla poole, aga praegu naine rohkem ei tahtnud ka. Muidugi poleks tal midagi selle vastu, kui Gabrieli-sugune mees ta koju saadaks. "Need purjus tüübid vilistavad mulle järele ja vahivad mu tagumikku," lausus Brit, kuid ta üritas neid alati ignoreerida. Enda kätt naisele külge nad seni vähemalt pannud ei olnud, nii et polnud väga põhjust neile kohe deodoranti silmade vahele laskma hakata.

"Ma tean, et ma armas olen," muigas Gabriel sõbranna kommentaari peale. Brittany sai ilmselt meestelt päris palju tähelepanu, olenemata sellest, kas ta seda tahtis või ei. Ilus neiu ikkagi ju, kellele Davis oli ka nõus tähelepanu pöörama, aga siiski natuke viisakamalt kui nood purjus kutid, kes õhtuti tänavatel jõlguvad. "Siis sulle on vist tõesti kojusaatjat vaja," lausus mees pead vangutades. Muidugi võis Britt neid ju eirata, aga mõni sai sellest hoopis hoogu juurde. 

"Äkki peaksin selle sõnastama hoopis niimoodi, et mulle meeldivad viisakad mehed," lausus Brittany. Need sõnad võisid kergelt flirtiva mulje jätta, aga naine oli juba natuke joonud ka, ehkki päris täis ta veel polnud. Nii nõrga kandmisega Brit ka pole, et siidrist purju jääks. "Ja loomulikult oled sa nõus mind koju saatma," lausus naine lõbusalt, sest mees ise oli alles pakkunud, et võib Brittany pärast koju saata.

"Ma tänan," muigas Gabriel. Eks ta pidas ju end ikka viisakaks meheks ja kuidagi tundus, et Brittany praegune kommentaar käis nagu natukene tema pihta ka. Talle ei tundunud ka, et naine just väga palju joonud oleks, sest mis see üks siider ikka talle teha saab. "Muidugi, mis küsimus see üldse on," sõnas Davis. Sõbrannale ju pidid viisakad mehed meeldima. 

"Võta heaks," sõnas Brittany muiates ning haaras letilt enda siidripudeli, et joogile ikkagi lõpp peale teha. Korraks vaatas naine ruumiski ringi, kuid sõbrannadest polnud mingitki märki. Nii et naine oli hüljatud. Vähemalt täna õhtul. Hea seltskond oli aga sõbrannadetagi olemas. "Noh, tegelikult ma peakski vist minema hakkama," lausus Brit, kui oli hetkeks kella vaadanud. Praegu oli juba päris hilja.

Gabriel muigas ja tõstis seejärel ka enda klaasi letilt üles, et see tühjaks juua. Põhjas oli veel ainult paar lonksu ja kaua ta neid ikka seal olla laseb. Baar oli muidugi hoolimata hilisest kellaajast endiselt üsna rahvast täis, aga tundus, et Brittany oma sõbrannasid siiski siit enam ei leia. "Kui sa nii arvad," sõnas Davis silmade pilku sõbrannale viies. 
Gabriel istus ja vestles veel Brittiga mõned minutid, enne kui nad otsustasid liikuma hakata. Mees saatis sõbranna ilusti tema koduukseni ära, kus nad sõbralikult hüvasti jätsid. Pärast seda jalutas Davis ise ka koju. 

OT: Läbi?