Playing With An Old Friend

Punane Volkswagen Scirocco peatus noortekeskuse ees ning sealt ronisid välja Carrie ja Clyde. Poiss oli tahtnud sõpradega mänguruumi külastada ja naine oli mõelnud, et läheb pojaga kaasa, et samal ajal muusikaruumis natuke enda viiulit jälle kasutada. Viimati hoidis ta seda käes siis, kui ta veel Oscariga abielus oli ja koos elas. Pärast seda, kui ta Sethiga kokku kolis, ei ole ta instrumenti puutunud. Nüüd aga otsustas Carrie selle jälle käiku lasta. Talle meeldis see pill ja ta ei olnud ju ometi muusikakoolis üheksat aastat niisama tühja istunud. Seega liikuski poiss enda sõprade juurde ja Carrie muusikaruumi, mis tal selleks ajaks kinni oli pandud. Eemaldanud enda musta nahktagi, salli ja sõrmikud, tõstis naine pilli kohvrist välja ning istus alustuseks ühele toolile, et see häälde panna. Kui sellega kõik ühele poole sai, otsis naine kotist välja mõned noodid ning hakkas vaikselt mängima. Alustas ta lihtsamate harjutustega, et jälle pillimängu sisse elada. Alles pärast soendust hakkas ta päris lugudega pihta.

SPOILER: Click to show

OT: Vaba

Léonile meeldis enda töö TRICis, kuid ka paaril päeval nädalas oli tore noortele kitarri õpetada. Ta oli ise keskkoolis õppinud mõlemat, bassi umbes neli aastat, kitarri viis. Mingisugust õpetajapaberit tal ei olnud, aga siin ei läinudki seda vaja. Mees jõudis noortekeskusesse, ta oli seal umbes tund aega enne enda tundi, et vahetada akustiliste kitarride keeled ära. Need olid juba pool aastat samad olnud, ometi käis läbi palju õpilasi. Mees astus muusikaruumi ja kuulis kellegi viiulimängu. "Vabandust, ma võtan kiirelt kitarrid ja võin kohe ära minna," lubas Theo, hääles kerge prantsuse aktsent kõlamas.

SPOILER: Click to show

Ruumis vaibus Les Miserablest pärit lugu I dreamed a dream, mis kuulus naise lemmikute hulka. Talle meeldis seda viiulil mängida. Hetkel läks see suurepäraselt kokku ka kogu tema tuju ja olekuga. Laskanud pilliga käe endakõrvale rippu, pööras Carrie pilgu ruumi ilmunud noormehele. "Mind sa ei sega, kui sa ka siia jääd," lausus naine ning keeras järgmise loo endale ette. Hetkel tuletas ta endale lihtsalt meelde neid teoseid, mida ta juba varem mänginud on. Millalgi võib midagi uut ka ju otsima hakata. Noodilehel tema ees seisis hetkel aga üks pisike osa Vivaldi neljast aastaajast. Tõstnud pilli uuesti paika, hakkas naine vaikselt mängima.

Léon noogutas ning läks kitarride juurde. Ühe akusti statiivilt maha tõstnud, läks ta diivanile ja istus. Mees võttis jaki sisetaskust neli pakki keeli ning hakkas kitarril vanu maha kerima, kuni sai keele ohutult ära võtta. Nii kuue keelega teinud, sai ta kaela ära puhastada ja võttis õli, et sellega kitarrikael sisse õlitada. Kitarr läks keelteta statiivile tagasi ning Theo sai võtta järgmise, et sellega samad protseduurid läbi viia. Ta kuulas naist, kes mängis üsna hästi, ilmselt tegi ta seda siiski hobikorras.

Carrie keskendus loole ega pannud mehe asjatamist tähelegi. Aeg-ajalt mehe poolt tulevad helid naist ei häirinud, sest ta on alati suutnud isegi üsna lärmakas olukorras keskenduda. Pealegi liikusid tema silmad mööda noodiridu ja muuks tal eriti aega polnudki. Vahepeal jäi naise viiulimäng hetkeks seisma, et nooti kontrollida või enda viga parandada. Selle looga läks tal tunduval kauem, kui eelmisega, sest vanasti suutsid heliloojad ikka igasuguste raskete käikudega hakkama saada. Viimaks kui ta loo lõppu jõudis ja ka enda rahule jäi, hingas ta sügavalt, kuid rahulolevalt välja. Ta oli juba unustanud, kui hea tunne on viiulit mängida.

Léon hoidis end tagasi, et mitte hakata koos viisiga vilistama. Ta tegi seda tihti kodus, kui mõni hea lugu VH1 pealt tuli. Lugu lõppenud, hakkas Theo plaksutama, naeratus näol. Talle meeldis selliseid asju teha, kellegi tuju võib selline väike žest palju paremaks teha. Mees oli selle aja peale jõudnud kolmel kitarril keeled maha võtta ja nad ära õlitada, nüüd oli tal käes jälle see esimene kitarr, millele ta uusi keeli peale pani. "Kas sa käisid millalgi lapsena muusikakoolis?" küsis Léon. Üldjuhul oli tegu just sellega, varem oli ka mõni tulnud piiluma instrumente, ja nad kõik lõid särama, kui mõni muusikakooli lugu meelde tuli.

Kui mees plaksutama hakkas, kergitas Carrie alguses enda kulme ja vaatas talle, pea kergelt ühele küljele kaldu, otsa, kuid hakkas õige pea kergelt naerma. Ega ta nüüd nii hea ka ei olnud, aga selline pisike aplaus tegi tõesti tuju natuke paremaks kui nii võib öelda. "Jah, lausa üheksa aastat sai viiulit õpitud," vastas Carrie mehe küsimusele ning lehitses enda noodilehti, et midagi uut leida, millega endale väljakutse esitada. Viimaks jäi tema pilk peatuma ühele Bachi toesele. Miks mitte? "Sa oled ka muusikakoolis käinud ma oletan," lausus naine, esitades selle väite küsival toonil, sest täiesti kindel ei saanud ju olla. Mis puutus instrumenti, siis oli see Carrie enda oma juba väga vanast ajast. Tema paps ostis selle talle kui ta muusikakooli läks. Enne pidi naine muidugi enda vanematele kõvasti kinnitama, et ei jäta pilliõpet pooleli, sest ega instrumendid siis odavad ei ole.

Theo keeras pillil keeli pingesse, häälde ta seda veel ei pannud. "Üheksa aastat. Kõva pühendumus," leidis Léon. Ta ise oli viis aastat kokku muusikakoolis käinud, teisel aastal võttis basskitarri lisapilliks. "Kas sa õppisid ainult klassikalist viiulit või midagi juurde ka? Jazz näiteks?" uuris mees. "Jep, viis aastat," vastas mees naeratusega. Ta läks laua juurde, et sealt kohvrist enda pill ka võtta ja sellel ka juba keeled ära vahetada. Seetõttu ta ostiski ühe paki lisaks. "Kas ma olen sind varem ka näinud?" jäi mees mõttesse. Noortekeskuses käis Léon tihti, naine tundus aga võõras.

"Mis ma muud öelda oskan, kui et mulle on selle pilli kõla kohe algusest meeldinud ja seega ma ei mäleta, et oleksin pidanud ennast eriti sundima muusikakoolis käima," seletas Carrie. Isegi teismeeas kui tavaliselt huvid muutuvad, suutis ta kenasti enda viiulitundides kohal käia. "Ainult klassikalist, aga kodus sai iseseisvalt igasugseid asju katsetatud," muigas naine, kui seda aega enda peas meenutas. Tihti lõppesid tema harjutamised kodu lõpuks niisama pilli vääksutamisega, mis tema vanematele muidugi ei meelinud. Naabritele ka ilmselt. "Kas sa jätsid siis pooleli või oligi sul muusikakool viis aastat?" uuris naine lihtsalt niisama huvi pärast. Ta saatis meest pilguga, kui too endale kotist veel ühe kitarri võttis. "Ma ei tea. Võibolla linnas? Ma olen kohalikus keskkoolis arst," sõnas Carrie, "siia noortekeskusesse sattusin nüüd esimest korda."

"Nojah, vähesed jõuavad eduka lõpuni," pidi mees nõustuma. "Muusikakoolides vist rohkem suunataksegi klassikalise pilli peale," lisas Léon. Seal anti baasteadised klassikutest ja elementaarsest pillioskusest, ometi ei olnud Theo seda läbinud. "See oli teistmoodi. Mul olidki ainult pillitunnid. Ta õpetas natuke noodiõpetust ka, aga põhiliselt harjutati pilli. Seal võis käia nii vähe või kaua, kui keegi tahtis," rääkis mees. Ta keeras keelt, kuni see laksuga vastu prantslase sõrmi lõi. "Fuck," sõnas Theo omaette. "Mul on see reaalselt ainult ühel korral varem juhtunud," lisas mees muigega. Unustas end rääkima, hakkas lolli peaga keelt hoopis pingule keerama, kuni keel järele andis. "Arst. Selge. Aga kohalik?" küsis Theo, vaadates enda sõrmi, millel pikk punane joon hakkas tekkima.

"Midagi siis eraõpetaja moodi?" pakkus Carrie küsivalt, tõstes poogna uuesti pillile ning hakates vaikselt mängima, kuid tema tähelepanu oli siiski mingil määral ka mehel. Ta oli siia siiski viiulit mängima tulnud, mitte kellegagi rääkima, kuigi eks uued tutvused tulevad alati kasuks. "Auch," sõnas naine, kui pillikeel korraga katki läks. Seda ikka juhtus keelpillidega. "Noh, siis on sul ju veel päris hästi läinud, kui alles teine kord," muigas Carrie ning naeris õrnalt, kuigi teisi õnnetuse üle ei ole vist kena niimoodi teha. "Nüüdseks olen ma siin juba natuke üle aasta elanud. Kolisin 2012 aasta lõpus," vastas naine mehe küsimusele, "kui kaua sina siin pesitsenud oled?" Mehe aktsent andis vähemalt mõista, et ta ei ole kohalik, aga kes teab.

"Võib ka nii öelda," vastas Léon. Ta töötas siiski muusikakoolis, aga võttis palju õpilasi vabaõppele. "Ma ei taha vist teadagi, mitu korda sa viiulikeelega oled saanud," ütles mees muigega. Tegelikult ta ei teadnud, kuidas läksid keeled viiulil katki, viiulil olid ju üldse jõhvid. "Ka vist 2012," meenutas mees. Üsna ammu oli juba tulnud, et kihlus päästa. Sellest siis nii palju. Theo ei suutnud uskudagi, kuidas ta elu oli muutunud, varem oli ta pidutsejast elupõletaja, nüüd aga tegi tööd ja ei kulutanud pärandust.

"Mitte väga palju, aga üle aastate siiski piisavalt, et õppida ettevaatlikum olema," muigas Carrie mehe sõnade peale. Eks see käis samamoodi. Keerasid liiga palju ja lõpuks lähebki katki, kuigi siis peab ikka päris korralikult neid keeli pingutama. "Sa tulid siis täitsa Euroopast siia elama?" küsis naine üle, kuigi oletada võis, et mees on ikkagi kuskilt Prantsusmaaga seotud, kuigi ta võib vabalt ka hoopis Kanadast olla. Carrie lõpetas korraks mängimise ning vaatas nooti, et siis mõni rida tagasi minna ja uuesti proovida.

"Nojah, eks ettevaatlikkus tulebki siis, kui paar korda on juba kukutud," arvas mees. Ta ise pidi päris mitu korda seoses enda endise suhtes pettuma, kuni sai aru, et oli loll, andestades naisele liiga palju kordi. "Sündisin Prantsusmaal, peale keskat kolisin Inglismaale, sealt siis Tree Hilli," rääkis mees. "Aktsent reetis, eh?" küsis Léon muigega. "Mu ema on ameeriklane, aga kodus rääkisime põhiliselt prantsuse keelt," lisas Theo.

Tjah, huvitav, kas jutt käis endiselt pillide häälestamisest või millestki muust? "Ei, ma ei pannud seda tähelegi," lausus naine pead raputades, endal suul kerge muie. Muidugi reetis tüüpi tema aktsent, aga tänapäeval ei tähenda see enam sugugi, et inimene on vastavast riigist pärit, sest inimesed on juba igale poole reisinud ja mõned lihtsalt kasvatavad enda lapsi ju emakeeles. elades samal ajal hoopis mujal. "Ma arvan, et see on sulle ainult kasuks tulnud. Kaks keelt korraga olema," leidis Carrie kohe asja positiivsema külje. Üldiselt tundis naine kadestust kõigi üle, kes oskasid paljusid keeli rääkida. Tema ise siiski eriline keelte õppija ei olnud, kuigi võiks ju.