Playing With An Old Friend

Seda võis mitmeti tõlgendada. "Ja-jah. Pean veel harjutama," vastas mees muigega. Samas ta ei tahtnud enda aktsendist lahti saada, see oli pidev meeldetuletus sellest, kust ta pärineb. "Seda küll. Üldjuhul on ju prantslastest selline stereotüüp, et inglise keelt nad ei räägi," ütles Theo. "Aga näed, ma räägin mõlemat. Murran seda nõmedat stereotüüpi," lisas prantslane.

"Jah, olen kuulnud sellest stereotüübist, aga pole kunagi ise kokkupuutunud," lausus Carrie. Isegi siin ja praegu, kus ta lõpuks ühe prantslasega ühes ruumis on, räägib ta kenasti inglise keelt. "Öeldaksegi ju, et erand kinnitab reeglit. Eks sa oled siis see erand," muigas naine, vaadates korraks mehele otsa. Langetanud pilli, hakkas naine noote lehitsema.

"Noh, kui peaksid millalgi Prantsusmaale sattuma, siis võin kinnitada, et võid kuulda nii perfektset kui ka üsna kohmakat inglise keelt," lausus Theo. Ta vanemad rääkisid mõlemad inglise keelt, üks oligi ju ameeriklane, aga perekonnatuttavad oskasid ka seda keelt, mõnele valmistas küll raskusi, aga nad üritasid. "Nojah, mina ja veel paljud prantslased," muigas Léon. Ta hakkas pillidele keeli peale panema, varsti olidki keeled küljes, nüüd oli vaja vaid need häälde seada, kuid kohe ei tasunud õigesse häälestusse pingutada, seega keeras Léon lihtsalt keeled pingule. "Ma ei sega sind rohkem, mul on nüüd üks pooltunnike aega tunnini, saad veel viiulit mängida," ütles mees diivanilt tõustes.

"Eks ma jätan selle siis meelde," muigas Carrie, sest kes teab, äkki ta satub kunagi Prantsusmaale. Siis ta vähemalt teab, mida seal oodata. "Nagu ma ütlesin juba ennist, et sa ei sega mind, aga eks sa mine ja puhka siis enne tundi," lausus naine. Ta vaatas veel mõne hetke tüübile otsa, enne kui pilli jälle üles tõstis ja uut lugu mängima hakkas. Ei teagi, kui kaua Clyde'il veel läheb. Väga kaua ta ilmselt mängida ei saagi.