Oupzie... we didn't mean it.

"Võimalik," sõnas Emily muigega. Niikuinii veetis ta ju kõik argipäevad kooli juures ja vabal ajal oleks pigem tõesti kuhugi mujale läinud. "Aga kuhu me siis nüüd lähme? Siia ju ikka vedelema ei jää," sõnas tüdruk end istuli ajades ja vaatas sõbrannale otsa, kui too rääkis, et võib süü enda peale võtta. "Ma kardan, et see tuleb millalgi ikka välja ja siis oleks mul lihtsam kõik juba kohe praegu üles tunnistada," kehitas Em õlgu. Okei, ta võidakse koolist välja visata või siis heal juhul peab ta remondi kinni maksma, aga tagasi New Yorki ilmudes peaks ta vanematele kõik ära seletama ja vaevalt nad ülearu rõõmsad oleksid. Aga nüüd talle ju juba meeldis Tree Hillis, selline mõnus väike linnake, kus ta oli isegi suutnud endale mõned sõbrad leida. Natuke kahju oleks juba mõne kuu järel asjad kokku pakkida ja tagasi suurlinna ronida. Või siis muidugi kuhugi mujale, aga kaua sa ikka otsid endale kohta? "Ja kes see ingel oleks?" päris Emily naerma puhkedes. Olgu, võib-olla Gaylal oli talle natuke halb mõju, aga vähemalt oli neil kõigest hoolimata koos täitsa lõbus. 

"Nüüd lähme ujuma," lausus Gayla alguses väga tõsisel ilmel, kuid ajas ennast siis püsti ja kloppis riided liivast puhtaks, "eih, tegelikult ma ei tea... lähme jalutame äkki Westile. Seal on alati midagi teha." Mingit kindlat ideed tal ei olnud, aga küll midagi välja nuputab. Enne oli neil vähemalt pall, aga nüüd lebas see pall keskkooli söökla põrandal. "Võimalik, aga äkki sa pead siis New Yorki tagasi minema, sest ma olen üsna kindel, et paariks päevaks saaksid sa kindlasti koolist kõrvaldamise," seletas näitsik, oodates sõbranna ära, enne kui liikuma hakkas. "Ma ei tea, kes on see salapärane inimene, kes sulle häid mõtteid kõrva sosistab. Sa ütle mulle?" muigas Renna.

Emily muigas. "Ei aitäh, ma ei taha haigeks jääda," sõnas ta Gaylale ja ajas end samuti liivalt püsti. "Me võime näiteks Rivercourtile minna, kui sa nüüd ikka tahad pallidega tegemist teha?" pakkus tüdruk siis sõbrannale. Rivercourtil polnud väga võimalust, et ta midagi ära lõhub, ja üldse polnud nagu põhjust, et ta peaks nüüd elu lõpuni palle kartma. Kuigi Gayla võis nüüd ju arvata, et see vähemalt mõnda aega nii on, ja seetõttu Em Rivercourti praegu välja pakkuski. Seal kindlasti vedeleb mõni pall, mida korvi loopida saaks. "Paariks päevaks ei oleks mul küll mõtet tagasi New Yorki minna," raputas neiu pead. Need paar päeva saaks ta kodus passimise ja ehk töölkäimisega ka üle elatud. Kuni ta koolist eemale hoiab, ei tohiks ju keegi talle midagi teha. "Ausalt öeldes ma isegi ei tea, kes see olla võiks," tunnistas Emily. Okei, see polnud küll 100% tõde, aga päris vale ka mitte. 

"Jah, lähme Rivercourtile," oli Gayla sõbranna pakkumisega nõus, "minul ei ole pallide vastu midagi. Sina oled see, kellele neid huvitavatesse kohtadesse meeldib visata." Huvitav, et Emily kohe uue palliga mängima soovis minna, aga vähemalt ei ole seal jõe ääres mingeid klaasist asju, mis katki võiksid minna. "Sinul jah, aga mis siis kui su vanemad tahavad, et sa tagasi läheksid?" uuris tüdruk, vaadates sõbrannale otsa. Ta ei tahaks seda, aga mis siis kui see peaks tõesti päevakorda tõusma. "Jama, siis ma ei teagi, kellega ma võistlen sinu mõjutamises," turtsatas Renna ja hakkas naerma. Ilmselgelt tegi ta lihtsalt nalja. Ta plaaniks ei ole kohe kindlasti Emilyt kuskile halvale teele suunata.

"See oli ainult üks kord, ma loodan, et enam midagi sellist ei juhtu," sõnas Emily veidi pahaselt. Rivercourtil võib ta halvimal juhul endale või Gaylale palliga vastu pead virutada, aga seda oli ennegi ette tulnud ja miskit eluohtlikku nagu ilmnenud polnud siiani. "Eks ma siis vist pean tagasi minema," kehitas tüdruk õlgu. Seda ta küll ei tahaks, et vanemad talle siia järgi sõidaksid, et tal ikka korralikult silma peal hoida. Em oli üldse üsna üllatanud olnud, et nad ta üsna lihtsalt minema lasid, kui ta oma kolimisplaani neile ette sööstis. Ta oli ju ikkagi nende ainus tütar. "Eks ma annan sulle teada, kui selline inimene tekib," muigas Em. Siiski meeldis talle kõigest hoolimata Gaylaga aega veeta, igav vähemalt ei hakanud, kui sul on sõbranna, kes suudab iga tegevuse lõbusaks muuta. 

"Ma loodan ka," muigas Gayla, tegemata välja sõbranna pahasest olekust. Tegelikult oli see kõik üks paras õnnetus olnud. Poleks toda kivi seal olnud, mängiksid nad endiselt rõõmsalt kooli juures palliga. Need on aga kõik oleksid. "See oleks jama," teatas Renna. Siis hakkaks Gayla ilmselt Phoebele rohkem pinda käima, kuigi tollele on vist mingi silamrõõm tekkinud. Aga noh sõbranna ju väitis, et tema ei unustaks enda sõpru, kui ta endale selle teise poole leiab. Loodame, et see nii ka on. "Anna jah," noogutas tüdruk ning muigas kavalalt.

"Noh, loodame parimat," sõnas Emily, kui nad lõpuks Rivercourtile välja jõudsid. Paar kutti istusid eemal puude all ühel pingil, kuid muidu oli siin üllatavalt vähe rahvast. Kohe märkaski Em eemal ühte palli ja püüdis selle kätte, et see siis Gaylale visata. "Mängime punktide peale või loobime niisama?" küsis ta siis sõbrannalt. Mitte et ta korvpallis väga hea oleks, aga vaevalt Gayla ka seda oli ja siis võis ju mängida küll. 

Jõudnud Emilyga Rivercourtile, ilmus näitsiku suule lai naeratus, kui ta palli kinni püüdis ja enda kätte jättis. "Võime ju punktidele ka mängida," pakkus näitsiku õlakehitusega, "ma mingi eriti osav ei ole, aga ongi võibolla põnevam." Gayla jalutas platsi keskele ning oostas Emily ka ära. "Mitme punktini teeme?" uuris tüdruk, olles valmis palli kohe mängu panema.

"Ma arvan, et sa tead küll, et ma isegi pole spordis just kõige osavam," sõnas Emily. Ta oli päris hea laulmises, aga midagi muud väga ei osanud. Isegi tantsida väga mitte, kuigi laulmine ja tantsimine koos oleks ikka täiuslik kombo olnud, aga kõike ei saa ju, mida tahad. "Kümneni?" pakkus Em Gayla järel platsi keskele jalutades ja jäi siis ootama, millal sõbranna oma esimest lööki alustab. 

Mis Gaylasse puutus, siis temas oli olemas näitlemine ja tantsimine, aga mitte laulmist. Ka üks mittetäielik combo. Tüdruk on enda nende oskuste ülegi õnnelik. Kui korvpallist rääkida, siis seda ongi näitsik kas kooli kohustuslikus korras mänginud või siis siin samas koos Froydi ja tema sõpradega. "Sobib," noogutas Renna ning hingas sügavalt välja, enne kui mängima asus. Peaaegu kohe esimese sammu ta koperdas, aga õnneks jäi püsti. Naerma ajas see teda küll korralikult ja seega ei ole ka imestada, et tema esimene peale vise natuke viltu läks.

Emily muigas, kui nägi Gaylat peaaegu samamoodi koperdamas nagu temaga enne kooli juures juhtus, ainult nüüd lendas pall ainult korvist mööda ja veeres mööda asfalti eemale. Nad on ikka kaks kobakäppa koos, ei suuda palli õigesti visata ja siledal maal koperdamata olla, mõtles Em pallile järele joostes ja viskas seda siis korvi suunas, kuid ka tema ei saanud pihta. Esimene vise siiski ju, oleks imelik ka olnud, kui see kohe sisse oleks läinud. Palli kinni püüdnud, viskas ta selle uuesti sõbrannale, et too teisele katsele läheks. 

Kahe kobakäpa mulje võis neist kahest tõesti jääda. Huvitav, kas nad enne pimedust üldse kümnenda punktini jõuavad? Püüdnud palli kinni, mille Emily talle viskas, jooksis tüdruk seda kergelt põrgatades jälle korviposti poole, jäädes sellst enda arvates sobival kaugusel seisma. Hetk keskendumist ja pall lendas korvi poole, tehes korvirõngal mitu ringi, enne kui vaikselt väljapoole maha kukkus. "No see oli küll juba peaaegu," muigas Renna lõbusalt, sest ega see punktikaotus siis hetkel midagi suurt ei ole. See on ju kõigest üks lõbus mäng kahe sõbranna vahel.

Emily noogutas ja muigas. "Järgmise saad ehk sisse ka, kui see juba nii lähedal oli," sõnas tüdruk palli jälle enda kätte püüdes ja viskas selle siis korvi suunas, saades imekombel isegi sisse, ilma et oleks eriti sihtidagi üritanud. Ja eelmine löök, kus ta väga hoolikalt keskendus, ei saanud korvi lähedalegi. Tobe pall, mõtles Em turtsatusega ja lükkas seda jalaga Gayla suunas, sest ei viitsinud tõesti jälle maha kummardada. Selg hakkas valutama ju. Üks-null siis praegu, tegi ta mõttes endale märkuse, kui sõbranna järgmist viset sooritama valmistus. Äkki peavad nad mingil hetkel punktisummat siiski viieni langetama, muidu ei jõua nad kuhugi. 

"Tead, minu arvates on see korvpall puhtalt õnnemäng," lausus Gayla, kui Emily väitis, et järgmine võib tal ehk isegi sisse minna. Eks ükskord ikka läheb, kui näitsik endale just nulliringi ei tee. Ta vaatas, kuidas sõbranna uue viske tegi ning plaksutas siis Emily esituse peale, sest ega nad siis kogu aeg ka sisse ei saa. Võtnud palli üles, üritas Renna uuel katsel sisse saada, kuid ka see läks napilt mööda. "Selleks et mina kümme punkti täis saaksin, peaksin ma siin vist terve öö palli korvi loopima," muigas tüdruk ning viskas palli ühe põrkega Emilyle tagasi.

"Üsnagi jah," nõustus Emily Gayla väitega ja noogutas. Läheb sisse või ei lähe - ega seal palju valikut polnud ja kõik olenes ikka sellest, kui palju õnne sul tollel päeval oli. Algaja õnn nende kahe puhul vähemalt väga ei paistnud töötavat. Em muigas, kui sõbranna tema õnnestunud viske peale plaksutas ja ohkas siis, kui too ka oma kolmandat viset sisse ei saanud. "Oh sind küll, me peaks vist tõesti punktisummat viiele alandama," sõnas tüdruk pead raputades ja üritas sel korral jälle korvi tabada, kuid tulutult. Pärast jõuavad varsti juba hommikusse välja ja varajased jooksjad ja koeraga jalutavad saavad nende kahe üle korralikult naerda, kui peaksid kuulma, et nad eelmisest õhtust saadik siin taidlevad.