Oupzie... we didn't mean it.

Väljas oli mõnus kevadine õhtu. Kuna päike alles hakkas vaikselt loojuma, siis oli veel üsna soe, kuid tuul oli endiselt jahe, tekitades vahel isegi neidises kergeid külmavärinaid. Kell hakkas lähenema poole viiele. Gayla istus ühel Eastside'i pargis asuval pingil ning viskas pesapalli palli enda ette maha, püüdes selle siis uuesti kätte. Tüdruk leidis selle siit samast pargist muru seest ja no kuna keegi seda ilmselt ei soovinud enam, siis võttis Renna selle endale. Vaevalt keegi seda taga hakkab otsima. Renna hoidis enda pilku suunas, kuhu jäi Westside, sest sealt peaks peagi nähtavalt ilmuma ka Emily, kui ta just hiljaks ei jää või tüdrukut üle ei lase, aga vaevalt see juhtuks. Asi sai siiski kokkulepitud.

outfit + nahktagi + beanie

OT: Emily

Emily lahkus oma väikesest Westside'i korterist nimelt natuke varem, et saaks teel parki rahulikult jalutada ja ilusat varakevadist ilma nautida. Ei olnud küll veel väga soe, aga mõnus kevadine tunne tekkis siiski. Mõned minutid pärast poolt viit jõudis tüdruk lõpuks sihtkohta ja nägi juba eemalt Gaylat pingil istumas ja mingit palli omaette pildumas. "Hei," sõnas Em naeratusega, kui oli kuuldekaugusesse jõudnud. Ta ei teadnud täpselt, mida nad siis nüüd ette võtavad, aga Gaylat tundes võis see ükskõik mis olla.

Outfit + tumehall kampsun 

"Heeeei," lausus Gayla ning ajas ennast pingilt püsti, sest tema ideeks ei olnud tulla sõbrannaga välja ja siis lihtsalt mitu tundi pingil istuda, kuigi ilmselt suudaks tüdruk isegi selle omamoodi tegevuseks muuta, sest... ta on Gayla. "Vaata, mis ma leidisn," näitas ta sõbrannale palli ning surus selle siis enda tagi taskusse, "aga... igatahes esiteks vabandused, et ma sinuga alles nüüd välja tulin, kuigi ma olen koduarestist vaba juba pikemat aega ja teiseks hakkame liikuma, sest külm hakkab. Mul mingit otsest ideed ei ole, aga lähme liigume kuskile näiteks..." Renna vaatas igasse suunda ning valis viimaks ühe, osutades sinna sõrmega. "Sinna," lausus ta juurde ning hakkas siis vaikselt edasi liikuma. "Sa võid mulle rääkida, mida huvitavat sa vahepeal korda oled saatnud ja oota... see tüüp keda sa kunagi ammu mainisid... Kuidas temaga on?" uuris Gayla, et ennast hilisemate asjadega kurssi viia, kuigi noh... selleks oli GC, aga tasus siiski enda sõbrannat ennekõike usaldada. Kes teab, mis seal klatšinurgas kõik kokku on räägitud.

Emily muigas ja noogutas. "Pole hullu, eks mul on siin ka tegevust olnud," sõnas ta sõbrannale. Lucieni ta viimasel ajal väga palju polnud kohtunud, aga see õhtu kummitustega oli lõpuks ka ikka päris lahe olnud. "Ja sa oled ikka päris tegus olnud," lisas Em lõbusalt, vihjates ilmselgelt sellele, mida ta GC'st lugenud oli. Ta ise polnud muidugi alati kõige õnnelikum selle üle, mida temast seal kirjutati, aga noh, polnud ka kõige hullem ju, mõtles Em Gayla kõrval mööda tänavat edasi jalutades. "Selle tüübiga pole eriti midagi," lausus neiu huulde hammustades. "Me suudlesime, aga see oli ka kõik tol korral," tunnistas Emily pärast väikest mõttepausi. Jah, see oli hea olnud, aga ainult suudluse põhjal on veel raske midagi ennustada. See väike fakt polnud õnneks Gossip Corneri lehekülgedele jõudnud ka. 

"Mina ja tegus?" kergitas Gayla enda kulme. Ta ei ütleks, et ta eriti palju korda saadaks, aga lihtsalt paljud asjad, mis ta korda saadab ei ole just kõige tavalisemad. Seega jääbki mulje, et ta teeb kogu aeg midagi. Enamasti pahandust... "Okei, aga kunagi ei või teada, mis veel juhtuda võib," sõnas tüdruk väga optimistlikult, sest korra on ta juba suudelnud ju. Kes ütleb, et teist korda ei tule? "Kuule, sa sinna koolis ööbimise peole lähed?" uuris Renna. Ta ise ilmselt tuleb, aga sellisel juhul tuleb vennaga rääkida. Loodetavasti ta juba usaldab neidu piisavalt, et teda terveks ööks kodust ära lubada. Mida ta seal ikka korda suudaks saata, kui õpetajad kogu aeg ümber?

"Jääb selline mulje küll," muigas Emily. Noh, GC'd ei peaks muidugi nii tõsiselt võtma, aga üldjuhul saab sealt ikka päris hästi teada, millega keegi hakkama saanud on. "Seda küll, seda küll," nõustus tüdruk sõbrannaga. Ehk Lucien ikka annab talle teada, kui jälle Tree Hilli satub, sest Em ise lähiajal küll New Yorki minna ei plaaninud, kui väga tungivat põhjust polnud. "Lähen ikka," sõnas tüdruk Gaylale. Loodetavasti saab seal ikka huvitav olema, kuigi ta veel ei teadnud, mida täpselt seal tegema hakkab. "Sa ka ikka tuled?" uuris Em siis sõbrannalt. 

Gayla muigas samuti, kuigi ega ta ei teadnudki, miks ta täpselt muigas. "Mõtlesin küll tulla, aga eks näeb, kas saab ka," sõnas tüdruk vihjates sellele, et kõik ei olene temast, sest ta on alaealine ja vajab enda vanema või siis Bateside puhul eestkostja luba. "Loodetavasti kujuneb sellest üks meeldejääv üritus," sõnas Gayla ning pilgutas sõbrannale silma. Jah, tal olid isegi selle jaoks juba omad plaanid välja mõeldud. Kõik siiski ainult selleks, et kõigil toredam oleks.

"Ma loodan sama," sõnas Emily lõbusalt. Tema eelmises koolis selliseid üritusi ei korraldatud, sest tegu oli ka natuke suurema kooliga kui Tree Hilli keskkool ja neil olid teised traditsioonid. "Mis plaanid sul siis selleks õhtuks on?" pidi Em sõbrannalt küsima, kui märkas Gayla silmapilgutust ja tema kavalat naeratust, mis lubas oletada, et tal on kohe kindlasti midagi plaanis. 

"Ma ei tea, kas ikka tasub öelda," muigas Gayla, "üldiselt on ju teada tuntud fakt, et kui sa tahad, et midagi saladuseks jääks, siis ei tasu seda kellelegi öelda." Tegelikult võiks ta isegi Emilyle ju öelda, kuigi tüdruk ei oleks sellest asjast ilmselt nii huvitatud, sest... ta on korralik. Rennal ei ole mingit plaani seda ka muutma hakata. Tore, kui tal mõni sellien sõbranna ka oli, kes tal igast lollusi teha ei lubanud. "Ütleme nii, et ma kavatsen midagi kooli sisse nihverdada ja ma olen üsne kindel, et see idee meeldib paljudele noortele," andis tüdruk imeväikese vihje. Võtnud palli tagitaskust jälle välja, viskas Gayla seda ühest käest teise, kuni viimaks seda lihtsalt maha hakkas loopima, kust see talle kätte tagasi põrkas.

Emily noogutas. Selles oli Gaylal õigus küll, aga ega tal poleks ju kellelegi väga rääkida, kui ta üldse oleks tahtnud kellelegi midagi rääkida, aga selle teadmise jätaks ta ehk isegi enda teada. Muidugi kui tegu pole millegi väga ohtlikuga. "Olgu, kõlab päris toredalt," arvas Em ja muigas. Nii korralik ta ju ka nüüd polnud, näiteks kasvõi tol korral, kui nad Gaylaga kõigepealt baaris ja seejärel TRICis käinud olid. Niiviisi ringi jalutades olid tüdrukud kuidagi kooli juurde välja jõudnud. Kõik aknad olid praegu pimedad ja see jättis hoonest hoopis teistsuguse tunde kui päevavalguses. 
Em jälgis, kuidas sõbranna palli jälle taskust välja koukis ja seda vastu maad põrgatama hakkas, et pall talle kätte tagasi hüppas. "Viska mulle ka," lausus neiu endalegi ootamatult sõbrannale ja püüdis seejärel Gayla visatud palli kinni. Niiviisi edasi liikudes ja palli käest kätte visates jõudsid sõbrannad koolisöökla akende juurde ja siis juhtuski, et Emily komistas vastu mingit suuremat maas lebavat kivi ja viskas palli kogemata otse aknasse. Kostus valju klirinat, kui pall läbi akna lendas, sinna väikese, kuid siiski nähtava augu jättes. Pall ise maandus hetk hiljem väikse põntsatusega söökla põrandal.
"Oh ei, mida ma tegin," oigas Emily ja taganes, kui alarm tööle hakkas. See polnud tal küll plaanis olnud. 

Kuigi sõbrannad midagi kokku ei leppinud, hakkasid nad pärast koolimaja pildile ilmumist hoone poole liikuma. "Davai," kehitas Gayla õlgu ning viskas palli sõbrannale. Nii läks liikumine kiiremini ka. Vahel võis isegi väikese palli loopimine päris palju nalja tekitada. Kui Emily koos palliga komistas, siis alguses hakkas näitsik kergelt naerma, aga kui selle tulemusena pall klaasi lendas, krimpsutas Renna enda nägu. Oh ei. Alati kui tema kuskil on, siis ikka peab midagi nõmedat juhtuma. Ta oleks nagu mingi halb õnn kõigile. Ta jõudis vaevalt need mõtted lõpetada, kui tööle hakkas kõrvulukustav alarm. Renna jooksis sõbranna juurde ning haaras tema käest kinni. "Selle üle, mis sa just tegid muretseme hiljem. Praegu tahan ma näha, kui kiiresti sa joosta suudad," sõnas Gayla, sest pärast koolitulistamist pandi tööle ju turvasüsteem, mis tähendab, et mõne minuti pärast on turvamehed siin. Seega neil on mõni minut aega, et pildilt kaduda, kui Emily just ei soovi koolist lennata ja lisaks veel kopsakat summat maksta. "Lähme staadioni poole ja sealt saab randa," pakkus Gayla veel enne kui jalgadele valu andis.

Emily laskis Gaylal end käest tirida, saamata endiselt päris hästi aru, millega ta just hakkama saanud oli. Kuulnud sõbranna sõnu, neiu ainult noogutas. Tema ju ei teadnud väga midagi sellest koolitulistamisest, mis siin olnud oli, aga kui juba alarm tööle läks, võis tõesti varsti turvamehi ka oodata, kui nad siit kiiresti jalga ei lase. Em polnud muidugi kõige kiirem jooksja, aga eks kui selline adrenaliinilaks just olnud on, suudab ta vast joosta natuke kiiremini joosta, mõtles ta Gayla järel staadioni suunas jooksma hakates, et sealtkaudu siis alla randa laskuda. Ega tal vist muud valikut olnud, sest ta ei tahtnud küll, et teda nüüd kätte saadakse. Koolist väljaviskamine oleks päris halb, sest siis oleks tal mõttekam kohe Tree Hill maha jätta ning New Yorki tagasi kolida. 
Need järgmised minutid olid kõige pikemad Emily elus, enne kui nad lõpuks rannale välja jõudsid. Tüdruk vajus liivale pikali, sest oli sellest jooksmisest ikka korralikult läbi. Ta teadis, et peaks ikka spordiga natuke tõsisemalt tegelema, aga ei suutnud endas selle vastu huvi kasvatada. 

Kui Gayla ennast liivale pikali lasi, siis ei olnudki ta enam nii väga hirmul või ehmunud, sest ta hoopis naeris laginal. See oli lihtsalt liiga koomiline. Muidugi hingeldas ta sellest suurest jooksmisest ja natuke isegi pistis kõhus, aga see ei viinud tema tuju alla. "Ma peaks endale ametlikult kaela riputama sildi 'Halb õnn, hoidke eemale'," turtsatas Renna ja pööras pea sõbranna poole, kes samuti üsna läbi oli. Kui tegu oleks suvega, siis roniks neiu praegu ilmselt ookeanisse, et natuke ennast jahutada. "Igatahes see, mis seal juhtus, peaks meie teada jääma... samas kui GC sellest teada peaks saama, siis võib meil täbarasti minna, et me ise midagi ütlema ei läinud," otsustas Renna asja juurde ka asuda, sest nad ei saanud käituda nagu midagi ei oleks juhtunud.

Emily lamas päris mitu minutit lihtsalt vaikuses, üritades hingamist tagasi kontrolli alla saada, kuni lõpuks Gayla naeru peale pilgu sinnapoole keeras ja ise ka vaikselt muigas. "Ega see praegu ju sinu süü polnud," suutis tüdruk siis lõpuks öelda. Muidugi peab tema kohmakus just sellistes olukordades välja tulema ja siis saab ta ka päris korraliku jamaga hakkama. "Nõus," sõnas Em lõpuks pärast väikest mõttepausi. Ega ta nüüd küll ei kavatsenud minna kellelegi kuulutama, et lõhkus ühe koolisöökla akna ära. Aga noh, GC'sse mittejõudmise kohapealt ta nii kindel ei olnud. Äkki peaks ta siiski minema direktori juurde ja üles tunnistama, millega ta hakkama sai? Aken oli juba katki tehtud ja seda tema enam parandada ei saanud. 

"Tõsi, aga kui poleks mind olnud, ei oleks sul seda palli ja kohe kindlasti ei hulguks sa sellisel kellaajal kooli juures," sõnas Gayla, "aga mis seal ikka... Mina sind igatahes välja ei anna. Ma võin süü vajadusel endale võtta, sest ma tõesti ei soovi, et sa kuskile New Yorki tagasi peaksid minema selle õnnetuse pärast." Phoebs läheb nagu nii uuel aastal ülikooli. Kui Emily ka suurlinna tagasi läheb, siis on näitsikul järgmisel aastal väga vähe sõbrannasid, kellega väljas käia. Muidugi siis on tal loodetavasti Cedric olemas. "Tead... mul on vahel tunne, et kui sa oleksid kuskil multikas ja su ühel õlal istuks ingel ja teisel kurat, siis mina oleksin ilmselt just see kurat," tunnistas Renna muiates.