How do you do all this?

"Nojah," sõnas David kerge õlakehitusega, oskamata miskit targemat öelda. Koht oli ju selline mõnusalt õdus ja kodune, nagu tema majagi, mis tegi koha automaatselt kenaks. "Teeks siis enne selle majatuuri ära," arvas noormees ja muigas. Küll nad jõuavad hiljem ka kõik asjad kaussidesse laduda. Kõige rohkem tahtis ta muidugi näha Phoebsi joonistusi, sest maja nägi ringi jalutades juba niigi ja vaevalt on tal vaja ekskursiooni stiilis 'siin on vannituba' ja 'siin on minu tuba'. "Ja ma vaataks su filmikollektsiooni ka üle," lisas Dave, kui ta tüdruku järel köögist jälle välja jalutas. 

"Tule siis minu järel," ütles Phoebe Davidile ning jättis kausid ja joogiklaasid praeguseks lihtsalt lauale. Kass niikuinii neisse ronida ei taha ja krõpsu see loom ammugi ei söö. Phoebe tuba asus teisel korrusel katusealusel. Erinevalt venna toa sinistest seintest kaunistas Phoebe toa seinu must mustriline tapeet, millel võis omakorda näha Bullet For My Valentine'i, Skilleti, Within Temptationi, The Rasmuse, Green Day, All Time Low, My Chemical Romance'i, Flyleafi ja Paramore'i postreid. Seinal olid riiulid, millel olid mõned raamatud ning CD-toorikute karbid. Akna alla jäi Phoebe kirjutuslaud, millel oli lauaarvuti. Lisaks arvutile oli kirjutuslaual väike peegel, üks mapp, mapi peal mõned joonistused ja natuke kaugemal lauanurgas tüdruku joonistustarbed. Tüdruku voodi asus toa teises nurgas kirjutuslaua vastas, selle kõrval oli pisike öökapp ning molbert, mille Lisa neiule kunagi toonud oli. Voodil oli lahti kaustik, mille ühel leheküljel ilutses suur pealiri "Temperamenditüübid" ja selle alla oli erinevates värvides kirjutatud "koleerik", "flegmaatik", "sangviinik" ja "melanhoolik". Isiksusetüüpidega olid nad psühholoogias just alustanud ning esimesel tunnil juba igasuguseid teste teinud. Enda isiksusetüübiks oli Phoebe saanud koleerik, mis neiu enda arvates temaga väga kokku ei läinud. "See siin on minu tuba. Vabandan, ei jõudnud koristada," lausus Phoebe ning kõndis lauani, kust ta mapi ja need mapist väljas olnud poolikud tööd võttis, enne kui need Davidile ulatas. "Siin on kõik minu joonistused," ütles ta. "Kuna minu arvutit just tassida ei saa, on filmid ka CD-plaatidele kõrvetatud, nii et sul on valida, kas vaadata siin sellelt pisemalt ekraanilt või minna elutuppa ja piinata natuke DVD-mängijat," seletas tüdruk ning istus enda voodile, kui kaustiku öökapile oli tõstnud.

David järgnes Phoebele trepist üles tema tuppa ja jäi seal huviga ringi vaatama, esimesena märgates muidugi seda, kui palju plakateid neiul seinale riputatud oli. Enamik neist bändidest olid talle tuttavad küll, aga ise ta sellist muusikat väga tihti ei kuulanud.
Dave laskis pilgul kiiresti toas ringi käia, samal ajal kui Phoebs need lubatud joonistused välja otsis ja siis talle ulatas. Kutt võttis kõik lehed vastu ja asus neid läbi lappama, samal ajal kui sõbranna juba filmidest rääkima hakkas. "Ma vist eelistaks siiski telekat," sõnas Dave korraks pilku joonistustelt tõstes ja muigas. "Ja ma pean ikka ütlema, et sa joonistad väga hästi," lisas noormees siis, silmad endiselt Phoebe omadel, kui tüdruk tema kõrvale voodile istus. 

Muidugi polnud need postrid seina peal kõik, mis Phoebel olid, vaid neiu kirjutuslaua sahtlis oli neid veel päris palju, ent Phoebs ei arvanud, et Davidit need postrid huvitaks. Kutt oli ju tahtnud tema joonistusi näha. "Tead, ma tahaks sind proovida kunagi joonistada," tunnistas Phoebs, hoides oma sinised silmi noormehe omadel. Mida rohkem Phoebe Davidi silmi vaatas, seda rohkem tundus talle, nagu see pilk tungiks temast läbi. Seda oli hea kuulda, et Davidile tüdruku joonistused meeldisid. Kauaks Phoebs neid ilusaid siniseid silmi siiski jõllitama ei jäänud ning ajas end hoopis püsti, et seinal oleva riiulini kõndida ning sealt CD-karbid võtta. "Kuna sa oled täna mu külaline, siis lasen sinul filmi valida," teatas neiu ning ulatas karbid Davidile, enne kui kuti kõrval voodil uuesti istet võttis. Plaatidele olid musta markeriga filmide nimed peale kirjutatud, nii et valimine ei tohiks eriti raske olla.

"Mind joonistada?" küsis David veidi üllatunult, kuid noogutas siis. Polekski tegelikult ju väga paha mõte, sest siiani polnud temast keegi portreed joonistanud. "Olgu, aga ehk mõni teine kord," sõnas kutt lõpuks. Tänaseks olid neil ju siiski teised plaanid ja ega kuhugi kiiret ju polnud. Kui Phoebs talle nüüd CD-karbid ulatas, asus Dave neid uurima, et neile siis midagi välja valida. Lõpuks jäi noormees siiski pidama õudukate juurde, kaaludes pikka aega ühe ja teise vahel, valides siis lõpuks välja filmi, mis kandis pealkirja The Conjuring. David ise polnud seda varem näinud, nii et võis ehk oodata põnevat elamust. Lõpuks valiku teinud, näitas kutt seda ka sõbrannale, kui oli ülejäänud karbid juba niigi asju täis öökapile mahutanud, jättes selle ühe endale kätte. Nüüd peaksid nad siis köögis asjad kaussidesse valama ja siis kogu kraamiga teleka ette kolima, iseasi kui palju nad õudukat vaadates söövad.  

"Jah. Miks see sind üllatab?" uuris Phoebe. Ta oli juba päris palju inimesi joonistanud - mõned portreed oma vennast ja sõpradest. Hetkel oli tal inimeste portreedest poolik üldse portree Simonast ja Hunterist, kes olid lihtsalt imearmas noor paarike. Seda pilti joonistas Phoebs aga ühe foto põhjal, mis tema vend neist jõuluballil teinud oli, kuna kumbagi noort polnud alati just kätte saada - nad olid kas tööl või oli üks neist tööl või olid nad kahekesi nagu ikka. "Ma loodan, et suudad ikka paigal püsida," muigas Phoebe. Teda tahaks neiu tegelikult isegi maalida, sest Aurora polnudki ammu oma molbertit puutunud ja David oli... ilus inimene. "The Conjuring... hmm, ma polegi seda veel vaadata jõudnud, kuigi tirisin ta ammu alla," sõnas Phoebs ning ajas end voodilt püsti. "Siis lähme aga alla tagasi," lausus ta ning vaatas veel Davidile otsa, enne kui toast välja läks ning köögis askeldama hakkas, sest snäkid tahtsid kaussidesse valamist. "DVD-mängija on elutoas, nii et sa võid seni plaadi juba sisse panna, kuni ma siin veel askeldan. Tulen järele," juhendas Phoebs Davidit ning täitis mõlemad laual olnud klaasid külma ning kihiseva Coca Colaga.

"Ma ei tea, lihtsalt keegi pole mind kunagi varem joonistanud," sõnas David õlakehitusega ja muigas. Ükskord on ikka esimene kord ju. "Oleneb, kui kaua sul selleks aega võib kuluda?" uuris noormees sõbrannalt. Tunde ja tunde vist ikka paigal ei viitsiks istuda. Aga samas, kui tulemus seda väärt on, siis võib ju üritada. 
"Siis ongi ju viimane aeg vaadata," lausus Dave Phoebsi järel tagasi esimesele korrusele jalutades. Tüdruk kadus kööki ja kutt asuski elutoas DVD-mängijaga mässama, et plaat sisse saada ja telekas sisse lülitada. Igaljuhul sai ta sellega varem valmis kui Phoebe ja viskas end siis lihtsalt diivanile pikali ja hoidis pilku Behemothil, kes diivani teises otsas lamas ja teda põrnitses.  

"Ma ei oska öelda, kaua mul sellega läheb. Äkki ma tahan sind hoopis maalida?" sõnas tüdruk kavalalt, sest maalinud oli ta vähe ja pikka aega polnud Phoebs seda teinud ka. Võib-olla polegi tal vaja, et David terve aja ilusti paigal istuks, sest midagi saab juba visandada ka ja värvimine ei olene sellest, kas tüüp liigutab end või mitte. Kui David elutuppa kadus, mässas Phoebs mõnda aega köögis ning viis elutuppa juba snäkkidega täidetud kausikesed ning väikse nõu dipikastmega, mille tüdruk krõpsude jaoks valmis oli teinud. Kõige viimasena viis neiu tuppa joogid. "Mis laiutad siin? Tõmba kortsu," ütles ta Davidile, kes end mõnusalt diivanile pikutama oli sättinud. Nüüd saigi filmi peale panna ja nii see paar tundi läks, kuni filmi lõpus Phoebs kuidagi tüübi kaissu oli vajunud. "Kuidas ma siia sain?" küsis neiu rohkem endamisi, kui end Davidi kaisust avastas.

"Maalida? Oh ei," oigas David, kuid puhkes siis naerma. Võib-olla ta ei pea ikka kogu selle aja paigal passima ja saab siis näiteks vaadata ka, kuidas Phoebs teda maalib. Kui tüdruk mõne minuti pärast koos kõigi toiduasjadega, mis nad eelnevalt poest ostnud olid, välja ilmus ja tema peale laiutamise pärast pahandama hakkas, tõmbaski kutt end natuke koomale, aga ainult nii palju, et Phoebe ka diivanile ära mahuks. Kass võttis ju ka siiski ühe osa enda alla. 
Edasi klõpsas Dave filmi käima ja niimoodi telekaekraani vahtides möödus see paar tundi päris kiiresti ja eriti lõbus oli see, et millalgi filmi jooksul oli sõbranna talle kaissu vajanud, mida ta alles nüüd avastas. Davidil igaljuhul polnud selle vastu mitte midagi. "Küllap sind ikka tõmbab minu poole," vastas noormees Phoebsi küsimusele ja muigas endamisi. Igaühele tüdruk vast ikka kaissu ei roni ju? 

"Või ei suutnud ma ära öelda ühest soojast kehast, mille vastu toetuda," lisas Phoebe, kuigi oli ikkagi üllatunud sellest, et ta kuidagi Davidi kaisust oli end filmi lõpus leidnud. Tüdruk pidi tõdema, et tüübi sõnadele ta tõesti vastu vaielda ei saanud, kuid ta polnud üldse kindel, kas David meeldib talle kui sõber või rohkem kui sõber. Nad olid küll mõnda aega juba suhelnud ja neiule meeldis tüübiga koos olla, aga viimane asi, mida ta tahtis, oli see, et tal kuti vastu tunded tekiksid või midagi. "Ühe õuduka kohta oli see film ikka väga ajuvaba," ütles Phoebe oma arvamuse, kuid Davidiga kannatas vaadata küll.

"Kui sa nii väidad," muigas David ja heitis pilgu seinakellale. Aeg oli päris hiline juba ja varsti peaks ta ilmselt koju minema ka hakkama. Phoebsi juurest oli tal koju natuke vähem kui kümne minuti tee, kuid noh, see oli ikkagi Westside ja pimedas jalutades võis igaühega midagi juhtuda, isegi temaga. Ja vaevalt Phoebe tahab, et ta siia ööseks jääks. Nii head tuttavad nad vist veel polnud. Pigem lihtsalt sõbrad hetkel. "Selles osas pean ma sinuga nõustuma," sõnas Dave. Ta oli paremaid õudukaid näinud küll, aga ega sellelgi väga midagi viga polnud. 

"Kell on päris palju juba," sõnas Phoebe, kui ise ka seinakella vaatama juhtus. Jah, nüüd oli pimedaks läinud ja aeg oli jälle justkui lennanud, nii et tüdrukul ei jäänudki üle muud kui imestada, kuhu see aeg jälle kadunud oli. Aeg läks alati kiiresti, kui ta oli Davidiga. "Järgmine kord vaatame komöödiat," tegi Phoebs ettepaneku, kuigi ei osanud veel midagi öelda, millal see järgmine kord on ja kas ta siis ka end juhuslikult tüübi kaisust jälle avastab.

"Mhmh," noogutas David end diivanil istukile ajades. Niimoodi kipub ikka uni peale tulema, aga vähemalt saab ta koju jalutades ehk üles ärgatud. "Ma peaksin ehk koju ka minema nüüd," sõnas kutt siis Phoebele. Natuke ebaviisakas oleks ikka kellegi teise koju ööseks passima jääda, kui endal ikka kodu olemas on. "Olgu, minugipoolest," muigas Dave ja ajas end diivanilt püsti, et siis esikusse jalutada. Phoebs vist järgnes talle ja vaatas pealt, kuidas noormees jaki selga tõmbas ja seejärel jalanõudesse sisse astus. Lõpuks, olles valmis lahkuma, kallistas David enne siiski sõbrannat pikalt, kuigi ta pidi selleks päris korralikult alla kummarduma. "Head ööd, koolis näeme jälle," lausus ta siis eemale tõmbudes ja astus välisuksest välja, et koduteele asuda. 

"Oleks vist aeg, sest mu ema tuleb varsti koju või võib vend sisse sadada," muigas Phoebe. Colini pärast Phoebs veel ei põeks, aga mampsil on kindlasti sada küsimust. Colin hakkaks võib-olla niisama norima, aga vaevalt tema enam sellisel kellaajal sisse sajaks. Ilmselt on Helenaga loftis. Phoebe saatis Davidi ilusti esikusse ning kallistas Davidit vastu, ehkki pidi ise selleks varvastele tõusma, sest kutt oli nii pikk. Nagu kraana. "Näeme," lausus Phoebe ning saatis Davidit pilguga, kuni too uksest välja kadus. Siis hakkas neiu ise koristama ja viis snäkid oma tuppa, et seal rahulikult edasi olla. Magama tüdruk vaevalt veel minna tahab.

OT: Finito