Free, slave is free!

"Okei, nüüd mul tekib tõesti tunne, et ma olen koopas elanud, aga ehk on asi selles, et ma eelistan tavaliselt surnuaedu," turtsatas Phoebs. Ta mäletas küll, kuidas kunagi sai surnuaial pidu pandud või seal niisama istutud. Vanad head ajad. Kui Gayla graffitipurgid maha lasi kukkuda, haaras Phoebs kohe musta enda kätte, jäädes mõtlema, mida siis lõpuks teha võiks. Ideid oli palju, aga ruum piiratud. "Ja ma arvasin, et Colin on see veinisõber," turtsatas Phoebs, kuid selle joogi vastu tal ka midagi polnud. "Oleks küll, aga mina ei tantsi. Vaadata võin, aga ei tantsi," lausus Phoebs kindlalt. Ta teeb endalegi häbi, kui siin kõigile enda kohmakaid liigutusi peaks näitama.

"Surnuaedu?" kergitas Gayla enda kulme. Ta kuulis seda küll esimest korda ja seda ilmselt sellepärast, et ta ise sellest kohast eemale hoidis. Vähemalt pimeduses. See tekitas lihtsalt näitsikule kõhedust. "Mulle need kohad ei meeldi," raputas Bates enda pead ning asetas veinipudeli betoonpõrandale. Kui Phoebs peaks tahtma, siis võtab ise. Tüdruk ei keela. Gayla võttis endale punase graffiti ning lähenes samuti seinale. Ta jättis sõbrannale paraja ruumi, seistes seega temast mõne meetri kaugusel. "Vein oli ainuke lahjem jook, mille ma baarikapist leidsin," kehitas Bates enda õlgu ning eemaldas värvilt korgi. "Fine, ega see oli nagu nii lihtsalt idee või mõte," arvas tüdruk, sest selle korraldamine oleks paras ettevõtmine.

"Kõik teevad alati mingeid nägusid, kui ma seda mainin," torises Phoebs, kuigi see oli üks tähelepanek, mida tüdruk teinud oli. Mis inimestel surnuaedade vastu on? See pole ju nii kõhe kui paista võib. Vähemalt mitte Phoebe arust. Veini Phoebs praegu ei tahtnud, sest tal oli rohkem lõbu nüüd graffitipurgi kui joogiga. "Mõte on ju hea," kehitas Phoebs õlgu ja lasi musta graffitiga seinale juba mingi joone, et sellest midagi arendama hakata.

"Muidugi, sest suuremale osale inimesele seostub surnuaed siiski surnute ja vaimude ja kummituste ja õudukate ja kõige muu taolisega," vasatas Gayla. Phoebe ei saa ju seda pahaks panna, et mõnele surnuaiad lihtsalt ei meeldi. Bates võib seal päeval ringi jalutada, aga mitte pimedas. "Jah, aga ainult mõttest jääb väheks," pidi tüdruk tõdema. Vaadanud korraks sõbranna poolt seinale ilmunud musta jutti, lasi ka Renna esimesed värvilaigud seinale.

"See ei pane mind imestama," kehitas Phoebs õlgu. Tema leidis neist kohtadest jällegi rahu ja öösiti oli omamoodi põnev seal ringi rännata, eriti kui mõnel haual küünlad põlesid ja need kuskilt pisikeste värelevate tulukestena paistsid. Omamoodi ilus vaatepilt. "Aga ütleme nii, et kutsu üks õhtu lihtsalt rahvas kokku, võta muusika kaasa ja pea kellegagi tantsulahing, kui mõte teostust vajab," seletas Phoebs, kuigi ei arvanuki, et see nii lihtne on. Samas kellele see koht ikka kuulub? Vähemalt ei pea kelleltki luba küsima.

"Eks vaatab seda asja," andis Gayla lõpliku vastuse. Muidugi Phoebsi mõte oleks teostatav, aga ise asi, kui paljud üldse kohale tulevad. Tüdruk keskendus mõneks ajaks pildile, kuid astus mõne aja pärast eemale, et punane purk hoopis rohelise vastu vahetada. Paar lonksu veini ei teinud ka paha. "Oota, kuule kas sa enda Tuhkatriinut sealt ballilt oled näinud veel või on ta ikkagi siis kuskilt mujalt?" uuris Renna, kui talle meenus, et polegi selle kohta sõbrannalt küsinud.

Phoebs pani nüüd musta käes ja võttis endale sinise värvi. Nüüd oli tüdrukul mingi mõte enam-vähem olemas ja need mustad piirjooned hakkasid üha rohkem liblikat meenutama. Sellest peaks tulema üks ilus ööliblikas. "Mina? Mis Tuhkatriinut? Ei..." vastas Phoebs, kui hakkas sinisega ööliblika tiibu täitma. Siis segab sinna veel mõned värvid ja tulemus peaks suurepärane tulema. "Aga ma leidsin ta Facebooki, kuid ma ei taha väga stalkeri muljet ka endast jätta, kui ta sõbralisti panen. Tuleb välja, et ta on Peteriga ühes bändis," turtsatas näitsik. Ju siis polnud neil tunnid koos või ei tundnud neiu maskita seda tüüpi veel ära.

"Nii et Tree Hill ikkagi on väike koht," muigas Gayla ja vaatas sõbranna poole. Nii et tüdruk kohtus ballil suvalist tüüpi ja see on ühe tema sõbra bändikaaslane. Suurepärane kokkulangevus. "Kui ta on Peteriga ühes bändis, siis on ju lihtne - nihverda ennast kaasa mõnele proovile. Või siis mine Peterile mõni päev bändiproovi vastu ja sattu 'juhuslikult' temaga kokku," seletas näitsik ja käis välja erinevaid võimalusi, kuidas tüdruk enda Tuhkatriinuga kokku viia.

"Vähemalt polnud see esimene ega viimane kord," kehitas Phoebs õlgu ja lasi sinist liblika tiibade äärtesse ning jättis keskelt veel värvimata, et sinna mõni muu värv panna, mis selle tumesinisega hästi kokku sulab. "No proove on lihtne vaatama saada, sest bändi lead singer külalisi ei keela, kuni nad ei sega," sõnas Phoebe. Polegi tegelikult nii halb mõte, sest kutt oli temas huvi küll tekitanud.

"Noh, siis pole ju üldse probleemi, et temaga rohkem tuttavamaks saada," lausus Gayla, "pead lihtsalt tahtma seda teha." Päris lahe oleks, kui sõbranna endale ka kuti leiaks. Oleks ta veel selline mõnus ja lahe, siis äkki saab neid kunagi, kui Froyd jälle koju saab, külla ka kutsuda. Tüübil käisid seal korteris ikka sõbrad külas, aga Renna sinna kedagi tassinud ei ole. Poisi korter ikkagi. Vahetanud enda käes oleva värvi musta vastu, hakkas näitsiku pilt juba ilmet võtma. See oli tavaline igale poole hargnev taimemotiiv, milles oli kasutatud juba nii punast kui ka rohelist. Nüüd tuli veel mustaga viimistleda. "Heh, mõtle, siis sa hakkad äkki ka muusikuga käima nagu su vendki... perekonna värk vist," hakkas Gayla korraga naerma.

"Võin ju Peterile ka öelda, et ta Davidile minu eest mõne hea sõna kostaks, kui ma ise proovi mingil põhjusel vaatama ei jõua," turtsatas Phoebs ning pani siis sinise ära, võttes hoopis mingi lillakama tooni, millega tiibade keskele midagi teha, et see sinisega kokku sulaks. "Erinevus on see, et minu vend käib kuulsusega, aga David on mingis garaažibändis, kes täitsa võõrad veel on," sõnas Phoebe.

"See jätaks sinust ju suhtelsielt argpüksi mulje. See on peaaegu nagu põhikool, kus üks sõbranna küsib enda teise sõbranna eest kutilt, et kas ta talle meeldib," muigas Gayla. Oi, neid aegu. Ilmselt oli tüdruk ka selline. Ausalt öeldes võiks tulla mingi tõeline reegel, et sellest, mis toimus kuskil nii kuuendas kuni kaheksandas klassis ajalugu vaikib. "Noh, täna garaažis homme Madison Square Gardenis," lausus Gayla, "tänapäeval see ju nii käibki paljudel." Nii palju on ju võimalusi, et ennast reklaamida ja fänne koguda.

"Äkki ma kardangi," tunnistas Phoebs ning raputas pead. "Ma kardan seda, et võib minna nii nagu Stepheniga läks." Pärast kutist lahkuminekut vandus Phoebe, et ei seo end enam ühegi kutiga, aga siiski kohtus ta ballil selle ühega, kes minema pääses... või teatud mõttes ei pääsenud. "Mis valemiga nad üleöö kuulsaks peaksid saama, kui nad kõige rohkem ainult noorteõhtutel esinenud ongi?" küsis Phoebs Gaylalt.

"Nii jääd sa küll vanatüdrukuks," lausus Gayla, kuigi sai aru, mida sõbrana mõtles. Saad korra kõrvetada ega siis kohe ju uuesti kätt tulle ei taha panna. "Sa lihtsalt ei tohi mõelda, et kõik tüübid on samasugused," sõnas tüdruk, kuigi mis nõu tema ka anda sai, kui tema oli siiani koos enda esimese ja siiani ainsa armastusega. Keeruline neil see suhe hetkel on, aga Renna usub, et kõik rahuneb kunagi maha. "Kunagi ei või teada," turtsatas Gayla ja hakkas naerma, sest nüüd kui Phoebs selle valjult välja ütles, kõlas see tõesti totralt.

"Mis sellel vanatüdruku elul siis viga? Vähemalt ei saa haiget," kehitas Phoebs õlgu ning pani lilla värvipurgi käest, et mingi heledam toon liblika tiibade jaoks leida. Talle meeldis see, kuidas need värvid üksteise sisse sulasid. "Girl, you're sooo deep," muigas neiu ning täitis viimased tühikud enda liblika tiibades kollase värviga. Hall oleks olnud nunnum, aga hetkel polnud seda halli kuskilt võtta. "Mul oleks vastasel juhul Oscar juba käes või räägitaks minustki kui kuulsast kunstnikust ja mu tööd oleksid igal pool näitustel ning ma põgeneks elu eest paparatsode eest," rääkis neiu.