You can't say 'No' to this

Gayla astus Bateside majja sisse, tõmmates ukse tagantkätt vaikselt kinni. Kuskil tund aega tagasi oli tema ÜKT läbi saanud. Tavaliselt jõuab ta koju poole tunniga, aga täna läks tal natuke kauem aega sest... "Eiii, Max, ära mine! Su käpad on porised! Tule siia! Kohe! Maaax!" Gayla tõmbas kiiruga enda saapad jalast ning jooksis äsja rihmast lahti tehtud paksule bolldogile järele, et too tervet elamist enda poriseid käpajälgi täis ei teeks. Loom pani suure hooga läbi elutoa ja otse kööki, kus ta libeda plaatpõranda peal natuke libises, jättes porised jutid endast maha. "Fucy you, Max," pobises Gayla kurjalt, kihutades uue hooga loomale järele ja saades ta lõpuks uuesti elutoas kätte. "Ma teen sinust hakkliha kui sa korralik ei ole," lausus ta koerale ning tõstis ta endale sülle. "Issand jumal. Tead, me hakkame sinuga küll dieeti pidama... paksu," muigas Gayla ning tatsas vaevaliselt alumise korruse vannituppa, et looma käpad ära pesta, kuigi eks suurem pori oli juba käpajälgedena maha jäetud, mis liikusid esikust läbi elutoa kööki ja sealt tagasi elutuppa. Ilus kunstiteos. Asetanud Maxi dušikabiini, hakkas Gayla teda pesema, kuigi loomale see sugugi ei meeldinud. Saanud suurema mustuse bulldogi kehalt maha, hakkas tüdruk ühte vanemat rätikut kapist otsima kui nüüd puhas, kuid märg koer dušikabiinist välja hüppas ja suure jooksuga elutuppa kihutas. Nice. "Maaaax!"

OT: Lyddie ja muud Batesid kui soovivad

Lydia istus enda toas ning vaatas fotograafiaringi jaoks tehtud pilte. Neid oli palju ja osa neist udukogud, nii et suur osa pilte läks kustutamisele, aga siiski oli tal raske neist parim välja valida, mis enda õpetajale esitada ja siis enda portfooliosse lisada. Mingi hetk hakkas Lydia aga mingisugust müttamist kuulma ning tüdruk jättis kaamera sinnapaika, minnes vaatama, mis toimub. "Kust see elukas siia sai?" küsis ta, kui paks bulldog temast mööda elutuppa kihutas. "Sa ei võtnud ometi koera?" vaatas Lyddie üllatunult Gaylale otsa.

Tõmmanud kapist ühe vanema rätiku, tõusis Gayla välkkiirelt püsti ning pani koerale järele. Kuigi kaugele ta ei jõudnud, sest tema ette ilmus kallis õeraas. "Lyddie! Sa oleksid võinud ta kinni püüda ju," lausus Gayla käsi laiutades, jäädes õe ette seisma ja vaadates, kuidas märg koer nende majas ringi jookseb. Kena. Kuidas ta selle kõik ära peaks koristama? Eriti selle pori? Soovitatav oleks see likvideerida enne Bradi tulekut. "Elukas?! See on Froydi koer Max ja see tüüp, kes teda hoidma pidi need kaks kuud 'kadus ära', kui sa tead, mida see Westside'il tähendab. Ja nüüd anti see koer minu kätte," seletas tüdruk, "ma tean, et ma saan 24/7 hakkama rumalustega, aga ma ei võtaks meile niisama koera. Ta jääb siia nii kauaks kuni Froyd vanglast välja saab." Gayla raputas pead ja jalutas looma juurde, kes nüüd elutoa põrandal pikutas ja lõõtsutas. "Noh, paksu, liigutasid natuke ja võhm väljas, jah," muigas Gayla ning kükitas looma juurde maha, et teda ühe vanema rätikuga kuivatama hakata. "Ma räägin Bradiga ise, aga oleks kena, kui sa mu seljatagust kaitseksid," lisas tüdruk pärast vaikust, vaadates üle õla Lyddie poole, "ma ei saa ju lasta Maxi ometi varjupaika panna." Froydil ei oleks ilmselt raha, et teda vanglast vabandes välja osta ja siis peaks ta enda loomast loobuma. Ei, seda ei juhtu!

"Aga ta lipsas kiiremini eest minema kui ma end liigutadagi jõudsin," vaidles Lyddie vastu ning asetas käed rinnale risti. Seda ta küll oodata ei osanud, kuid kindlasti ei kavatsenud Lydia judgima hakata. Ta polnud selline. "Ta ei hammusta ikka, onju?" küsis Lyddie igaks juhuks, sest oli kuulnud, et bulldogid pidid küllaltki kurjad ja armukadedad olema. See siin ka just nunnum välja ei näinud, aga koer oli koer. "Jah, ma võin teda ju hoida ja Bradile võib sama hästi seda öelda, et mina võtsin koera... nagu ma ütlen talle, et see elukas siin on minu oma, kuna ma tahtsin koera ja ta ei saa midagi teha," tuli neiu ühe mõttega lagedale. Parem, kui vend ikka ei teaks, et see Froydi koer on. Pärast lasebki muidu varjupaika panna või midagi.

"Tema? Max ei ole küll kunagi kedagi hammustanud. Ma arvan, et ta on maailma kõige laisem koer, kes ei viitsik selleks isegi vaeva näha, et enda lõugu ümber su jala või muu kehaosa ümber panna," naeris Gayla, kuivatades hoogsalt koera, kes selle peale huvitavaid häälitsusi kuuldavale tõi ning end päris koralikult põrandal vingerdas, kuni ta viimaks püsti pääses. Seekord ta õnneks jooksu ei pistnud, vaid lasi Gaylal ennast kuivatada. Ta hoopis tõmbas tüdrukul paar korda keelega üle näo. Kui armas... "See oleks sinust kena, aga ma ei taha, et sa minu pärast Bradile valetama peaksid hakkama. Ta arvab niigi, et ma olen halb inimene, siis ta veel leiab varsti, et ma annan teile ka veel halba eeskuju," seletas Renna.

"Ma tõesti loodan, et see on nii, sest see koer ajab mulle ikka judinad peale," tunnistas Lydia, ehkki oli vabatahtlikult nõus teda kantseldama nii kaua kui Gayla looma siin pidi hoidma. Kuidagi pidi ikka õde aitama ju ka, kui Brandon niigi täieliku kaabakana käitub. "Aga mida sa talle siis öelda kavatsed?" tahtis Lydia teada, sest tõesti kartis, et kui Gayla kõik ära räägib, võib tüüp ikka koera varjupaika saata.

"Tal on lihtsalt looduse poolt selline välimus, aga ta ei ole kuri. Päriselt ka. Tule siia ja vaata ise," lausus Gayla, kellele tundus nii naljakas, et keegi Maxi kardab, sest ta on lihtsalt üks armas paksuke ja laisk bulldog, kes ilmselt kärbselegi liiga ei teeks. "Ilmselt nii nagu asi on, kuigi ma ei ole kindel, et see hästi läheb," sõnas tüdruk, "aga kui ma valetan, siis saab ta veel rohkem tigedamaks, kui tõde välja tuleb... mis peaaegu alati kuidagi lõpuks juhtub." Muidugi viimati kui ta ausalt venna poole pöördus palvega Froydi vaatama minna lõppes see jälle tüliga. Piisab ainult Gayla kuti nime mainimisest ja juba on tüli majas.

Haylie jäi pärast kooli trenni ja saabus seetõttu alles nüüd koju. Ta võttis esikus saapad ja üleriided ära ning astus siis elutuppa, kus ta õed lobisesid ja mingi koer ka neil seltsis oli. "Tohoh, kumb teist koera võttis?" imestas Haylie. Kummalgi neist ei paistnud loomade jaoks aega olevat ja Haylie ei oleks eales arvanud, et tema õdedest kumbki omale sinna majja koera võtab. Neiu asetas oma koti seina äärde maha ning toetas end vastu uksepiita.

Kuulnud enda teise õe häält, suunas Gayla enda pilgu uuele ruumi ilmunule. "Otseselt mitte kumbki, aga kaudselt ilmselt mina," vastas tüdruk enda õe küsimusele, "ma lihtsalt pean teda natuke aega hoidma, sest muidu leiab ta endale koha varjupaigas." Gayla tõmbas veel viimast korda Maxi käpad rätikuga kuivaks ning tõusis siis püsti. "Ta ei ole kuri ja ta nimi on Max," andis ta Haylie'le kiire ülevaate, enne kui mõneks hetkeks vannituppa kadus, et rätik ära viia.

Kõik peavad Gayla't selleks kõige pätimaks õeks...no eks ta natuke ole ka, aga Haylie meelest on ta just äge - teeb seda, mis teda õnnelikuks teeb ega huvitu sellest, mida teised sellest arvavad. "Varjupaika? Miks? Kust sa ta said?" uuris Haylie. Mõnda aega siin..okei, kui pikk aeg on mõnda aega? "Max," hüüdis Haylie ja patsutas käega vastu enda põlve. Ta tahtis koerale pai teha. Üldiselt Haylie'le bulldogid ei meeldinud, aga kui ta kuri pole, siis võib talle pai ikka teha.

"See on Froydi koer," lausus Gayla lühidalt, kuid andis siis lisa selgitusi, "see tüüp, kes teda hooldama pidi haihtus ei tea kuhu ja nüüd otsiti mind üles ja anti loom mulle. Kui mina teda võtnud ei oleks, siis oleks talle järgmine peatus olnud varjupaik." Seistes jälle elutoas, jälgis tüdruk nii enda õdesid kui ka looma, kes tundus nüüd palju rahulikum. No, eks ta sai enda rahmeldused rahmeldatud. Enda nime peale vantsis bulldog kenasti Haylie juurde, jäädes tema juurde seisma, et silitusi oodata. "Te võiksite teda nii kaua valvata kui ta köögist ja elutoast tema poriplekid ära puhastan," mainis Gayla.

Ettevaatlikul sammul astuski Lydia koera juurde ning silitas õrnalt tema lühikest karva. Ei tundunud tõesti nii jube, kui välja paistis. "Kahju, et ta enda vigu ei näe," kehitas Lyddie õlgu, kuid vaatas siis ukse poole, kui kolmas õde ka koju tuli. "Tsau, Hales!" tervitas Lydia õde ning jäi siis kuulama tema ja Gayla vahelist vestlust. "Eks me siis valvame," sõnas Kacey, kui Gayla looma valvata palus. Lyddiel niikuinii midagi targemat polnud teha.

"Mkei," ei osanud Haylie selle peale midagi asjalikku kosta. Millegaiganes Froyd hakkama sai, koer pole süüdi ega vääri varjupaika minemist. Kui kutsa tema juurde jõudis, tegi neiu talle pai. Koer limpsas ta kätt, aga Haylie ei lasknud end sellest häirida. "Haylie olen," lausus Haylie kergelt pahuralt. Lydia peaks teadma küll, et Haylie ei salli endal hüüdnimesid. On vaja torkida?

Saanud õdedelt positiivse vastuse enda palvele, liikus Gayla pisikesse majapidamisruumi, et sealt mopp võtta. Sellega sai kiiresti köögiplaadid puhtaks tõmmatud. Elutoa vaip oli muidugi suurem probleem. Pannud moppi ära, otsis näitsik endale hoopis ühe lapi ja natuke puhastusvahendit. Ilmunud tagasi enda õdede juurde, hakkas Gayla põrandat küürima. Kõige hullem ei olnudki. "Te ballile lähete homme?" uuris tüdruk huvipärast, kui talle korraga meenus, et reedel on ju see suur maskiball, kuhu tema enda jalga siiani tõstnud ei ole, aga äkki õed lähevad?

"Mida iganes," turtsatas Lydia, kellele hüüdnimi ikkagi suupärasem ja mugavam tundus. Kuni Gayla koristas, sügas Lydia Maxi õrnalt kõrva tagant. See jube elukas oli tegelikult ikka päris armas. "Kuule, ma ei tea," vastas Lydia Gayla küsimusele. Kleit oli tal olemas, aga kõik oli veel lahtine. "Ma mõtlen... mul pole ju kaaslastki, kui keegi teist ei taha mu kaasl..." hakkas Lyddie juba ütlema, kuid siis meenus talle, et Gayla ei saa ju tulla. "Ei, Gaylal on ju see nõme koduarest," lõpetas Lyddie oma poolikuks jäänud lause.