Surprisee..?

Nende paari aasta jooksul polnud elu kujunenud täpselt nii, nagu oli planeeritud. Ülikool näis kui võimaluste väli, kuid mis puutus tegelikusesse, siis see seda kohe kindlasti polnud. Või siiski, mõnedele võis olla, kuid Claire ei suutnud seasele pingele lihtsalt vastu pidada. Alalõpmata oli tohutult palju koduseid töid, uurimusi ja palju muud, mis kõik ajas tüdruku pea sassi. Keset eelmise aasta suve, täpsemalt vaheajal, jõudis temani otsus, et on aeg kapist välja tulla ning tõmmata tuhat nelja kodukanti tagasi. Aasta vabaks võtmine näis kõige parema võimalusena, seega sealt langeski otsus jätta kool ja õppida hiljem edasi.
Eelmise aasta suve lõpus ostiski Claire omale kodu Tree Hill'i, kuid kuna ta teadis, kus õde ning vend elavad, siis otsustas ta osta koha natukene kaugemale, et kokkupuute võimalus oleks võimalikult väike. Peale maja ostu suutis ta leida ka omale ajutise töö sekretärina, mis polnudki nii halb, kui algul tundus.
Nüüd, olles elanud Tree Hillis juba pikemat aega, otsustas Claire teha vennale üllatuse. Oli ka võimalus, et tema üllatus jääb ära, sest venda pole kodus, kuid loota ju võis. Ta oli kaasa võtnud ka väikese üllatuse, Versace meeste parfüümi, et vend tema peale väga vihaseks ei saaks. Niisiis lasigi tüdruk uksekella ning jäi ootama.

Theodore oli kodus küll, aga külaskäiku ta tõesti ei oodanud, seega vedeles mees lihtsalt teleka ees diivanil, külmikust leitud õllepudel käes. Tööle polnud täna vaja end ajada, seega ei näinud mees erilist põhjust asjalik olemiseks. Vahel võis ju endale laiska päeva ka lubada, kui pikka aega korralikult rügatud on.
Uksekella kuuldes Theo ohkas, asetas siis õllepudeli diivanilauale ja ajas end aeglaselt püsti. Esikusse jalutanud, peatus mees hetkeks peegli ees, et juuksed enam-vähem korralikud välja näeksid ja ta endast halba muljet ei jätaks, sest kes iganes seal ukse taga ka ei olnud, võiks ju ikka toreda vastuvõtu osaliseks saada.
Ukse avanud, jäi Theodore hetkeks seal seisjat üllatunult vahtima, tehes kindlaks, et ta praegu und ei näe, sest tema ees ei seisnud keegi muu kui tema kallis noorem õeke. "Claire," lausus Theo muigega ja kallistas õde tugevalt, tõstes neiu isegi hetkeks õhku. Jõudu mehel oli ja Claire oli tema jaoks ikka kerge kui suleke. "Mida sina siin teed? Sa pidid ju alles järgmisel nädalal koju tulema," ei suutnud Theo ikka oma üllatust varjata. Muidugi oli tal tore oma õde näha, sest nad polnud ju ammu näost näkku kohtunud. "On kõik ikka korras?" uuris Theo õelt tungivalt, juhtides neiu kättpidi uksest sisse ja sulgedes selle siis nende järel. 

Kui uks avanes, vaatas sealt vastu üsna muutunus vennaraas, kes oli vahepeal vist isegi pikkust juurde visand. Vähemalt tundus nii, võimalik oli ka, et asi oli üle pika aja nägemises. "Jah, Theo?" küsis tüdruk ara naeratusega. Hetkel võis ju natukene tagasihoidlik olla, kes teab, mis hiljem võis juhtuma hakata. Korraks, kui vend ta ülesse tõstis, pidi Clairel hing vist kini jääma, sest see kallistus haare oli ikka päris jõuline. Mis teha, kui vend oli nii emotsionaalne nende igal taaskohtumisel, kuigi ega tüdruk isegi väga kalk ei olnud selles osas. "No mida ma ikka teen, tulin oma suurt vennat vaatama, nagu ikka. Ma pidin jah tulema, aga juhtus nii, et sain varem tulla ning noh, võimalust ei saa ju ometi kasutamata jätta." rääkis tüdruk ladusalt. Venda oli samuti hea näha üle pika aja, sest nende pikad jutuajamised erinevatel teemadel olid põhimõtteliselt alati lõppenud sellega, et Claire naeris end laua alla. "No nii ja naa. Ah jaa, näe, siin on sulle ka midagi," mainis ta ja ulaas Theole kinkekarbi. Nüüd leidis ta koha venna suurel sohval, ning jäi ootama, et Theo ka maha istuks. Ehk oli niimodi parem uudiseid teatada.

"Sa oled nii armas," sõnas Theodore muigega, kui Claire ütles, et tuli enda venda vaatama. Theol ei olnud muidugi lubatud õdesid teineteisega võrrelda, sest mõlemad olid talle ühtviisi olulised, kuid läbisaamine siiski erines natuke. Emmale meeldis tema kallal norida ja vastupidi, aga noorema õega oli neil veidike soojem läbisaamine, kui nii võib öelda. "Mul on hea meel, et sa varem jõudsid, sest mul on sulle väike kingitus ka olemas. Sünnipäeva puhul," sõnas Theodore õele ja muigas. Tal ei olnud muidugi õdedele eriti kerge kingitusi valida, aga väikse nõuga Emmalt suutis midagi lõpuks ikka välja valida. "Kuidas nii ja naa? Räägi," nõudis Theo väikse kulmukortsutusega ja istus Claire'i kõrvale diivanile, pöörates oma silmade pilgu õele. Karbi vastu võtnud, ei hakanud mees seda kohe avama, sest tahtis, et õde talle enne räägiks, mis teda vaevab. 

"Ee, aitääääh," venitas tüdruk pika vokaaliga ning naeratas soojalt. Kiitused meeldisid talle alati, võiks õelda, et juba lapsepõlvest saati. Ajal, mil vanemad jagasid kiitusi üsna tihti, suutis ta sellega isegi ära harjuda ja oli veider, kui inimesed polnud tema heade tegude osas tänulikud. Selles osas tundis ta, et vanus ei hakka arvatavasti ealeski rolli mängima, sest kiituste saamine oli alati midagi positiivset. "Ohhoo, ma poleks ausalt öeldes mingisugust kingitust oodanud, kuid tänan sind juba ette ära," jutustas Claire ilmekalt. Kingitused olid alati esemelise väärtusega, mistõttu ei olnudki need niivõrd olulised, kui head suhted inimestega. Eriti oma lähedastega. Nüüd aga võis päris hapuks minna see olukord, kui tüdruk plaanis Theole tõtt rääkida. "Kust nüüd alustada? Eelmisel aastal oli mul koolis meeletult raske. Hinded olid küll head, kuid see pinge ajas mind hulluks. Kohe päriselt, mõtlesin juba, et pean kuhugile psühholoogi juurde minema või midagi sellist. Õnneks oli juba semestri lõpp ning tuli see mõnus suvevaheaeg, kus sain mõtted valla lasta ning planeerida. Jõudsin siis otsusele, et see ülikool pole päris mulle, tahtsin pausi. Kui nüüd õieti öelda, siis kohe päris pikka pausi. Suve lõpus otsustasin kolida Tree hilli tagasi ning nüüd olen juba poolteist aastat siin elanud. Enne, kui midagi ütled, siis mainin sulle ära, et ma käin tööl, et ära elada ning kooli järgmiseks õppeaastaks raha koguda, seega pole vaja mingit draamat. Ma pole küll kindel, kas jätkan sama kooliga, kuid raha on mul selleks ajaks koos." lõpetas Claire oma jutuga ning jälgis venna nägu, mille reaktsioon polnud just kiita. Ta teadis, et nüüd tuleb sealt üks suur sõimulaine või midagi selle laadset.

Theodore muigas ja asus huviga õe juttu kuulama, kuid mida rohkem Claire rääkis, seda suuremaks muutus korts Theo laubal. Olgu, ülikoolist äratulemine polnud veel nii hull, kuigi mainida oleks seda võinud ju siiski. Asi, mida mees ei mõistnud oli see, et kuidas sai õde tema eest poolteist aastat varjata seda, et ta Tree Hillis elab. Nad ju rääkisid telefoni teel üsna tihti ja siis tõi Claire kõne lõpetamisel vabanduseks õppimise või miskit muud. Nüüd tuleb siis välja, et kõik see on põhimõtteliselt vale olnud. Õe jutu ära kuulanud ja sügavalt sisse hinganud, avas Theodore suu, et õele võimalikult viisakalt öelda, mida ta praegu kuuldust arvab. "Mis mõttes sa tuled ülikoolist ära, elad poolteist aastat siinsamas ja ei ütle meile midagi? Me oleme su perekond ja peaksime selliseid asju teadma," alustas mees, üritades end küll rahulikuna hoida, kuid hääletoon kippus tahtmatult tõusma. "Oleksid sa mulle kohe rääkinud, poleks ma kindlasti selle pärast nii endast väljas olnud. Selles ei saaks ma sind ju süüdistada, et sulle su valitud eriala ei sobinud ja seetõttu pooleli jätsid. Ja ma arvan, et sa ei tohiks ikka nii kergesti alla anda. Sa ju tead, milline paharet mina oma keskkooliaastatel olin ja ühtlasi tead ka seda, et mina suutsin ülikooli väga heade tulemustega lõpetada!" Jah, Theodore oli praegu suutnud end päris korralikult üles keerata, pildudes sõnu vahepeal isegi korralikult hingamata. Mingil hetkel oli ta endalegi märkamatult diivanilt püsti tõusnud. Lõpuks õnnestus mehel siiski rahuneda ja ta istus uuesti õe kõrvale maha. "Kas sa ei usalda meid... Mind? Või milles asi on, et sa rääkinud pole?" küsis Theo Claire'lt lõpuks. Nad olid ju kolmekesi alati teineteise jaoks olemas olnud, aga nüüd pani Claire siis sellisele pommi plahvatama. "Ja ma ei kavatse Emma või vanematega sinu eest rääkida," lisas mees lõpuks ja pööras pilgu kõrvale, olles valmis kuulama, mida õde nüüd enda kaitseks ütleb. 

Jah, see korts seal venna laubal tõotaski just seda, mis sealt nüüd tuli. Kuigi see pani isegi imestama, et vend teda poole lause pealt ei katkestanud, kui mainis, et tuli ülikoolist ära. Too oli ju kenasti suutnud lõpetada, aga nüüd pidi tüdruk tundma end suure häbiplekina oma pere seas. Päris halb tunne oli ikka küll. Pani isegi mõtlema, et oleks võinud üldse enda teada hoida, nad poleks nagunii märganud. Vähemalt siiani ei suutnud ju keegi aru saada? Poleks olnud väga raske seda varjamist jätkata, lihtsalt vahepeal olekski aastane paus olnud. Kooli vahetamise osas poleks nad nagunii midagi eriti õelnud, sest iga inimene ei suudagi kohe õige hariduse otsa sattuda. "Vot just sellepärast ma ei õelnudki midagi, sina ja Emma olete niivõrd edukad oma elus, et ma ei saa ju halvem olla? Alati on selline mulje jäänud, et kui teie kaks suudate, siis kuidas mina ei suuda? Okei jah, see poolteist aastat siin elamine, oeh, ma ei teagi, lihtsalt ma ei tahtnud. Ma olen täiskasvanud inimene, kes teeb ise oma otsuseid, lootsin lihtsalt, et mõistad, kuid näib, et sa siiski ei saa minust aru. Kooli kõrval ei ole ju võimalik väga elada, eriti vastik on see ühika elu, mis on nagu hullumaja. Head hinded suutsin säilitada tõesti suure tuupimise peale. Mul polnud seal sõõru, ma ei pidutsenud, olin 100% hariduse pärast rabamas, kuid vaatates teisi.. ma lihtsalt ei suutnud. Kuidas tunneksid end, kui algul aasta jooksul on kõik okei, aga mida aeg edasi, seda rohkem nõutakse sinu käest? Ütle mulle kuidas? Olles aus, tunnistan sulle, et suutsin kooli ajal kolm korda kokku kukkuda, sest õppisin vahepeal isegi südaööl ning magasin maksimaalselt 5 tundi, mis viis mu täieliku nõrkuse ääreni." vastas Claire läbi silmist langevate pisarate. See oli praegu hetk, kus ta murdus, kus ta lasi oma emotsioonid täiesti välja.

Nüüd oli siis jälle Theodore kord vaikida ja õe juttu kuulata. Vähemalt seda ta talle võlgnes, pärast seda, kui ise ikka päris korralikult endast välja läks. Mees lasi Claire'l vaikselt ära rääkida, mis tal öelda oli ning mõtles siis paar minutit, enne kui jälle suu avas, et oma arvamus öelda. "Ega me nüüd nii edukad ka pole, kui sulle tundub. Olgu, meil on küll mõlemal korralikud töökohad, aga see on ka kõik, sest pereelus ja suhetes oleme me mõlemad üsna edutud," sõnas Theo rahulikult, kogu selle aja õele otsa vaadates. "Usu mind, ma mõistan sind. Ma olen ju ka ülikoolis käinud ja ühikas elanud ja tean, kui pingeline see kõik olla võib," lisas ta ohkega. Ega temal ka alguses kõige lihtsam ei olnud. Noor kutt, alles keskkooli lõpetanud ja peab perekonnast lahkuma, et kõrgharidust omandama minna. Theodore ei olnud muidugi õdedele oma ülikooliajast väga palju rääkinud, sest ta oli selle jooksul ka päris mitu lollust korda saatnud, aga nüüd olid need niikuinii juba kauge minevik. Kuuldes, kuidas Claire oma kokkukukkumistest rääkima hakkas, muutus vend juba päris murelikuks. Ta raputas pead ja ohkas uuesti. "Sa ei tohiks enda tervisega niimoodi rääkida. Ja kui sul on probleeme, siis tule ja räägi meiega. Usu mind, ma oleksin minutipealt ostnud endale lennupileti New Yorki ja lennanud sinu juurde, kui sa oleksid vaid mulle helistanud ja öelnud, et vajad abi," ütles mees tõsiselt. Üks tema suurimatest nõrkustest oligi ilmselt see, et ta teeks oma õdede jaoks ükskõik mida... Noh, peaaegu. Nähes, kuidas Claire tema silme all murdus ja nutma hakkas, ei suutnudki vend enam õe peale pahane olla. Mees asetas paki, mis Claire talle enne nende suurt tüli andnud oli, lauale ja sättis end diivanil õele lähemale istuma. Ettevaatlikult asetas Theodore oma käed õele ümber ja tõstis neiu endale sülle istuma, et õekest korralikult kallistada ja talle ikka mitmeid kordi kinnitada, et kõik saab korda... Noh, nii hästi kui võimalik. 

Muidugi nagu teada oli, siis üritas ta alati mängida seda kõikvõimsat, kes peab igale olukorrale vastu ning on tugev, kui teras, kuid tegelikkus oli ju hoopis teine. Seetõttu oligi ta alati oma mured endasse surunud ning läinud edasi kasvõi läbi seina. Polnud vaja teistele näidata, milline nõrk ja hale ta tegelikkuses oli, isegi perel polnud vaja seda teada. "Hea töökoht ongi suures osas tänapäeval elu aluseks ju. Muidugi suhted ka, aga ikkagi. Kui nüüd suhetest rääkida, siis vaata mind, ma pole mitte üheski suhtes olnud, sest keegi reaalselt ei taha mind. Mitte, et ma nüüd kergesti kättesaadav oleksin, aga siiani pole mitte kedagi.." nüüd vajus Claire puhta ära, sest ka tema tahtis olla armastatud, kuigi säärased suhted nagu olid vennal, poleks talle ealeski istunud. "Ja jaah, aga sa ei rääkinud ka kunagi, kuidas sul seal oli. Kust ma oleksin pidanud teadma. Üleüldse, miks üldse imestada, ise varjasid samuti oma ülikooli asju, kuidas ma saan nüüd erineda? Ühe pere lapsed siiski ju." naljatas Claire nüüd juba kergelt rõõmsamal toonil. Tõsi ta oli, Claire oli paljuski vennaga sarnane. Vähemalt sellisel arvamusel oli ta olnud juba päris pikka aega, sest mõningates olukordades käitusid nad sarnaselt. "Jah ma tean, see ka üheks põhjuseks, miks koolist ära tulin. Tervis lihtsalt ei pidanud vastu. Võibolla sa tõesti teeksid nii, kuid tead ju mind, ma pean näitama, milline tugev Claire ma olen, kuidas saan hakkama. See on mul loomuses," rääkis ta rahulikult. Isegi siis, kui vend oleks sellise käekäigu teinud, poleks see suurt tüdruku olukorras muutnud. Kool poleks selle võrra kergemaks muutunud. Ainult hea lohutus oleks olnud. Venna järgmist liigutust poleks ta osanud ette näha. Oli küll teada, kui hooliv Theo on, aga selliseid olukordi polnud neil varem olnud. Claire üritas kõigest väest nüüd oma kurba ja morni ilmet näolt pühkida, sest olukord lahenes siiski ootamatult paremnini ning mis seal ikka töinata.

Theodore muigas hetkeks, oskamata esialgu midagi tarka öelda. "Küll sa ka jõuad selle kõigeni," oli mees kindel. Võtab natuke ülikoolist vaba aega ja siis läheb tagasi, et endale korralik karjäär rajada. "Mis sa räägid, muidugi tahetakse sind. Sa pole lihtsalt seda õiget inimest veel kohanud." Theo oli ehk üleliia optimistlik, aga ta pidi ju kuidagi üritama õe tuju parandada. "Hey, don't turn this on me," lausus mees veidi solvunud nägu tehes ja lükkas õe tagasi diivanile istuma. "Igatahes, kui me juba selle teema juures oleme, siis ma võin sulle vast juba öelda, et mul on nüüd ka juba väike plaan ühe neiuga kindlasse suhtesse asuda," teatas mees Claire'le. Muidugi ei osanud ta veel ette ennustada, kuidas neil Reginaga see asi välja kujuneb, aga äkki suudavad nad teineteist ikka taluda. "Jah, ma tean, Claire, kes on arvatavasti meie perekonnast kõige põikpäisem ja iseseisvam," kehitas Theodore õlgu. Vähemalt sellise mulje oli õde enam-vähem suutnud endast jätta. 
Theodore otsustas, et võiks vaikselt selle teemaga otsad kokku tõmmata ja tõmbas laua alt välja kingipaki, mille ta juba mitu päeva tagasi hoolikalt sisse pakkinud oli. Pakk ei olnud küll just kõige suurem, kuid mees oli suutnud sinna sisse mahutada ühe kokaraamatu, täieliku ehtekomplekti ning lisaks veel ka pisikese kommikarbi. Miskit erilist küll polnud, kuid enda arust oli ta kõigega üsna palju vaeva näinud, mõtles mees pakki õele ulatades ja pöördus siis karbikese poole, mille Claire talle ennist andnud oli. 

Korraks langes Claire näole kerge naeratuse laadne asjandus. "Selles ma ei kahtlegi, iseasi, kuhu ma täpselt jõuan. Kas sinna, kuhu tahan või sinna, kust saab head raha." Ta ei oleks tahtnud tööd, mis oleks talle meeldinud, kuid teeninud oleks ikka vähe. Sel lihtsalt ei oleks mõtet olnud. "Selles osas võib sul õigus olla. Kes teab, mida tulevik toob, eks näis, lootused on olemas." lobises ta natukene innukamalt. "Pfft, okei." lausus tüdruk, nagu oleks ikka veel teismeeas. See polnud hea märk, kui Theo solvus, sest sellele järgnes alati ülipikk vaikus ning seda ei saanud lihtsalt välja kannatada. Õnneks sel korral nii ei läinudki. "Väga tore, et oled omale ka lõpuks ometi kellegi leidnud." arvas ta. Mees oli varem ju rääkinud, kuidas tal suhetega oli olnud. Sellest ei olekski osanud arvata, et tal nüüd midagi pikemat võib tulla, kuid iga inimene võib siiski muutuda. Tema vend polnud nende inimeste seas, kes jäävad eluaeg oma põhimõtetele kindlaks. Sellest sai Claire alati innutust, et ka ise olla paindlikum. Iseasi, kas ta ka suutis olla. "Just nii, oled täiesti hästi aru saanud, milline ma olen," vastas ta iroonia muigega. Vend mõistis teda hästi ning nii üritas ka tüdruk oma venna puhul.
Kingpakki nähes, läksid tema silmad pungi, sest ta oli varem saanud venna jutust aru nii, et tegu on reaalselt väikese kingitusega, aga see ei olnud midagi selle lähedalegi. Massiivne pakk oli tema silme ees ning ootas avamist. Selle kallale ta siis asuski. Esmalt tuli välja oma 400-leheküljeline kokaraamat, mille peale süttisid Claire silmad särama, sest talle tõesti meeldis kokata. Järgnev osa oli aga veel magusam, ülikaunid ehted, mis olid arvatavasti päris hõbedast. Selles ei saanud küll kindel olla, kuid vahet ei olnud, sest need meeldisid talle tüesti. "Sa tunned mind ikka läbi ja lõhki, tule siia," kutsus Claire ning kallistas venda sama kõvasti, nagu too oli teda varem uksel kallistanud.

"Kui sa nüüd uuesti ülikooli läheksid, siis kuhu ja mida õppima?" uuris Theodore õelt. Kui tahab head ja tasuvat töökohta, peab ikka vastavat ala õppima ka minema. Ja üldiselt meeldiks mehele, kui Claire ei põgeneks nüüd jälle New Yorki, vaid leiaks endale koha kuskil lähemal. Theo muigas, kui kuulis, kuidas õde tema solvumisele reageeris. Vahel olid nad kõik ikka täielikud lapsed veel, ehkki kõik juba üle kahekümne. Emma oligi neist vist kõige täiskasvanulikum, aga samas oli temal ka ju Matthew, kelle eest hoolitsema pidi. "Võib-olla õnnestub mul teda teile kunagi tutvustada," arvas mees. Niikuinii peaks ta ju seda tegema, kui neil asjad väga tõsiseks peaksid minema. Theodore mäletas ikka seda perioodi, kui Emma oma nüüdseks eksabikaasat vanematele esmakordselt tutvustanud oli. "Noh, ma pean tunnistama, et Emma aitas mind natuke asjade valikul," ütles Theo õele vaikselt, kui too teda järsku tugevalt kallistas.  Muidugi, idee oli temalt, aga naised teavad ikka paremini, millised ehted või asjad kõige ilusamad on, seega oli Theo Emma ühel päeval endaga poodi kaasa vedanud, et nad mõlemad saaksid Claire'le sünnipäevaks kingitused ära osta. Mees oli nüüd ka enda Versace lõhnaõli karbist välja võtnud ja muigas. "Suured tänud, lõhnaõli kulub alati ära," lausus Theodore õele. Ta hakkas pudelikest tagasi lauale asetama, kui riivas kogemata oma pooltühja õllepudelit, mis endiselt seal seisis ja täitsa meelest oli läinud. Pudel lendas vastu telekalauda ja purunes kildudeks, tekitades heledale vaibale inetu pruuni pleki. "Kurat küll," pomises Theo vaikselt endamisi ja ajas end diivanilt püsti, et suuremad killud kokku korjata ja prügikasti viia. Muidugi ei olnud hunniku kildude kätte kuhjamine just kõige parem idee, sest üks neist suutis mehele kätte lõigata ja nüüd kukkus õllepleki kõrvale ka paar tilka verd, enne kui Theo kööki suundus, et killud ära visata ja tolmuimeja välja otsida. Ta pidi ainult lootma, et saab vaiba ikka puhtaks, aga ei panustanud sellele nii väga. 

Claire ei osanudki koheselt sellele küsimusele vastata. Ta polnud väga palju jõudnud seda kaaluda, mis erialad talle meeldiksid. Õnneks polnud ta täielikult kobakäpp, sest mingid hobid olid siiski olemas, mis pakkusid huvi. Peamiselt huvitus ta sisearhidekti tööst või isegi vanade hoonete restaureerimise planeerija tööst, kuid selleks tuli samuti õppida. "Ma polegi jõudnud veel väga palju mõelda, sest mõnikord on pea niivõrd paljude ideedega täidetud, et ma ei oska enam otsustada. Vahepeal mõtlesin, et arhidekti amet võiks olla päris vinge, sest selles osas mul on isegi päris hea silm. Nii mõnigi inimene on mulle seda varem maininud." Vanust oli tal juba küll, et õppida ühe korraliku ameti jaoks, kuid seda täpset ning kõige meeldivamat oli siiski raske leida. "Olen mõelnud, et sel korral püüaksin õppida siinkandis, kuigi pole veel uurinud, kas siin üldse leidub selliseid kohti, kus seda õpetatakse." rääkis Claire. Kui teema venna tüdruku peale üle läks, ei suutnud ta oma totakat sarkasmilist pilku ära hoida. "Seda ma jään ootama, mulle meeldiks näha, kes on sul see lõplik üks ja ainus." See naine pidi ikka väga eriline olema, kui Theo temaga tõesti juba pikemat aega koos oli olnud. Tavaliselt ju nii ei olnud, vähemalt varasemate kuulduste põhjal. "No, eks te mõlemad teate mind siiski päris hästi, kes vähem, kes rohkem, kuid siiski." lausus tüdruk. Emma arvatavasti oli isegi rohkem teadlik Clairele meeldivatest asjadest, sest nende vanusevahe oli väiksem, mistõttu olid nad saanud minevikus veidi rohkem aega veeta. "Aga palun, ma teadsin, et sul on see eelmine nagunii otsas, niiet kulub marjaks ära," naljatas ta. Nähes venna väikest äpardust, oli Claire esimene reaktsioon vist natukene kohatu, ta suunurgast tuli lagedale üks kerge naeruturtsatus. "Oh sind, oota, ära nüüd rabele, lõikad endale veel viimaks sissegi," Nüüd tõttas ta kiiretel sammudel vennale appi, kui märkas, et too oli ikkagi suutnud endale klaasikildudega sisse lõigata. Oleks võinud ikka enne mõelda, kui tegutses. Ta ei teadnud täpselt, kus venna oma esmaabi asju hoiab, seega ta uuriski ning läks seejärel kiiresti sidemete ja haava puhastaja järgi.

Pea paljude ideedega täidetud? Tell me about it, mõtles Theodore muigega. "Arhitektiks? Meeldib sulle siis maju kavandada?" uuris mees õelt. See oleks päris huvitav juba, õde nö disainib maju ja tema müüb neid. Ongi peaaegu pereäri koos niimoodi varsti. "Küll me mingi kooli sulle ikka leiame," arvas Theo. Arhitekti eriala oli siiski päris levinud ja seda õpetati suuremas osas ülikoolides, loodetavasti ka siinkandis. 
"Ega ma ei oska öelda, kas ta nüüd see üks ja ainus, me pole isegi veel ametlikult koos," vaidles mees vastu, tahtmatult rõhutades sõna 'veel'. Eks aja jooksul näeb, mis nende vahel saama hakkab ja kuhu nad välja jõuavad. Oli ta ju siiski oma pere lastest kõige vanem ja võiks tõesti juba pereloomise peale mõtlema hakata. 
Theodore muigas, kui Claire teda sisselõikamise eest liiga hilja hoiatas. Õnneks verd väga palju ei tulnudki, seega võis loota, et ei saanud veresoonele pihta või midagi. Pealegi ajas õde end koheselt diivanilt püsti ja mõned minutid hiljem oli juba venna haava ära puhastanud ja mõnusas koguses sidet ka peale mässinud. "Mis ma küll ilma sinuta teinud oleks," lausus mees muigega ja asus nüüd tolmuimejaga möllama, et tulevikus mingeid miniatuurseid klaasitükke kellegi jala alla ei jääks. 

Venna vastus ajas naerma. Jah, Claire tuli vahest täiesti veidrate ideedega lagedale, kuid mõnikord võisid need osutuda ka päris headeks. "No mis sellel ametil siis viga on? Olen natukene unistanud sellest küll jah, kuigi minu kavandatud maja plaanid tuleksid vist küll ainult rikkuritele, sest mu kujutlusvõime on natukene liiga lai." jutustas tüdruk õhinal. See idee oli rohkem viimase aja nii öelda röögatus, kuid ideid jätkus tal tõepoolest päris hulganisti. Kuigi tavaliselt ei viitsinud naine eriti eeltööd teha, siis selle puhul oli ta isegi uurinud erinevaid maja plaane ja tubade kujundusi. Need olid talle andnud kõiksugu häid ideid, mida tahtis ka ise ellu viia. "Oled valmis mind sellega aitama?" küsis ta nüüd kulmukortsutusega. Veider, et Theo viitsis, kuid selle heasüdamlikkuse juures polnudki vast midagi imestada.
"Ära nüüd nii pessimistlik ka ole, sul oleks ehk juba õige aeg ka mõelda sellele, et luua oma pere. Ka kaks inimest on pere, seega jah, võiksid mõelda tõesti. Vanus hakkab juba kukkuma ju," arvas Claire. Naisel endal polnud mingeid pere plaane, rääkimata veel kellegi leidmisest. Natukene veider oli ootama jääda seda kaaslast, kuid ta tõesti ei raatsinud selle jaoks nii palju vaeva näha. Neid mehi, kes jäid ühele naisele kindlaks oli üsna vähe, seega nõelda heinakuhjast otsimine osutus naisele üsna igavaks.
Venna muie muutis teda murelikuks, ta oleks võinud seda ikka tõsisemalt võtta. Muidugi suutis Claire igas olukorras liigselt üle mõelda, mistõttu juhtuski temaga palju veidraid asju. Õnneks mõne hetke pärast oli juba aru saada, et Theoga polnud juhtunud suurt midagi, ainult pealmine haav, mis lasi verd välja justkui jõgedena. Kuigi haav ei tundunud just eriti sügav, oli see üsna pikk, midagi 1,5cm kanti. Kiire sidumisega sai ta õnneks vere peatatud ning nüüd võis olla rahulikum. "Ei tasu liialdada, ma pole elupäästja. Lihtsalt väikesed kogemused on olemas, ilma teadmisteta ei torma suurte haavade kallale," arvas Claire. Ta jäi nüüd diivanile istuma, korjates oma jalad põrandalt istumise alla, et vennal oleks parem tolmuimejaga kõiklaje ligi pääseda. Tore oli vaadata venda koristamas, minevikus ta seda just tihti ei näinud.