Surprisee..?

"Ma pole öelnud, et sellel ametil midagi viga on," sõnas Theodore muigega. "Ole nüüd, mina vast ikka suudaks sinu plaanide järgi ehitatud majad kellelegi maha ärida," lisas mees. Ta oli sellel alal siiski juba üsna osav ja teab, milliste nippidega potentsiaalsetele klientidele miskit pähe määrida. "Mingi kooli võiksid sa ju endale ikka leida, et mitte lõputult aega lihtsalt surnuks lüüa," vastas Theo õe küsimusele tema aitamise kohta.
"Kas sa siis ei näe? Ma ju hetkel mõtlengi selle peale," lausus Theodore naerdes ja müksas õde kergelt. Mingil hetkel oleks ta niikuinii oma vanad harjumused maha jätma ja üritama enda kõrvale seda kedagi erilist leida. See polnud küll siiani väga lihtne ülesanne olnud, aga nagu mees ikka uskus, siis iga asja jaoks on ikka oma aeg.
"Ära paanitse nüüd, minuga on kõik korras," kinnitas mees Claire'le, kes ilmselgelt jälle üle mõtles ja vigastust tõsisemaks pidas kui see tegelikult oli. Ta oleks muidugi suutnud end ise ka kokku lappida, aga ikkagi hea, et õde siin oli ta teda sellega abistas. Tolmuimejaga töötamise lõpetanud, viskas Theodore end diivanile pikali ja lükkas õe püsti. "Mul on kõht tühi. Sa ju tahad mulle süüa teha?" palus mees Claire'i, vaadates talle sügavalt silma sisse. 

Theo muigamine pani Claire natukene ebamugavust tundma, kuid ta ei näidanud seda koheselt välja. "Ei ole jah, aga jäi selline mulje," torisedes oli lihtne Theo panna ebamugavust tundma. Vend ei suutnud ikka vist aru saada, mida ta oli pidanud silmas konkreetselt. "Ei ei, usu mind, majade ehitamise eelarve lõhkeks arvatavasti, kui sa teaksid, mida täpsemalt silmas pean," vuristas tüdruk kiiresti. Tihtipeale ta alahindas ise inimesi, sest ta ei teadnud nende kogemuste tagapõhjast suurt midagi. Vennaraas polnud rääkinud varem, kuidas tal tööga lood on. "Ah või nii arvad sa minust? Löön aega surnuks? Päriselt või?" turtsatas ta vihaselt ja loopis nüüd venda padjaga. Hea, et Theo reaktsioonivõime oli nii aeglane, Claire sai teda kenasti padjaga loopida. "Ei, ei näe ma sul siin midagi," ütles tüdruk ja jätkas oma tegevust. Ühel hetkel ta lihtsalt purskas naerma. Theod oli nii naljakas vaadata, kui ta lihtsalt ei hakanud vastu, küllap tahtis näidata, kui täiskasvanu ta on, et tema padjasõda ei mängi. Moment hiljem tüdruk siiski lõpetas oma tegevuse, sest polnud vaja, et padi katki läheks, ilus padi oli.
"Jajah, räägi veel," sõnas Claire vaikselt. Järgmine moment muidugi oleks võinud olemata jääda, "Tead, sa unista ainult, vea oma tagumik ise kööki ja tee parem mulle midagi süüa," vastas ta kurjalt. Või et Theo arvab, et võib teda kamandada. Nii küll nüüd ei lähe, mõtles Claire endamisi.

Theodore turtsatas samuti. "Sa ikka üldse ei mõista," sõnas mees pead vangutades. "Tee proovi kõigepealt, ja siis vaatame, mis sellest välja tuleb," pakkus Theo. Tema saaks kohe kindlasti selle maja mahamüümisega hakkama ja talle ei meeldinud, et õde tema võimetes kahtles. "Ma ütlesin lõputult aega surnuks lüüa, see ei tähenda, et saa praegu seda teed," kordas Theodore enda öeldut, enne kui Claire talle juba padjaga virutada jõudis. Õe õnneks ei viitsinud ta temaga hetkel väga maadlema hakata, muidu leiaks neiu end üsna kiiresti Theo tugevate käte haardest. Mitte et ta õele haiget oleks tahtnud teha, seda mitte. "Aga võiksid ju näha," suutis mees vahepeal paar sõna kuuldavale tuua, kui Claire teda parasjagu padjaga ei rünnanud. "Nagu väike tüdruk, no ausõna," ei suutnud Theodore kommenteerimata jätta ja irvitas, ise õele rahulolevalt otsa vaadates. 
Kuuldes, kuidas Claire keeldus talle söögitegemisest, tõstis Theodore oma sidemes käe üles ja vehkis sellega õe näo ees. "Aita nüüd oma haavatud venda natukene," sõnas mees lõbusalt ja sättis end diivanil mugavamalt sisse. Ta ei kavatsenud küll lähiajal siit kuhugi liikuda. 

Claire hakkas immiteerima Theod peenikese ja laliseva häälega, mis võis mehe närve päris parajalt süüa. "Sa ikka üldse ei mõista, blaaa blaa bla. Võibolla ma ei tahagi," jorises Claire rõõmsalt vastu. "Olgu, aga ära siis ütle, et ma sind ei hoiatanud," naljatas naine. "No väljenda end teine kord siis selgemini." Mõnikord ajas mees teda nii pahaseks sellega, et ei väljendanud end õieti, kuigi seda juhtus siiski pigem harva. Mitte, et naine ise oleks suutnud end alati suurepäraselt väljendada, aga selline ta juba kord oli. "Looda sa," vastas ta nüüd iroonitsedes. Tujude muutlikkus oli Clairele üsna kohane, ta võis ühel hetkel olla kui vana rahu ise, kuid järgmisel hetkel kõige hullem inimene üldse. "Ma ju olengi väike, sinust kuus aastat noorem. Sa ei tohi mulle seda pahaks panna," sõnas naine kavala kulmukergitusega. Hea oli seda oma kasuks ära kasutada, et ta noorem oli. Nii oli lihtne ettekäändeid tuua ning enda kasuks olukordi ära pöörata. Need lehvivad käed lausa lunisid selle järgi, et Claire neid lööks. Ta siiski ei teinud seda. "Mõni loom on ikka eriti laisk. Siiski, sul on olemas kaks kätt, mitte ainult üks. Ühe käega on võimaik vägagi palju ära teha, okei, mulle sa süüa ei pea tegema, aga endale saad küll ise tehtud." jauras naine edasi. Ka tema kavatsuste seas polnud seda, et hakata köögi poole astuma. Vaielda oli ju tore.

"Claire," lausus Theodore kergelt etteheitvalt. Muidugi sai ta aru, et õde tegi seda meelega, et teda närvi ajada, aga ühel hetkel oleks vast ikka aeg lõpetada ka. "Ei taha?" küsis Theo kulmu kergitades ja muigas endamisi. Claire nuiab ikka kättemaksu ja mitte vähe. Oma terve käega padjast kinni haaranud, viskas mees selle õe suunas. Padi maandus põrandal, riivates neiut vaevalt ning Theo ohkas valjult. Tema viskekäsi oli otseloomulikult see sidemes käsi, mida ta hetkel kasutada ei tahtnud. "Anna mulle andeks, aga sind on nii tore vahetevahel kiusata," sõnas mees, kuigi Claire niikuinii teadis seda. Siblingutevaheline nääklemine oli ikka igas peres täiesti tavaline nähtus. "Ma ei oska vasaku käega köögis tegutseda ja võin ju noaga kogemata sõrmed otsast raiuda," ei jätnud Theodore järele ja vaatas õele otsa. Millalgi annab ta ju ikka järgi? 

"Ära siin midagi.." vastas naine pahaselt. Nii lõbus oli Theod kiusata, eriti siis, kui ta sai veel asjale pihta ka. Üle piiri ta siiski minna ei kavastsenud, sest nii palju mõistust ikka jagus ka. "Ma ei tea." pomises tüdruk, olles ikka veel pisut tusane. Kui Theo üritas teda padjaga visata, langes neiu näole üks lai ja egoistlik naeratus, sest ilmselgelt ei saanud vend talle sellega pihta. "Ma pean sulle vist padja viskamise koolitusi hakkama läbi viima, sa nii koba selles," naljatas ta üleolevalt. Osati oli tal vennast kahju ka, püüa ise midagi teha, kui kõik ihuliikmed pole selleks võimelised. No mitte kohe ei saa. "Ja anna mulle andeks, et mulle meeldib samaga vastata," visates padjaga teda viimast korda. See väike nääklus oli nii tore, sest kõik emotsioonid, mis selle käigus tekkisid, polnud kunagi konkreetselt pahatahthlikud. Pigem sõbralikud ja näiliselt veidrad. "Jäta jonn. Aga okei, saad oma tahtmise, lähen küpsetan sulle ühe mõnusa roa," sõnas naine, võhutades viimast lause poolt. Otse loomulikult plaanis ta teha midagi jubedat, sest õe-venna kvaliteetaega oli vaja sisustada mõnusate naljadega. Esimene plaan oli teha mingi hästi vürtsikas ning tšilline roog, et see põletaks suud mõnusalt ning kui juba kokkama minna, siis oli võimalus ju endale ka midagi head leida.

Theodore muigas ja sirutas end mugavamalt diivanil välja. Nüüd, kui mõlemad olid end korralikult välja elanud, oli täitsa tore teineteise kallal niimoodi võtta. "Kui see oskus nüüd nii oluline on, siis lase aga käia," lausus mees õlakehitusega. Kes teab, äkki oli ta meelega mööda visanud. Kooliajal korvpallitiimis mänginu peaks ikka täpset viskamist oskama küll. "Jah, õeke, ma tean, et sa ei suuda väiksele nöökimisele vastamata jätta," sõnas Thedore irvitades ja viskas Claire'i uuesti padjaga, tabades teda seekord sellega näkku. Kuuldes, kuidas õde nõustuski talle süüa tegema, Theo muigas. Muidugi võis sealt tulla ka midagi väga jubedat, aga eks seda ole siis näha, kui köögist juba lõhnu hakkab tulema. Vahelduse mõttes haaras mees puldi kätte ja lülitas teleka sisse, sättides end mingit jalkamängu ülekannet vaatama. 

Kui keegi oleks seda madinat pealt näinud, siis arvatavasti oleks see inimene päris hästi imestanud, sest nad ei käitunud nagu täiskasvanud. Pigem nagu teismelised, kes saavad pooledi hästi- pooleldi veidralt läbi. "Well, I accept a challenge, if you ask me to.." vastas naine nüüd kavalalt. Ta võttis padja ning käskis võtta vennal teise, hakates seejärel materdama oma pehme padjaga enda ees olevat diivanit. "Tee nüüd järgi, ehk saad mingi kogemuse kätte. Ah ja, viskamist pean ka sulle õpetama jah?" küsis ta naljatades, kuigi teadis, et selles oli Theo tegelikksues kindlasti palju osavam, kui tema. Oli ju teine kunagi keska korvpallitiimis. Nüüd meenusid mineviku ajad, kui Claire imetles kunagi oma venna oskusi. Lahe oli ju teiste ees eputada, kuidas ta vend jälle mõnele tiimile pähe tegi koos oma korvpalli tiimiga. "Aga loomulikult. Väga tore, et sa mind ikka tunned," iroonitses ta sõbralikult ja hakkas naerma. Nüüd aga lahkus naine siiski elutoast ja läks kööki ühte pitsat valmistama. Sinna sisse plaanis ta lisada lagritsat, tšillikastet, hapukurke ja veel palju teisi erinevaid komponente, mis ei olnud just Theo lemmikud. Vähemalt lapsepõlves polnud. Nüüd ei võinud teada, võibolla oli mees oma söömisharjumusi muutnud ja nautis isegi neid asju? Selle üle ei jäänud Claire pikemalt arutlema, ta tegi pitsa valmis ja pani selle küpsetusahju mõneks ajaks. Samal ajal leidis ta venna köögikapist meeletult palju rohelist. Nimelt oli seal igasugu salatilehti, kurke, brokoli taimi, kiivisid, herneid ja avokaadosi. Seda oli hea näha, et vend toitus ka natukene värskemalt. Siiski ei võinud teada, ehk oli Theol mingi taimetoitlasest tšikk? Kes teab.. kes teab. Igastahes võttis Claire paar vajalikku komponenti ning lasi need blenderist läbi. Ta sai ühe hea kreemja rohelise smuuti taolise asja, mis maitses lihtsalt ülihästi. Eriti heaks tegi joogi see, et sinna oli lisatud Stevia lehti.

Theodore muigas. "Vabalt, aga mitte täna, kao nüüd kööki," sõnas mees õele, kes endiselt patjadega maadles. Praegu tahtis Theo ikkagi süüa, mida õde talle lubanud ka oli. Järsku end püsti ajanud, tõmbas Theo padjad Claire'l käest ja lennutas need teisele diivanile. "Näed nüüd, ma oskan visata küll," lausus mees ja vajus uuesti diivanile istuma, lülitades teleka sisse. "Aga olgu, kui ilmad natuke soojemaks lähevad, teeme meie sinuga üks ühe vastu korvpallimängu," teatas Theodore õele ja naeratas. See saab kindlasti lõbus olema ja siis saab kindlalt selgeks, kes kellele viskamist õpetama peab. "Ma olen sind ju peaaegu terve oma elu tundnud," kehitas mees õlgu ja pööras nüüd tähelepanu telekale, sest Claire otsustas viimaks ometi kööki kaduda, et loodetavasti ikka midagi normaalset ja söödavat kokku keerata. Samas, Claire'i tundes ei saanud sellele väga lootma jääda.