Hey there, sister

Theodore oli täna otsustanud oma õde väikse küllaminekuga üllatada. Mehel endal polnud õhtul midagi teha ja ta teadis, et Emma peaks ka kindlalt kodus olema. Ja kui ta ette helistaks, poleks ju tegu enam üllatusega. Viisaka vanema vennana läks Theo teel õe juurde siiski ka poest läbi ning muretses Emmale pudeli punast veini ning pisikesele Matthew'le lihtsalt paki küpsiseid, mis poisile kindlasti meeldivad.
Vaevumata isegi koputama, jalutas Theodore välisuksest sisse. Emma oli nagu tavaliselt ikka jätnud välisukse lukustamata, mida vend nüüd tema eest tegi. Kuulnud köögist Matthew vaikset jutustamist või pigem lalisemist, võttis mees suuna sinnapoole. "Sa peaksid ikka õppima ust lukustama," sõnas Thedore irvitades ja toetus õlaga vastu uksepiita, asetades enne kilekoti poest toodud asjadega köögikapile. Muidu võib ju õele siia igasugust rahvast sisse jalutada ja vaevalt ta seda tahaks. 

Emma õhtupoolik oli alanud huvitavamalt, kui tavaliselt. Kui huvitav see just olla võib, kui out of nowhere helistab ema ning kukub üheks ja pooleks tunniks lobisema, rääkides sellest viisteist minutit Matthew'le kõrva mingeid hellitussõnu ja poisike suutis vaid rõõmsalt vastu laliseda. Aeg-ajalt Emma ei mõistnud, miks ei või ema lihtsalt helistamise asemel külla tulla.
Sel ajal, kui Theo uksest sisse astus, mida Emma esialgu ei kuulnudki, istus Matty söögitoas oma lapsetoolis ja Ems tema ees, söötes lapsele niiöelda magustoiduks jogurtit, mis talle vägagi meeldis. Kuna poiss oli osav toiduga mängija ja naine ei tahtnud hiljem koristama hakata, söötis ta poissi ise lusikaga. Emma viis kohe pilgu Theole, kui ta elutuppa astus. "Serously, bro? Sa tead, et ma ei õpi seda kunagi ära," vastas Emma muigega. Kuigi ema oli tal täna kopsu üle maksa ajanud, oli naisel hea meel venda näha. Ta on küll tüütu, aga mitte nii tüütu. "Mis sind seekord siia toob?" uuris Emma ning andis lõpuks lusika Matthew kätte, kes ise jogurtit topsist õngitsema hakkas. Ta viis hetkeks pilgu vennale, et oodata küsimusele vastust ja selle saanud, maandusid tema silmad jällegi pojal, kelle särk oli jogurtiplekke täis. Emma vaid naeris. "Sa ikka oskad," ütles ta poisile, kes nii või naa tema öeldust aru ei saanud. "Kuna sa juba siin oled, ole kasulik ja too köögist majapidamisrätikuid," sõnas näitsik, kergelt venda norides. Emma oli, nagu alati, koduselt riides - dressipüksid, t-särk ja kuklasse oli asetatud lohakas krunn.

Theodore muigas. Emma näis kuidagi väga endast väljas olevat, kuid mees ei osanud kohe ära arvata, millest see tingitud võis olla. "Nonoh, mis putukas sind siis hammustas?" päris Theo lõbusalt, pöörates pilku õepojale, kes pidas jogurtitopsi ilmselt pigem mänguasjaks kui söögiks. Vahel oli mees ikka tänulik, et tal endal lapsi ei olnud, kuid Matthew oli päris tore põngerjas. "Tulin lihtsalt oma kallist õde külastama," vastas ta küsimusele ausalt. Neil olid ju mõlemal oma kiired elud ja ega nad enam nii tihti kokku ei puutunud kui varem, kui nooremad olid ja mõlemad vanematekodus elasid. Siis olid nad väga lähedased olnud, nüüd olid asjaolud aga natukene muutunud. "Ikka saab," sõnas mees muigega ja pööras end ümber, et köögist salvrätikuid otsima minna. Nimetatud asja köögikapilt kätte haaranud, suundus Theodore tagasi Emma ja Matthew juurde. Theodore tõmbas pakist paar salvrätikut ning ulatas need õele, kes pisipoisi nägu puhtaks pühkima hakkas. 

Emma ohkas kergelt. Tal ei olnud tegelikult üldsegi halb tuju, sest Matt suutis kogu halva alati heaks pöörata oma veidruste ning nunnudusega. "Selle putuka nimi on ema. Ta helistas mulle täna. Jälle. Nagu üleeile poleks olnud piisav. Ja siis ta suudab oma kõnearvet maailma lõpuni kulutada. Kas ta sulle ka nii tihti helistab?" Tegelikult oli Emma pisut mures, et äkki on emaga midagi valesti, kuna viimasel ajal on ta hakanud üha rohkem ühendust võtma, vähemalt Emmaga küll. Naine ei oleks kurtnud oma vennale seda, kuid tal on ka pisut rahu vaja ja oma elu elada ilma, et peaks telefoni toru otsas rippuma tunde järjest ja ema seebikatest kuulma. "Kas tõesti? See on üllatav, et sa mind õhtuti vabast tahtest külastad. Kas sa kuskil klubis ei peaks praegu olema?" küsis Ems muigega, hoides pilku vennal. Naine tänas venda paberrätikute eest ja alustas Matty näo puhtaks pühkimisest, seejärel ka osa jogurtit tema valgelt särgilt, mis oli hetk tagasi olnud puhas ja just pesust tulnud. Emma viskas paberid köögis prügikasti, puhta paberirulli pani omale kohale ja jogurti tagasi külmkappi. Tundub, et õhtusöögist piisab. Ilmselt tahab Matt nüüd mängima minna. Või magama. See teine variant istus Emmale paremini. Ta märkas kotti, mille Theo oli toonud. "Mida head sa mulle tõid?" eeldas naine, et mis iganes seal koti sees ka poleks, on see talle.

Theodore muigas, kui kuulis, et õe ärrituvuse oli põhjustanud ei keegi muu kui nende ema. "Sa vist ei käi neil piisavalt tihti külas," arvas mees. Vanemad ei tahtnud vist sugugi aru saada, et nende lapsed on vahepeal suureks kasvanud ja omavad nüüd oma elu. Aga noh, neid ei saanud ju ka süüdistada, neil oli arvatavasti kahekesi kodus väga igav, nüüd, kus Claire oli lausa kodulinna selja taha jätnud ja New Yorki põgenenud. Mitte et Theo muidugi seal väga tihti käiks, aga vähemalt korra paari nädala jooksul üritas ikka läbi astuda. "Iga paari päeva tagant korra, aga ega tal mulle suurt midagi rääkida pole, seega ei kesta need kõned väga kaua, ja lõppevad ikka sellega, et ma varsti luban nende juurest läbi astuda," lausus mees hetkeks turtsatades. Vanemad on ilmselgelt arvamusel, et nemad võivad rahulikult kodus istuda ja lapsed peavad neile külla tulema, mitte vastupidi. 
"No kuule, ma nüüd ju nii tihti ka klubis ei käi," vaidles Theodore vastu. Eelmisel nädalal kõigest kahel õhtul ja see nädal veel mitte kordagi. Talle meeldis küll lõbutseda, aga vahel tuli ju ka elu tõsisema poole, näiteks töö ja perekonnaga tegeleda, ning Reginaga, kellega nad nüüd jälle tihedamalt suhtlema olid hakanud. Isegi liiga tihedalt, hakati linnas juba vaikselt arvama.
"Eks sa vaata ise," vastas Theodore õe küsimusele ja heitis ka pilgu kotile. Veidike keskendunumalt vaadates saaks ilmselt üsna hästi aru, mis kotis on, aga ilmselgelt sai Matthew suurema osa Emma tähelepanust endale. "Ja sulle on ka midagi," pöörduski mees nüüd oma õepoja poole, kes jogurtist enam-vähem puhtaks saanud oli, ja nüüd endamisi naerda kihistas. 

Emma turtsatas. "Mul on korralikku aega neil külas käia vaid nädalavahetusel ja siis ei ole Matthew minuga. Nad huvituvad rohkem poisi nägemisest kui minu nägemisest, sest kui ma neile külla satun ilma pojata, hakatakse kohe pärima ja terve päeva teemaks on see, mida Matthew kõike toredat teinud on ja minust mitte sõnagi," rääkis naine. Ta mõistis, et Matthew oli nende lapselaps, aga samas tundis Emma end ka väljajäetuna. Kui ikka helistada, siis miks mitte oma tütre heaolu ka uurida. "Ema paneb mind lubama, et ma mingi päev, koos Matthew'ga, läbi astun," sõnas ta kerge muigega. Camil polnud aega üldsegi nii palju, et teise linnaotsa vanematele külla ronida. Jah, õhtud olid tõepoolest vabad, aga enamik sellest ajast läks pojaga tegelemiseks. Kogu aeg tundus, nagu oleks üüratult vähe aega.
"Tõesti? Okei, aga sul on ju neid tüdrukuid päris palju," vihjas Emma kurikuulsale GCle, kes linnas kõmu jagas. Jah, eks temagi loeb seda, kui ette juhtub, kuid ei ole vaimustuses sealsest infost. Peaasi, et Mila nina alla ei hõõruta midagi. Naine viis kavala naeratusega pilgu mehele, oodates tolle vastust.
Emma juba kaua mõtlemata oli koti juures ja urgitses välja sealt veinipudeli. "Nii armas sinust. Mul oligi vein otsa saamas," lausus ta õrna naeratusega. "Tahad ka?" pakkus Mila vennale veini ja oli juba köögis pudelit lahti korkimas. Matthew võttis küpsisepaki vastu, rääkides vastu oma beebikeelt ja naeris rõõmsalt, oskamata esialgu sellega midagi teha.

Theodore manas näole kavale naeratuse ja vangutas pead. "Ega neid ei saa ju selles süüdistada," lausus mees lõpuks. Iga lapselaps oli oma vanavanematele huvitavam kui nende enda laste käekäik, sest omadega olid nad ju terve elu pidanud vaeva nägema, et neid korralikeks inimesteks kasvatada. "Eks me peame siis vast millalgi kõik koos ka neile külla minema," pakkus Theo välja. Mõnel nädalavahetusel tuleb kindlasti Claire ka New Yorgist koju ja oleks ju tore küll, kui terve pere vahelduse mõttes jälle koos aega veeta saaks. 
"Sõbrannasid võib ju palju olla, aga kõige erilisemaid on ikka ainult üks," sõnas Theodore, pidades peamiselt silmas Reginat. Teised olid ka tema jaoks olulised, aga selle blondi neiu seltskonnas tundis ta ennast kõige paremini, ja neil oli tookord tore õhtu ka olnud, mis õnneks GC ridadele ei olnud jõudnud. Niigi oli kuulujutte juba palju. 
"Saad sa üldse selle põngerja kõrvalt piisavalt palju elu nautida?" uuris mees, heites pilgu Matthew'le, kes endaga ikka äärmiselt rahulolev oli. Poiss oli ju veel üsna nooreke, et teda ei saanud hetkekski silmist lasta. "Ära ei ütleks küll," lausus Theo, kui Emma veinipudelit avama hakkas. Ta oli ju niigi jala tulnud, seega ei peaks probleemi tekkima. Mitte et ta poleks kunagi kergelt napsusena rooli istunud, aga hetkel seisis tema auto ikka turvaliselt maja kõrval. 

Emma krimpsutas nägu. Ta teadis, et vennal on õigus, kuigi see tegi pisut haiget, et ema justkui oma lastest ei hoolinud. Pisipõnnid tulid alati esikohale. "Ma tean.." kostus naise suust poolsosinal. Ilmselt olid vanemad nende puhul oma töö lõpetanud ja tuli hakata kasvatama järglaste järglasi. Kas ema arvas, et Emma ei saa oma tööga hakkama? "See on hea mõte. Äkki on nad mõlemad siis taevani rahul, et oma kolme last korraga näevad. Kas sa Claire'ga oled rääkinud viimasel ajal?" uuris Emma. Tema ei olnud juba nädalaid noorema õega suhelnud, mis oli nende jaoks ikka päris veider. Ilmselt oli Claire'l päris kiire praegu. "Äkki tead, millal ta on Tree Hilli tulemas?" kostus Camilla poolt lisaküsimus.
Selle lause peale viis Emma pilgu koos naeratusega vennale. "Nii armas, mu venna on ka lõpuks suureks kasvanud. Nüüd, räägi mulle ka, kes see neist kõige erilisem siis on?" oli Emma uudishimulik ja tema pilk väljendas seda sama, lausudes justkui c'mon-spill-the-details.
"Oleneb, mida sa nautimise all mõtled. Ega mul muud elu polegi, kui töö ja Matthew. Ma ei käi enam väljas ka palju, hoiab lapsehoidjale maksmise eest raha kokku," lausus Emma. Matthew oligi nüüd tema elu ja ega sinna midagi teha ei saanud. Nädalavahetused olid jah vabad, kuid siis nautis ta samuti kodus mõnda romantilist komöödiat ja alkohoolset jooki. Välja Ems enam ei sattunudki. Naine otsis köögikapist kaks pokaali ja valas mõlemasse ühepalju veini. Pudeli jättis ta köögikapile lahtisena ja liikus mõlema pokaaliga elutuppa, ulatades ühe klaasi Theo'le. Emma võttis väiksema lonksu veinist lihtsalt maitseks. "Mm, päris hea," kiitis ta.

Theodore kehitas õlgu. Ta ei viitsinud eriti oma pead vaevata sellega, mida vanemad arvavad. Ilmselt oli neil nüüd kodus tõesti igavaks läinud, kui kõik lapsed olid juba pesast välja lennanud, kuid lapselapsi siiani ainult üks. "Ma rääkisin temaga eelmisel nädalal," lausus Theo õele, kui jutt juba Claire'le läks. Tema oli neist kolmest ainukesena väikelinna elu ajutiselt maha jätnud ja New Yorki kõrgharidust omandama suundunud. Õel oli muidugi seal kaugel päris palju tegemist, aga vahel leidis neiu ikka aega perega suhtlemiseks. "Ta arvas, et millalgi veebruari jooksul jõuab ehk ikka läbi astuda. Isal on ju sünnipäev ka tulemas," meenus mehele äkitselt. 
"Suureks kasvamiseks on siis korralikku suhet vaja?" küsis Theodore Emmalt ja müksas õde õrnalt. Oh teda küll, tuleb vanemale vennale õpetust jagama. "Noh, ta on ilus, blond ja muidu tore neiu ja üks neist, kellega ma eelmisel nädalal Shootersis käisin," kirjeldas Theo Reginat, kuid ei suvatsenud õele tema nime avaldama. Eks Emma peaks seda ise ka teadma, kui ta ilmselgelt GC'd lugenud oli. Mees võttis veinipokaali õe käest vastu ja maitses ka seda jooki, mille ta üsna juhuslikult teiste hulgast välja valinud oli. "Tundub, et see oli mul ikka hea valik," nõustus Theodore Camillaga ja pööras pilgu pudelile, et lugeda, mis maa ja mis aasta veiniga tegu on. 

"Kas sa küsisid, kuidas tal läheb?" uuris naine veel õe kohta, sest pole temaga ju rääkinud kauem, kui tavaliselt. Peaks vist helistama, kuid ta teadis, et õel on kiired ajad ja oli oodanud vaid hetke, mil Claire ise helistab ja teatab, et saab lobiseda natuke. "Ära ütle, et sa isa sünnipäeva ära unustasid," muigas Emma seepeale. "Kas sa tead ka, miks Claire ütles, et ta ehk veebruaris koju jõuab? Tal on sünnipäev ju tulemas. Ja sa suutsid selle ka ära unustada, jah?"
"Kui sa suudad ühele tüdrukule pühenduda ja teised ära unustada, no siis oled sa küll suureks kasvanud," arvas Emma kindlalt. Teades tema venda, kes on kohati naistemees, kuluks talle üks korralik suhe ära. "Selge. Ja kas sellel ilusal blondil tüdrukul nimi ka on?" uuris Emma. GC kaudu ta teadis nii mõndagi, tõsi, kuid tahtis seda kõike oma vennalt kuulda. "Sa oskad valikuid teha järelikult," lausus Emma. Ta võttis lonksu veinist ja asetas pokaali hetkeks söögilaua peale, et Matt toolist välja võtta ja enda sülle istuma asetada. Väikseke hakkas kohe rabelema ja seetõttu lasi ta poisi maha, kes elutoa nurgas oleva mängukasti juurde jalutas.

"Tahtsin, aga ei jõudnud selleni, tal polnud väga kaua aega lobiseda. Aga selle põhjal, mida ma kuulsin, võib arvata, et tal läheb hästi," oli Theodore positiivne, aimamatagi, mis üllatus Claire'l talle ja Emmale varuks oli. "Ei unustanud," sõnas mees kindlalt, kuid muigas. Tal polnud üldjuhul sünnipäevade peale just kõige parem mälu, kuid kõige lähedasemate inimeste omad unustas siiski meelde jätta. "Jah, meie pisike õeke ei olegi enam nii pisike," lausus Theo, kui Emma taaskord Claire'i nime mainis. Noh, tema jaoks olid õed ikka pisikesed tüdrukud, keda vahel kiusata, kuid keda ta siiski selle kurja maailma eest kaitsta tahtis. "Aga kuidas on sinuga? Enda kõrvale uut meest pole mõelnud otsida?" uuris mees õelt. Emma ja ta eksabikaasa lahutusest oli küll kõigest aasta möödas, aga ta ei uskunud, et neiu alatiseks üksinda tahab jääda. "Tema nimi on Regina ja ma kavatsen ta 14. veebruari ballile viia," ütles Theodore kerget naeratust näole manades. Ta lootis, et see õhtu sujub neil ka hästi. 

"Seda on hea kuulda," lausus Emma, olles nüüd pisut pettunud, kuna Claire pole tema jaoks aega leidnud. Ehk tuleb see aeg. Või peaks tõesti ise helistama? Emma oli ju lähedane oma perega ning kui Claire ükskord Tree Hilli potsatab, oli ta kindel, et noorem õde on nõus pisut lapsehoidjatööd tegema, et Emma pisut vabadust saaks. "Seega, isa sünnipäeval korjame end kokku ja veame end vanemate juurde. Kas peaks talle ühise kingi ka ostma?" küsis ta venna arvamust. Emma ei osanud öelda, kumb oleks parem, kas osta eraldi kingitused või kõik koos üks suur kingitus. Claire'l oli ka juba paari päeva pärast sünnipäev, mistõttu pidi ka õele kingitust otsima minema. Naine oli veendunud, et Theo vajab selles osas tema abi. "Sa ütlesid mulle sama, kui ma Claire' vanuseks sain," ütles ta naeratusega.
"Üksikema noore lapsega, kes harva väljas käib? Usu mind, see uue mehe leidmine minu ellu on väga raske. Ja ma ei tea, kas oleks veel õige aeg.. Muidugi ma tahan kedagi enda kõrvale, aga..." katkestas naine lause, kuna ei osanud seda kuidagi jätkata. 'Aga' oleks nagu see, et ta tõesti ei teadnud, kas praegu oleks veel liiga vara? Samas mida aeg edasi läheb, seda vanemaks ta saab ja seda väiksemaks jääb võimalus enda kõrvale korralik mees leida.
"Don't screw it up. Ma loodan ka temaga mingi aeg kohtuda, kui teil peaksid asjad hästi sujuma," kinnitas Emma. Tegelikult oli oma venda õnnelikuna väga tore näha.

"Ühine kink isale kõigi laste poolt kõlab päris hästi," arvas Theodore. Panevad igaüks veidike raha sinna alla ja saab midagi päris korralikku osta. Emma teadis kindlasti, et ta pole kingituste tegemises just kõige osavam ja vajas selleks alati oma õdede abi. "Claire'le tahan ma eraldi kingitust, aga sellega pead sa mind küll nõustama tulema," sõnas mees. Mingi idee oli tal küll juba olemas, aga küll Emma teab paremini, mis naistele meeldib. "Jah, ma mäletan, aga see on ju täitsa tõsi," lausus Theodore õele. Ta oli küll vahepeal oma õdede elude suhtes liialt kontrolliv ja see oli nende arust tüütu, aga ta ei saanud sinna midagi parata. 
"Ma arvan, et mul oleks mõnikord ka õigus oma õepojaga aega veeta, teha poiste asju, samal ajal kui sina väljas veidike lõbutsed," pakkus Theodore. Ega ta ju Matthew'd rohkem ei näinudki kui Emmal külas käies ja siis ka ainult nii palju, et vaatas, kuidas õde poisiga tegeleb. Ja vast saab ta selle põngerjaga paar tunnikest hakkama küll. 
"Eks ma annan oma parima," sõnas Theo muigega. Selline eluviis, mida ta viimasel ajal elanud oli, läks lõpuks ikka igavaks ja hea oleks ju vahelduse mõttes enda kõrvale keegi kindel leida. Veel parem muidugi, kui kogu ülejäänud eluks, aga sellest oli veel liiga vara rääkida. 

"Tore, aga on sul juba mingeid ideid ka tekkinud, mida isale kingida?" uuris Emma. Sest tal ei olnud ja mõtles, et äkki Theo oskab midagi soovitada. Mingi uus grill või mis iganes meestele meeldib. Tema ka mingi ekspert polnud. "Selles osas ma ei nõustukski sinuga kingitust tegema. Mul on talle juba kingitus välja valitud, aga ma pole ära ostnud veel," lausus Emma ning lisas, enne kui Theo pärima hakkas, "ei, ma ei ütle sulle, mis see on." Naine noogutas, sest tõepoolest see nii oli. "Pead ära harjuma, sest kolmandat õde sul ju pole, kellele seda öelda," nentis Emma ja viis igaks juhuks pilgu Matthew'le, kes mängukasti juures autodega mängis.
"Sina ja tahad minu poega kantseldada?" oli Emma üllatunud, aga ega tal selle vastu midagi polnud. "Või sa harjutad juba tulevikuks?" küsis Mila kavala naeratusega, vihjates sellega muidugi Reginale, aga nende kahe vahel oli ju asi alles alguses, seega mingit perekonda sealt ilmselt niipea loota pole.

"Ausalt öeldes ei ole, aga vast mitme peale tuleme ikka mõne korraliku ideega lagedale," kehitas Theodore õlgu. Nagu ka varem mainitud, polnud ta kingitegemises just kõige osavam ja jättis mõtlemise seetõttu tihti kellegi teise kaela. "Eks ma saan millalgi ikka teada, mis sa talle kinkisid," sõnas mees muigega. Vaevalt Claire seda tema eest varjata suudab. "Kahjuks jah, aga vahest piisab mulle kahest õest ka," arvas Theo. Kui õed veel pisikesed olid, meeldis neile ikka koos suuremale vennale närvidele käia, mistõttu oli kutt tänulik, et neid rohkem polnud, muidu oleks ta veelgi ebamugavamas olukorras olnud. 
Theodore irvitas. Võib-olla oli tõesti rumal sellist ideed välja pakkuda. "Ah, mine sina ka oma tulevikujutuga," torises Theo ja heitis pilgu põrandal roomava Matthew poole. Ta ei kujutanud tõesti ette, et tal võiks ka selline pätakas kodus ringi joosta.