Õhtupäike.

Õhtusele Riverwalk'le langes allavajuva päikeseketta oranžikat valgust, muutes õhkkonna kuidagi nii rahulikuks ja kauniks. Aria liikus vaiksel sammul mööda promenaadi, silmad ümbruses ekslemas. Ta oli kasutanud juhust ning välja lipsanud. Mitte, et teda oleks eriliselt vaimustanud idee uue kodukohaga tutvumisest - pigem tahtis ta lihtsalt nelja seina vahelt välja saada. Vahetada kooli ja kodukohta viimasel keskkooli aastal oli ääretult valus.

Näidis seisatas ühe pisikese leti juures, mis oli üks neist paljudest selle promenaadi ääres, heites viivuks pilgu sealsetele asjadele, mida müüja juba kokku korjas. Enamik väikesed outletid olid praeguseks hetkeks juba suletud.

Aria kandis musti sukapükse, ning lohvakat oranži kampsunit, mille alt paistis tema kena valge kleidi äär. Jalas olid neidisel kerge kontsaga mustad saapad, mis tema lühikesele kasvule veidikene juurde andsid.

ot. Liam[/color]

Liam jalutas mööda proemenaadi jahisadama poole. Käes võtmed, millega ta vaikselt mängis. Vaatmata sellele, et aeg oli juba hiline, kavatses ta natuke aega merel veeta. Praegu oli ilus loojang ka, mis pidi veel tükk aega õhtu valgena hoidma. Ja lisaks sellele lubati täna täiskuud. Seega oli õhtu täiesti sobilik selleks, et enda perekonna jaht sadamast välja ajada.

Liam kandis tumesiniseid teksas, hallikat särki ja selle peal pusa. Peatunud ühe viimasena lahti oleva putka juures, seisis ta ühe ühe tumedapäise näitsiku kõrvale, kes temaga samas klassis käis, kuid alles hiljuti kooli tuli. Seega ei olnud ta tüdrukuga kordagi rääkinud. Ostnud endale ühe kuuma kohvi, jäi ta putka juurde seisma. "Sa oled Aria?" uuris ta tüdrukult, et olla enda nimemälus kindel, "Liam sinu klassivend," tutvustas ta ennast kohe järgi.

Aria keerutas vaikselt oma sõrmes olevaid sõrmuseid - harjumus, mis oli talle juba üsna mitmete aastatega sisse jäänud - olles pooleldi taas oma mõtetesse vajunud. Hämmastav, kuidas ta Prantsusmaad tagaigatses. Ameerikas oli kõik nii teistmoodi. Inimesed, eluolu ja kõik. Nii paljud asjad vastandusid tema varasema eluga.

Korraga tõi tütarlapse mõtetest välja kellegi küsimus, milles kuulis ta kõlavat ka enda nime. "Jah, Aria," vastas näitsik kerge noogutusega, nüüd silmadega noormeest jälgides, kes end järgmisel momendil Liamina tutvustas. "Meeldiv," sõnas Aria, enda näole naeratuse lubades. [/color]

"Kust sa siis tuled?" küsis Liam otse, "meile siia Tree Hilli ei tule just eriti tihti uusi elanikke," sõnas noormees, tõstes hetkeks topsi enda huultele, et sealt üks soe lonks võtta. See voolas mõnusalt mööda keha laiali. "Kui sul midagi teha ei ole, siis sa võid koos minuga merele tulla," pakkus Liam, nõksatades peaga enda seljataga oleva jahisadama poole. Aria oli talle küll täielik võõras, aga võibolla saabki natuke rohkem üksteist tundma õppida. Nad käisid ju siiski ühes klassis.

"Seda on tunda," lausus Aria üsnagi ausalt. Ta tunnetas vägagi hästi, millist uudishimu enamik linnaelanikud tema ja ta perekonna vastu üles näitasid. Ta tundis, nagu teda vaadataks vahel, nagu oleks ta turist, kuid nähtavasti olid säärase väikese koha elanikud suuremalt jaolt omavahel tuttavad. "Prantsusmaalt, Nice'st," vastas siis näitsik Liam'i esitatud küsimusele. Selles polnud mittemingisugust saladust.

Kuuldes noormehe pakkumist, heitis Aria pilgu hetkeks merele ning siis tagasi noormehele, kallutades pead kaaluvalt ühele küljele. "Meeleldi," sõnas ta siis peale hetkelist kaalumist kerge naeratusega. See kõlas toredalt.[/color]

"Nii et kohe Euroopast lausa. Mis sa siis Tree Hillist nii toredat ledsid, et Prantsusmaa maha jätsid?" küsis Liam, keerates end ringi ning hakates liikuma jahisadama poole, oodates Ariat kaasa. Vahepeal oli huvitav just võõrastega aega veeta, sest omadest võid ükshetk juba ära tüdida. Aria oli aga uus ja huvitav. "Sul õdesi-vendi ka leidub," uuris noormees, vaadates näitsiku poole.

Aria ei suutnud iroonilist naeratust tagasi hoida, kuid kaotas selle üsna ruttu peale tekkimist. "Kui täiesti ausaks jääda, siis ei olnud ma isiklikult kolmisest vaimustuses. Siiani on raske uskuda. Kuid vanemad tahtsid vaheldust. Isa ema õde, kes siin varem elas, pärandas oma elamise meile," rääkis tütarlaps, järgnedes noormehele, kõndides ka üsna pea juba tema kõrval. "Sa oled alati Tree Hillis elanud?"

"Noorem vend Xavier," vastas Aria järgmisele küsimusele, "seitsmene ja koduõppel," lisas ta. "Ja sinul?" uuris tütarlaps huvitunult vastu.[/color]

"Täitsa usun, kes see ikka Tree Hillist vaimustuses oleks," sõnas Liam ausalt. Tema ei leidnud selles linnas midagi väga toredat. Ta plaanis keskkooli ära lõpetada ja siis siit minema minna. "Kahjuks küll jah," sõnas noormees täiesti loomulikult. Ta isegi ei varjanud seda, et talle see linn ei meeldinud. "Kuue aastane õde Jazmine ja lasteaias," vastas Liam ning tema näole ilmus hetkeks muie.

Aria silmitses noormeest hetkelise kulmukergitusega, kuid lubas siis enda näole tagasi selle naeratuse, mis seal ennist olnud oli. "Aga kui sul oleks vaba voli, siis kuhu sa läheksid?" küsis ta, kuna noormehe toonist oli ilmselge, et talle ei meeldinud mõte siin elamisest. Vähemalt tundis tüdruk tollel hetkel, et oli mõttekaaslase leidnud.

"Jazmine. Armas nimi," mainis Aria naeratades. Tõepoolest, see nimi näis lausa keelel kõlavat, eriti kui tüdruk seda veidikene prantsusepärase diktsiooniga hääldas. Ning Liami näole tekkinud muigest võis oletada, et ka tüdruk ise oli täielik sweetheart.[/color]

"Täiesti vaba voli korral ilmselt kas kuskile Ameerika suurlinna või Kanadasse," lausus Liam kui oli seda küismust endale mõttes veel mitu korda esitanud. Euroopasse ta ilmselt ei läheks. Ameerikas on korvpall siiski kõrgemal tasemel. "Eks ta ole jah," kehitas noormees enda õlgu. Ta ei osanud sellele kuidagi reageerida. "Aga sa ju lõpetad vähem kui aasta pärast. Kas kolid siis Pariisi tagasi?" esitas Liam uue küsimuse.

"Kanada kõlab hästi," kommenteeris Aria kergel häälel. Kuuldes siis küsimust enda kohta, lubas tütarlaps oma näole ühe vabandava naeratuse. "Nice'i," sõnas ta parandavalt. Prantsusmaad paitstid kõik inimesed koheselt Pariisiga seostavat. Jah, Pariis oli tõepoolest ilus linn, kuid Nice oli midagi muud.

"Võimalik. Praegusel hetkel igatsen ma seda vägagi taga, kuid kes teab, millised tunded valdavad mind peale lõpetamist," tunnistas Aria tagasihoidliku naeratusega, enda punakat tooni juukseid kõrvataha lükates, kui üksikud pikad ja paksud salgud talle näole tikkusid.[/color]

Liam viskas nüüdseks tühja kohvitopsi ühte prügikasti, millest nad möödusid. "Ma ei ole kunagi Prantsusmaal käinud, seega ei oska ma sulle isegi soovitada kumb oleks parem, kas jääda Ameerikasse või minna tagasi," sõnas nooruk peatudes viimaks ühe jahi juures, mis kaugelt vaadates sarnanes ilmselt nendele kõigile, kuid lähemale jõudes võisid sa märgata iga jahi juures midagi omapärast. "Siin see on, võid peale ronida," lausus Liam, ulatades tüdrukule käe, et aidata tal korralikult paati astuda.

"Eks näeb," kordas Aria enda eelmist mõtet, kergelt õlgu kehitades. "Sinul soovitan ma kindlasti kord elus Prantsusmaa üle vaadata. Pariisi kuulus melu on kindlasti oma kuulsust väärt ning kõik teised kohad Prantsusmaal on samati hämmastavad," rääkis tütarlaps naeratades, tundes ennast hästi, rääkides enda kodust. See oli midagi nii meeldivat. Igale ühele ei meeldinud nõndavõrd paik, kus nad elasid või praegune aeg, kuid Aria jaoks oli aeg Nice's täiuslik.

Kui Liam peatus, seisatas Aria samuti, libistades uudishimuliku ja hindava pilgu üle noormehe jahi. Seejärel langes tema pilk temapoole ulatatud käele, millest ta kergelt kinni võttis, astudes seejärel Liami abiga alusele. [/color]

Kui tüdruk oli ohutult paadile astunud, järgnes ka Liam talle. Alustuseks sidus ta jahi lahti ning liikus juhi koha juurde, lükates võtmed süütesse. Aeglaselt võtit keeranud, hakkas paadimootor nurruma. "Vali endale mugav koht. Ilmselt sõidame kuskile ookeanile ja passime seal mõnda aega," avaldas Liam enda plaanid. vaikselt rooli keerates ning gaasi andes liikus jaht paigast. Hakates mööda jõge ookeani poole liikuma.

Noogutanud kergelt noormehe sõnade peale, valis Aria endale silmadega parajalt mugava ning suhtkoht suurepärase istekoha välja. Ennast sinna mõnusalt istuma seadnud, liikusid näitsiku silmad veele, mis silmapiirini laius. Vesi oli üks neist pisikest asjadest siin, mis temas koduse tunde tekitas, kuna ka Nices oli tema magamistoa rõdult avanenud kaunis vaade merele.