Õhtupäike.

Liam lülitas jahil oleva raadio vaikselt tööle ning silmitses samal ajal Ariat kui mööda jõge edasi sõitis. "Kuidas sul suhted ookeaniga on? Ei karda?" uuris noormees igaksjuhuks. Leidus igasugu huvitavaid inimesi. Eks meil kõigil ole omad foobiad. Liam on juba väiksest saati jahiga sõitnud. Alguses koos isaga, hiljem üksinda.

Aria naeris pehmelt ning raputas kergelt pead. "Non! Kui ma kardaksin, ei oleks ma nähtavasti nõustunud sinuga kaasa tulema," vastas tütarlaps naeratades. Võtnud enda käeümber oleva musta ning lihtsa patsikummi, köitis Aria enda juuksed kokku, et need pikad punased kiharad talle näkku ei kipuks lendama. "Pigem armastan. Suure veega tekib kuidagi... kõiksuse tunne," prantslanna ei osanud seda paremini kirjeldada. [/color]

"Noh, eks leidub igasugu hulle," kehitas Liam enda õlgu, õigustades seega enda küsimust. Pealegi oli vaja vestlust elus hoida. "Nõustun sinuga täielikult," noogutas noormees, naeratades kergelt. Linn hakkas üha enam jääma nende seljataha ja peagi olidki nad avamerel. Päike oli taeva juba mõnusalt enda värvidega kokku seganud.