Song without lyrics

"Trummar, kitarrist ja basskitarrist," vastas Izzy Peteri küsimusele, kuigi sai aru, et võib-olla mõtles Peter just neid inimesi, millised nad olla võivad. Noh, nimed ei annaks niikuinii midagi, sest Izzy ei uskunud, et Peter neist kedagi teab. "Nad on väga sõbralikud ja avatud, hästi sellise vaba suhtumisega," rääkis Izzy enda bändikaaslastest. "Nad võtavad uued tavaliselt hästi omaks, kui keegi üldse juurde tuleb ja eks me lihtsalt olegi rohkem nagu üks punt häid sõpru," jätkas tüdruk ning toksis Peteri telefoni enda aadressi, kui poiss talle äkki selle andis. Aadress kiirelt sisse tipitud, ulatas Izzy telefoni Peterile tagasi. "Kui sa tahad teada, mis muusikat me teeme, siis ma ütleks, et see on kõige lähemal pop rockile," lisas tüdruk, sest ilmselt oleks ta sedagi küsimust Peterilt oodata osanud.

Peter istus ja kuulas tüdrukut, muiates kergelt tema esimese vastuse peale, kuid kui Izzy hakkas enda bändiliikmeid kirjeldama, siis ta kuulas tähelepanelikumalt. Kirjelduse järgi tundus tõesti, et tegemist on mõnusa pundiga, aga ilmselt reklaamiks iga üks enda bändi nii kui ta endale uut liiget üritab saada. "Teil on oma laulud ka või teete ainult covereid?" uuris Peter edasi, sest see oli ka oluline, kas temalt oodati seda, et ta oskaks laule luua.

Jah, ühest küljest Izzy reklaamiski natuke, aga samas rääkis ta nii, nagu asi oli. Nad olidki rohkem nagu üks punt sõpru, kes tulid kokku selleks, et luua muusikat ja üks lõbus õhtupoolik veeta. Muidugi käisid nad mõnikord niisamagi väljas. "Meil on kaks oma lugu praegu, aga muidu rohkem coverid jah," noogutas Izzy. "Sa muidu ise kirjutad ka?" uuris tüdruk Peterilt, kuigi ei oodanudki väga, et ta laule oskaks luua. Kirjutamine oli rohkem kas Izzy töö või siis aitas teda mõni bändiliige, kes ka laule kirjutas.

"Selge," noogutas Peter asjalikult. Kuna ta on ise ka enamasti lihtsalt klaveriga covereid teinud, siis sellega ei peaks tal probleeme tulema. "Sõnade mõttes küll mitte... meloodiaga saaksin ilmselt isegi hakkama," lausus noormees, sest paljud lood oli ta kuulamise järgi paika pannud. Seega muusikalist kuulmist tal oli. Eks näeb, kas laulukirjutamisel on sellest kasu.

"Eks nende kahe loo puhul olen selle suurema kirjutamise ka rohkem mina teinud, aga ma leian, et sõnu on lihtsam kirjutada kui meloodiat," rääkis Isabelle. "Ma eeldan, et sul on siis järelikult erakordselt hea muusikaline kuulmine." Nüüd ei imestanudki Isabelle väga, kui Peter peaks äkki ütlema, et ta mängis need kaks lugugi kuulmise järgi, mitte ei õppinud lihtsalt selgeks. Nooti poisil ju ees ei olnud.

"Oleneb inimesest ma arvan," lausus Peter, "ma kahtlen, kas sõnade kirjutamine mulle lihtne oleks." Mõni oskab ennast sõnades hästi väljendada, teine muusikas. Ilmselt kuulub Peter viimasesse, kuigi tavalise kirjutistega sai ka poiss hakkama. Laulusõnad on midagi muud. "Ma ei tea kas nüüd just erakordselt hea, aga... okei ma arvan," kehitas Peter enda õlgu, lastes silmadel üle valgete ja mustade klahvide libiseda.

"Seda küll," kehitas Izzy õlgu, sest tal tundust just vastupidi olevat, ehkki ta püüdis ise ka meloodiat kirjutada. Enamasti pöördus ta sellega juba mõne oma bändikaaslase poole, kellel tüdrukust tunduvalt parem muusikaline kuulmine oli. "Sul on küll mu aadress, aga ma annaks sulle igaks juhuks oma telefoninumbri ka," tuli tüdrukule meelde. Siis saavad nad vähemalt ühendust hoida, kuigi juhtuvad ehk koolis ka veel kokku.

"Aga palun," noogutas Peter ning ulatas enda mobiili uuesti Isabellele, "sa võid endale vastaka teha, siis saad minu numbri ka." Kes teab, äkki tulevad plaanidesse muutused, siis saab Izzy vähemalt noormehele helistada. Poiss ei teadnud siiani ju täitsa kindlalt, kas tahab üldse mingis bändis mängida või ei. Samas proovimine ei tundunudki nii halb idee. Võibolla tasuks seda natuke Phoebega arutada... või siis lausa näitsik kaasa kutsuda, kuigi ei tea, kuidas Izzy ja tema bänd sellesse suhtub.

Isabelle avas klahviluku ning toksis enda numbri Peteri telefoni, enne kui endale ka korraks helistas ja poisi numbri ära salvestas. "Ma annan teada, kui mingi plaanimuutus tuleb või siis helista ise, kui sa mingil põhjusel ikkagi tulla ei saa," lausus neiu ning andis Peterile telefoni tagasi. Kuigi poiss oli muidu vaikne ja hoidis omaette, jäi Izzyle ikkagi mulje, et ta on sama tore ja sõbralik nagu tema teised bändikaaslased. "Mis sa üldse tundide ajal siin teed? Ootad midagi?" uuris näitsik jutujätkuks, sest ei viitsinud enam raamatukokku tagasi minna. Pealegi oli tal oma pool tunnikest veel aega.

"Teeme nii," noogutas Peter, tõstes pilgu klahvidelt tüdrukule ning võttes enda mobiili vastu. Ta asetas selle hetkel niisama klaveri peale, sest istudes mobiili taskusse toppida on omaette kunst. "Prantsuse keel jäi ära ja ma ootan ujumist," vastas noormees tüdruku küsimusele, "ja mis sind ennast siia tõi. Sul on tunnid läbi ma oletan." Peter teadis küll, et osad õpilased küsisid tunnist vetsu ja siis jalutasid tegelikult kooli peal ringi, sest ei viitsi tunnid istuda. Isabelle ei tundunud küll muidugi seda sorti inimene olevat.

"Lahe," noogutas Isabelle, kui kuulis, et Peter üldse prantsuse keeles käis. "Kas sa midagi prantsuse keeles öelda ka oskad?" uuris tüdruk, kes ise ei võtnud vaevaks esimesel aastal võõrkeeli õppida. Võib-olla kunagi järgmisel aastal, aga esimesel aastal võttis ta enda jaoks ikka natukene lihtsamad ained. "Minul on tunnid läbi jah, aga ikkagi on nii pool tundi fotograafiaringini," lausus Izzy ning otsis oma kotist nätsupaki, kust ühe nätsu suhu pani ja siis nätsupakki Peterile ulatas. "Nätsu?" pakkus ta.

"Ikka. Täitsa niisama ma seal istumas ei käi," lausus Peter õhkõrnalt muiates. Samas teiste ees ta seda keelt küll rääkida ei riskiks veel. Ta ei saa mõne inimesega inglise keeleski räägitud, mis siis veel prantsuse keelest rääkida. "Sulle meeldib siis kaameraga ringi käia?" uuris noormees, raputades hetk hiljem pead, sest nätsu ta hetkel küll ei soovinud. Ta näris seda tegelikult üldse harva.

"Okei, ütle midagi prantsuse keeles," palus Izzy. Talle endale tundus see keel kogu aeg jube keeruline, sest sõnu hääldatakse teistmoodi kui kirjutatakse. Kui ta võõrkeeled võtabki endale, siis arvatavasti hispaania või saksa keele. "Kas just kaameraga, aga rulaga küll," sõnas näitsik muiates, kuigi rula pidi praegu küll toas istuma, sest lumi tuli lõpuks maha. "Fotograafiaring tundus lihtsalt huvitav ja eks seal saab lihtsalt jälle end loomingulisemast küljest näidata," seletas Izzy, kuigi kaamerat võis muidu tüdruku käes küllaltki harva näha. "Ja sulle siis meeldib vesi nii palju, et käid kohe ujumas?" uuris tüdruk.

"Parem mitte," lausus Peter, kui tüdruk tahtiski, et ta midagi prantsuse keeles räägiks, "mulle ei meeldi seda eriti teiste ees rääkida." Noormees kuulas tüdrukut ning hetkel pani teda rula kuulmine isegi natuke üllatama. Siin niimoodi seelikuga olles ei jätnud tüdruk küll endast erilist skeiteri muljet. "Ma käisin enda vanas koolis ka ujumas ja mulle meeldis. Kui siia kolisin, siis mõtlesin, et jätkan sellega," seletas poiss.

"Eks sa ise tead," sõnas Isabelle. Kui Peter ei tahtnud midagi prantsuse keeles öelda, ei hakanud tüdruk talle pinda ka käima. Kusjuures polnud noormees ainus, kes oli üllatunud, kui Izzy rula mainis. Paljud imestavad vahepeal, mida ta skatepargiski teeb, sest päris tihti võib Belle endast armsa ja tüdrukuliku tüdruku mulje jätta. Armas võis ta olla, aga tüdrukulik riietus oli lihtsalt mõnus vaheldus teksadele, ruudulistele särgikestele ja Converse ketsidele. "Jah, miks mitte ka jätkata," kehitas Izzy õlgu. "Ja kuidas siin koolis see ujumistiim siis tundub? Meeldib?" uuris näitsik.