Song without lyrics

Peter jalutas mööda tühja koridori näol mõtlik pilk ning käed teksade taskutesse surutud. Ta oli just teada saanud, et prantsuse keel jäi õpetaja haigestumise tõttu ära ja seega sai Peter varem vabaks. Enamasti oleks see talle hea tuju tekitanud, aga nüüd oli tal tervelt poolteist tundi aega, enne kui ujumistrenn pihta hakkab. Noormehel ei olnud õrna aimugi, mida selle ajaga teha. Ühelt poolt oleks olnud kasulik koolitöid teha, aga tal ei olnud selleks hetkel tuju. Seega kõndis ta lihstalt läbi vaikse koolimaja, möödudes kinnistest ustet, kus veel tunnid käisid. Lõpuks leidis Peter ennast aula ukse tagant. Vaadanud mõlemale poole koridori, katsus ta, kas uks on lahti. Tema üllatuseks oli küll. Kehitanud enda õlgu, astus poiss suurde saali sisse ning jalutas mööda vahekäiku kuni lavani. Ta asetas enda koti põrandale lava vastu ning ronis ise lavale. Hetk hiljem maandus ta juba klaveri taha. Miks mitte natuke mängida? Vanaonu juures tal ju pilli pole ja seega ongi Peter aeg-ajalt kas noortekas, muusikaklassis või siin mängimas käinud. Alguses tegi Peter lihtsalt sõrmede soenduseks erinevaid harjutusi nagu heliredelid, akordid erinavat viisi ning lihtsamad viisijupid. Tundnud, et ta on valmis mänigma, mõtles Peter hetke, enne kui The Fray lugu How to save a life mängima hakkas.

outfit

Izzyl küll tunde enam polnud, aga tal oli lihtsalt lühike päev ja fotograafiaringini umbes tunnike. Kuna väljas oli kohutavalt külm, ei viitsinud neiu selleks koju minna, et lihtsalt tunni aja pärast tagasi tulla ja nii oli ta esialgu raamatukogu lugemissaalis ning tegi koduseid ülesandeid. Nendega jõudis ta kiiresti ühele poole, kuid tundis siis, et pea valutab, ja nii oli tal asja esimesele korrusele, et arstitädi käest üks valu vaigistav tablett küsida, sest näitsik ise neid kaasas ei kandnud. Saanud kabinetis oma tabletikese kätte ning joonud topsitäie vett peale, kuulis Izzy järsku klaverimängu. Oli klaverimäng, aga keegi ei laulnud.

See klaverimäng tuletas Izzyle aga meelde seda, et tema bändist oli klahvpillimängija lahkunud, sest pidi linnast ära kolima ning lisaks sellele tahtis teda üks teine bänd juba solistiks. Kurb. Näitsik kõndis selles suunas, kust ta klaverimängu kuulis, ning jõudis lõpuks aulani. Ta avas ukse ja astus vaikselt sisse, jäädes sinnasamma ukse juurde seisma ning kuulama. Ta tundis pillimängijas ära kohe poisi, kellega ta koos füüsikas on. Tema nimi oli vist Peter, kui Izzy õigesti mäletas, sest tüdruk polnud seni temaga väga rääkinud, kuna poiss hoidis ikka väga omaette. Asetanud käed rinnale risti ning lubanud enda näole ühe armsa naeratuse, kuulas Izzy edasi. Poiss oli ikka tõesti hea. Kui viimane lõpetas, sammus Izzy lavale ning tegi isegi väikese aplausi. "Braavo," lausus tüdruk tunnustavalt. "Sa mängid väga hästi."

SPOILER: Click to show

+ sukkpüksid

Lõpetanud enda palaga, hoidis Peter veel natuke aega käsi klahvidel, kuni muusika täiesti ruumi ära hajus. Ta tõstis just käed sujuva randme liigutusega klaverilt ära, kui korraga keegi plaksutama hakkas ja siis võis ta juba ühte tüdrukule kuuluvat häält kuulda. Peter keeras enda pea rääkija suunas ning naeratas tagasihoidlikult, sest talle ei meeldinud endiselt komplimente saada. Pealegi ei arvanud ta, et tema klaverimängimisoskus just kõige parem on. "Ma ei tea," raputas Peter enda pead, "kindlasti on ka minust paremaid mängijaid." Poiss teadis, et tüdruk on temaga füüsikas koos ja tema nimi olevat vist Isabelle. Kuigi noormehe pilk oli neiu suunas, et vaadanud ta talle täiesti otsa.

Poisi tagasihoidlik naeratus tõi Izzy suule kerge muige, sest neiu leidis, et see oli isegi armas, mitte et ta eesmärk oleks olnud poiss kohmetuma panna. Ta tahtiski lihtsalt viimasele näidata, et tema arvates on Peter on väga hea. "Ma arvan, et see oli piisavalt hea, et paluda sul veel midagi mängida," lausus neiu kergelt naerdes. "Peter... right?" küsis ta igaks juhuks üle, suured pruunid silmad poisil. "Kui kaua sa mänginud oled?" tundis Izzy huvi, sest poisi mäng oli talle tõesti muljet avaldanud. Korra käis tüdruku peast läbi isegi mõte, et võib-olla võtaks Peteri bändi.

"Jah... sa olid Isabelle?" küsis Peter üle, et enda mälu kontrollida. Üldiselt jäid talle nimed ja inimesed kiiresti meelde. Ega ta muud peale nime selle neiu kohta ei teadnudki. "Ma olen alates esimesest klassist eraõpetaja käe all õppinud... seega nüüdseks kuskil kümme aastat või nii," vastas Peter tüdruku küsimusele. Tegelikult ei saanud ta eriti aru, miks see näitsikule huvi pakkus. "Okei, ma võin veel midagi mängida," lausus Peter õlgu kehitades ning tõstis käed uuesti klaverile, hakates The Beatlesi lugu Let it be mängima. See oli poisi üks läbiaegade lemmiklaule ja ühtlasi oli see ka tema klaveriõpetaja lemmiklugu. Seega oli see talle praktiliselt pähe kulunud ja ta mängis seda väga vabalt. Ausalt öeldes mängis Peter parema meelega klaverit kui rääkis võõra tüdrukuga. Kui jätta kõrvale Phoebe, Mona ja Megan, siis ega tüüp eriti tüdrukute seltskonnas ei viibi. Ta ei tunne ennast tavaliselt kuigi kindlalt ega oska millestki rääkida kui just tüdruk ise küsimusi ei esita.

"Võid mulle Izzy öelda," lausus näitsik sõbralikult ning jäi Peterit kuulama. Kui esimesest klassist, siis ikka päris kaua, ja polnudki vist väga midagi imestada, et poiss siis nii hästi mängis. Kui Peter uuesti mängima hakkas, istus Izzy lava äärele, kuid tema suurte pruunide silmade pilk oli endiselt poisil ning tüdruku näol oli naeratus. Damn, Peter oli ikka tõsiselt hea. "Kuule, Peter," pöördus näitsik poisi poole, kui too selle loogi lõpetanud oli. "Kas sa ei ole kunagi mõelnud sellele, et võiksid kuskil bändis olla või midagi?"

Lõpetanud enda pala, tõstis Peter enda silmad Izzyle, kes teda kõnetas. Kuulnud, mis tal öelda on, jäi noormees teda üsna veidral pilgul vaatama. Tema ja bändis? "Mitte eriti... Ma ei arva, et ma eriti bändi inimene oleksin," lausus poiss, "pealegi ei ole ma just kõige paremini sina peal teiste ees esinemisega." Siin ainult tüdruku ees võis ta ju mängida, aga kui teda vaatab rohkem rahvast, siis võib Peter närvi minna ja see on rohkem kui mu-käed-värisevad närvi. See on pigem midagi sellist, et noormehe hingamine läheb täiesti segamini, tal hakkab palav ja ühe sõnaga üks suur paanika.

"Sa just esinesid mulle," muigas Izzy, kes Peteri psüühikahäirest midagi ei teadnud. See on ju loomulik, et inimestel lavanärv on. Isegi Izzyl oli see, kui ATC mõnel noorteõhtul üles pidi astuma. "Aga ütleme nii, et kui see bänd on tüüpiline garaažikas - kui on lihtsalt seltskond inimesi, kes tulevad õhtul kokku, teevad muusikat ja neil on lõbus? Kui ainsad rahva ees esinemised ongi noorteõhtud, mida ka just väga tihti ei korraldata?" seletas tüdruk, sest nüüd oli ta kindel, et tahab Peterit bändi. Kui noormees jääda ei taha, siis las tuleb kas või ühel õhtul nende bändiproovi ja proovib siis. Eks siis saab ta ka otsustada, kas tahab jääda või ütleb päriselt ära.

"Jah, aga sa oled üks inimene, mitte saalitäis inimesi," lausus Peter, viies enda pilgu tüdrukult hoopis enda kätele, mis kokku põimituna tema süles lebasid. Jah, talle meeldis muusika ja ta oskas peale klaveri isegi veel paari pilli mängida, aga bändi peale ei ole ta kunagi mõelnud. Juba näiteringi kirja panemine nõudis temalt suurt pingutust. "Miks mul on tunne, et sa üritad mind kuskile bändi saada?" küsis poiss ja isegi muigas korraks, kuid see hajus kiiresti. "Ma ei tea..." raputas Peter enda pead. Õhtuti kuskil muusikat tegemas käimine ei tundunudki kõige halvem mõte, aga need noorteõhtud?

"Aga ma olen samamoodi võõras," lausus Isabelle. Terve saalitäis inimesi on ju samuti terve saalitäis võõraid, kui välja arvata mõni tuttav nägu, kes lihtsalt kaasa elama või toetama on tulnud. "Sa nägid mind läbi," lausus Izzy naerdes, kui Peteri küsimust kuulis. "Ma kuulsin su mängimist ja see avaldas mulle muljet. Ja kuna mu bändist läks eelmine klahvpillimängija ära, siis ma kuulsin sind ja leidsin, et see koht olekski just nagu sulle," rääkis näitsik täpselt seda, mida ta mõtles. "Aga kui sa ei taha, siis ma saan aru, eks ma katsun kellegi teise leida," jätkas tüdruk, pilk kinnitunud Peterile, kuni talle siiski üks mõte tuli. "Tead, sa võiksid ikkagi ühel õhtul tulla ja proovida ja siis mulle pärast öelda, kas tahad bändi jääda või mitte," tegi Izzy ettepaneku.

"See on ikkagi teine," lausus Peter, sest ei osanud tüdrukule seda lihtsalt selgeks teha. Võibolla kui ta ütleks näitsikule enda diagnoosi, siis saaks Izzy aru, aga ta ei jaga seda infot nii avalikult kõigile. "Kurb kuulda, et ta ära läks," sõnas poiss tõesti kaastundlikult. Ei saa ju bändi teha, kui üks liige puudu on. "Aga ma kahtlen, kas ma ikka sobin tema asendajaks," lisas Peter juurde, tõstes enda pilgu tüdrukule, vaatamata talle endiselt täpselt silma, "no ma ei tea... kuna teil see on?" Loodetavasti jätab Izzy ta siis rahule, kui ta seal ära käib, kuigi kes teab, äkki talle isegi meeldib... Siiski ei andnud Whitely mingit lubadust veel kohale minna.

"Nojah," kehitas Izzy õlgu, sest ei tahtnud poisiga sel teemal rohkem vaidlema hakata. Kahju oli tõesti, et nende praegune klahvpillimängija nii äkki lahkuma pidi, sest ta oli Izzyle sama hea sõber kui tema teised bändikaaslased. "Laulma sa just ei pea, sest seda teen juba mina," sõnas näitsik lõbusalt, kuigi pani isegi tähele, et Peter ei vaata talle otsa. Kas ta ongi nii tagasihoidlik või oli selleks muu põhjus? "Laupäeval kell neli minu maja... ee... keldris," sõnas Izzy. See ei olnud nii, et nad teevadki kuskil külmas ja haisvas keldris moosipurkide juures bändiproovi. Isabelle oli tegelikult selle ruumi just bändi jaoks ilusti korda teinud ning see tundus ka küllaltki helikindel ja isegi hubane.

"Suurepärane, sest ma ei oska nagu nii laulda," turtsatas Peter enne kui pidama sai. Pille võis ta ju mängida, aga häält tal ei olnud. Vähemalt tema enda arvates. "Ja kus see sinu maja siis asub?" kergitas poiss küsivalt kulme, sest ta võis ju teada näitsiku nime, aga seda kus ta elab ta nüüd küll ei teadnud. Kelder nii väga Peterit ei kohutanudki, sest ta eeldaski, et ilmselt on see mingiks bändiruumiks ümber tehtud. "Ma oletan, et ma peaksin seal sünteka peal mängima?" küsis poiss igaks juhuks üle. Kas neil on üldse pill olemas?

"Lauluoskus polegi nii tähtis, kui sa niikuinii klaviatuuril klõbistad," sõnas Isabelle, sest taustalauljaid ta ei otsinudki. Tausta tegid need, kes tahtsid ja kes arvasid, et lisaks saate mängimisele on neil piisavalt häält ka. Igatahes oli Izzy juba rahul, sest tundis, et tema veenmisoskus polnud teda seekord alt vedanud. "See on Eastside'il. Kohe, kui oled üle silla tulnud, pööra vasakule, ning sa jõuad ühele pisemale tänavale, kus ongi mõlemal pool teed eramajad. Minu oma peaks olema kohe kolmas maja vasakul pool teed, kui sa sellele tänavale oled keeranud. Selline valge maja. Kui tahad, võin igaks juhuks aadressi anda," pakkus Izzy. Need ei olnud teab mis uhked majad selles tänavas, vaid tüüpilised keskklassi perede majad. "Jah," noogutas Isabelle. "Oled varem ka sünteka peal mänginud?" uuris ta. Süntekas oli olemas küll, kuigi selle muretsemiseks oli ka Izzy kõvasti raha pidanud koguma. Üldse oli see keldri hubaseks bändiruumiks muutmine üks suur väljaminek, aga tundub, et igati väärt väljaminek.

Peter noogutas aeglaselt ja mõtlikult. "Kes veel peale sinu bändis on?" tundis noormees huvi, sest ega ta ju ainult Izzyga mängima ei hakka. Ta peab ikka teistega ka läbi saama, sest kui klappi ei ole, siis pole väga mõtet bändi ka teha. "Okei, aga ma võtaksin ikkagi aadressi," lausus Peter, sest ta tahab ikka kindel olla, et ta õigesse kohta jõuab. Võtnud taskust enda mobiili välja ning avanud seal enda märkmed, ulatas ta selle näitsikule, et too enda aadressi sinna kirja paneks. "Ikka olen jah," noogutas noormees, kuigi ta eelistab ikka päris klaverit.