Whatever it takes

Shawn turtsatas Diana sõnade peale ning hakkas lõbusalt naerma. Naine suutis teda ikka ja jälle üllatada ning naerma ajada. Just sellepärast ta naist armastaski. Samuti oli ta tugev. Ta ei jooksnud iga probleemi peale kohe ära, vaid seisis sellega vastamisi. Mees tõesti imetles teda ja tal oli hea meel, et Diana just tema abikaasa on. "Head isu," kordas Shawn ning tõstis endale kaks pannkooki taldrikusse. Võtnud mahlakannu kätte, valas ta nende mõlema klaasidesse natuke mahla. "Mmm... tundub, et me saime kenasti hakkama," lausus mees, kui oli esimese suutäie alla neelanud. Nad olid ikkagi meeskond!

Diana ei saanud arugi, et ta midagi naljakat kui ütles, kui Shawn juba naerma hakkas ning naine seejärel endalegi ühe lõbusa muige lubas. Vahel ikka tuleb neid pärleid. Samas oli elu naisele õpetanud, et nii ei jõuagi kuhugi, kui enda probleemidega silmitsi ei seisa ja neile lahendust ei püüa leida. Samas oli Diana alati enda kõrvale hoolivat ja kohusetundlikku meest tahtnud, kes hoiaks väga oma pere ja paistis, et Shawni näol ta selle ka sai ja naine võis igati rahul olla. Diana lõikas tükikese oma pannkoogist ning pani ise ka esimese ampsu suhu ning noogutas Shawnile. "Me saime väga hästi hakkama," lausus naine. "Me oleme vist alati hea tiim," sõnas ta kerge naeratuse saatel.

"Alati," noogutas Shawn, kuigi viimasel ajal oli mees natuke keevaline, aga see ei olnud Diana süü. Mees oli lihtsalt teiste peale ärritunud ja vahel elas ta seda naise peal välja, mis muidugi õige ei olnud. Shawn teadis seda isegi, et ta praegu just kõige parem seltskond ilmselt ei ole.

Eks Diana katsuski Shawnist aru saada, kui too mõnikord naise peal oma tundeid välja elas. Vähemalt polnud ta naist veel löönud ja vaevalt Diana talle seda andestadagi tahaks, kui Shawn teda lööma peaks. Nad sõid oma kõhud täis, vaatasid veel mõne filmigi ära ja siis tuli juba aeg magama minna. Täna ööselgi sai Diana natuke rohkem magada, kuna laps oli rahulikum.

OT: Lõpp