What is wrong with me?!

Juba alates jõulupühadest on kogu Xavieri elu allamäge veerenud: probleemid Elizabethiga, halvad hinded koolis, keskendumisraskused trennis ja tahtmatus ükskõik mida teha. Lisaks sellele kõigele ärandati mõned päevad tagasi noormehe Lamborghini, kuid auto on ta praeguseks juba ilma ainsagi mõlgi või kriimuta tagasi saanud. Kõige rohkem häiris Xavit aga fakt, et viimased kaks Ravenite mängu on ta pingil istunud, kuigi oli möödunud aastal peetud mängudes üks suurimatest punktitoojatest. Xav isegi ei mäletanud, millal ta viimati nii halvas vormis oli - ei saa üldse imestada, et treener tal enam mängida ei lase. Ka täna toimunud trenni ei saanud nimetada õnnestunuks, sest kuti vabavisked olid alla igasugust arvestust. Nii otsustaski Xav pärast trenni lõppu üksi võimlasse jääda ja viskeid omaette edasi harjutada. Põhimõtteliselt oleks ta võinud seda ka oma vanemate villas teha, kuna seal on harjutusväljak olemas, aga Xavier ei tahtnud praegu vanemate silma alla sattuda, sest ka nendega polnud tema läbisaamine kõige parem. Saatnud vabaviskejoone tagant palli korvi poole teele, jälgis noormees mänguvahendi lendu, aga sellelgi korral ei maandunud pall korvis, vaid põrkas korraliku mütsatusega vastu lauda. Toonud kuuldavale paar vandesõna, jalutas Xavier pallile järele, seljas pikk musta värvi treeningdress, millel ilutses number 3.

OT: @tina

Kuna Tree Hillis ei ole sisestaadionit, siis teevad kergejõustiklased ka praeguste tingimustega väljas trenni. Muidu ei ole väga vigagi, aga tuul on karm ja palju riideid tuleb selga panna, sest muidu jahtuvad lihased ära. Pärast kergejõustikku jäi Tina veel paari trennikaaslasega staadionile, et seal niisama euroopa jalgpalli mängida. Tüdruk oli endale mõned päris head sõbrannad saanud, kes huvitusid samuti jalkast. Seega pärast igat trenni nad kõksisid natuke. Kui nad lõpuks lõpetasid ja läbi saali riietusruumi kadusid, tegid Ravensid veel harjutusi. Enamik tüdrukuid loputasid ennast korraks duši all ja kadusid, kuid Tina isal pidi veel tükk aega minema, enne kui ta enda tütreke järele tuleb ja seega käis Tina ka saunas istumas, pärast mida ta ühe pikema duši võttis. Kuivatanud ennast ära, tõmbas näitsik endale jalga kitsad tumesinised teksad, musta T'särgi, millele oli suurte valgete tähtedega peale kirjutatud 'New York', ja musta kardigani, mille ta eest lahti jättis. Enda spordikoti üle õla visanud ja mantli üle käe pannud, jalutas ta riietusruumist välja saali, et seal enda papsi oodata. Ta teadis, et treenerid on nagu nii veel majas. Küll aga oli talle üllatuseks, et üks Raven oli veel saalis. Tavaliselt passis ta siin üksinda. Lähemal uurimisel sai Tina aru, et tegemist on Xavieriga. Tüüp oli tema esimene tutvus Tree Hillis. Nad küll ei rääkinud palju kooli ajal enam, aga see üks päev oli päris tore. "Hei, mind mäletad veel?" küsis Tina lõbusalt ning asetas enda asjad tribüünile. Ta jalutas noormehe juurde ning jäi sinna seisma.

Püüdnud lauast tagasi lennanud palli kätte, kuulis noormees korraga mingi tšiki häält end kõnetamas - need sõnad pidid ju temale mõeldud olema, kui saalis kedagi teist ei viibinud. Muidugi oli ka võimalus, et Xavier ei kuulnudki, et keegi veel ruumi sisenes. Selle üle poleks mitte midagi imestada. Kui noormees oma näo hääle poole pööras, märkas ta, kuidas tüdruk parajasti tema juurde kõndis. Tina. Temaga polnud Xavier tõesti enam eriti suhelnud, kuigi koridoris näitsikuga kokku juhtudes ta Tinale tervitust tavaliselt võlgu ei jäänud. "Hei. Muidugi mäletan. Sina olid Tina, see tšikk, kellega koos ma kunagi jalkat mängisin," sõnas kutt, sest nii lühike tema mälu ka polnud - mis siis, et tal praegu rasked ajad on. "Mida sa praegusel ajal siin teed?" uuris Xavier, sest tema teada peaksid ka igasugused ringitunnid tänaseks juba läbi olema. Kutt lootis, et Tina ei loe tema näost välja, kui halvasti tüüp ennast tegelikult tundis.

"Noh, ma ei tea kui hästi ma just tšiki mõõdu välja annan, aga jah see ma olen," turtsatas tüdruk lõbusalt ning naeris kergelt. Nad olid hetkel nagu erinevatelt planeetidelt, sest Tina on alati positiivne ja nägu naerul. Tüüp siin oli aga tõsine ja isegi võib vist öelda, et kurb. "Ma võiksin sinult seda sama küsida, agaaa... mul oli trenn ja nüüd ma ootan enda papsi, et ta mu koju viiks. Ma käin kergejõustikus," seletas tüdruk, "ausalt öeldes olen ma teie korvpallurite peale nii kade, et te sees trenni saate teha. Me peame väljas külmetama." Tina lasi enda silmadel üle ruumi liikuda, lõpetades enda ülevaatuse Xavieril. "Räägi mulle siis, kuidas sul läheb... viimati kui me pikemalt rääkisime pidid sa isaks saama..." uuris Tina, jalutades samal ajal ühe eemal asuva palli juurde. Tüdruk põrgatas seda enda kõrval ning jalutas Xavi juurde tagasi.

Tina sõnade peale turtsatas Xavier isegi kergelt naerma. "Ma kasutan seda sõna kõikide meie kooli tüdrukute kohta, nii et pole sinagi mingi erand." Vahet mõlema hetkelises tujus oli kergesti märgata, sest Tina nägi praegu sama lõbus välja nagu eelmisel korral, mil nad Xaviga koos aega veetsid. Ka koolimaja peal polnud noormees Tinat kunagi mossitamas näinud. "Nojah, siit on sinu koduni päris pikk maa," meenus Xavile, sest ta oli korra neidise koju sõidutanud. Või siis peaaegu koduni... "Mina ka ei mõista, miks nad kergejõustiklasi niimoodi piinavad," kehitas Xavier õlgu. "Mis ala sa põhiliselt teed?" tundis noormees uudishimu. Võib-olla oleks ta isegi kergejõustikusse läinud, aga korvpallile veel midagi lisaks võttes läheks koormus liiga suureks. Trennid olid neil siiski vahepeal päris karmid. Kuulnud neidise küsimust, viis tüüp pilgu hetkeks maha, enne kui uuesti Tinale otsa vaatas. "Jah, mul on nüüd tütar, aga sa oled seda ilmselt isegi kuulnud. Jutud liiguvad siin ju kiiresti. Aga mu eraelu... Ma valetaksin, kui ütleksin, et kõik on korras."

"Jätan meelde," lubas tüdruk, mitte enam sellele sõnale suurt tähelepanu pöörata. Tina silmis olid lihtsalt sõnad tšikk ja beib enamvähem samal pulgal ja ausalt öeldes ei meeldinud talle kumbki. Samas ei lasnud ta sellel pisiasjal ennast häirida. "Ma teen sprinti rohkem...60,100,200... tõket proovisin ka sügisel," seletas Tina. Ta oli enda valikuga väga rahul. Kergejõustik oli ka selles suhtes hea, et ta võis iga kell endale alasid juurde võtta. Näiteks kaugus ja kolmik ei tundu just kuigi halb variant. "Tütar... mis ta nimi on?" uuris Tina. "Muidugi ma olen midagi kuulnud, aga ma eelistan kuulda kõike inimeselt endalt, kui kuskilt hoopis kolmandalt isikult," lisas tüdruk juurde. "Okeeei... kas sa tahad sellest rääkida?" pakkus tüdruk käsi laiutades, sest ta ei olnud küll midagi sellist oodanud, aga kui poiss tahtis, siis ta oli tema jaoks olemas. "Selles mõttes, et siin oleme ainult meie ja... see tühi haisev võimla," muigas Tina lõbusalt, tuues hetk hiljem enda sõnade peale kuuldavale ühe turtsatuse.

Xavier otsustas mõneks ajaks korvpalli käest panna ning selle asemel hoopis Tinaga juttu ajada. Küll ta jõuab kunagi hiljem ka neid viskeid edasi harjutada. "Hm... et siis kiired jalad. Seda märkasin ma juba ammu," sõnas noormees, kui ta meenutas mängu, kus Tina isegi mitmele kutile oma kiiruse ja osavusega silmad ette tegi. Ei tea, kuidas küll korvpall näitsikule istuda võiks? Ehk saab Xavier sellegi tänase päeva jooksul välja uuritud. Kauaks nad muidugi siia jääda ei saa, sest esiteks ilmub Tina isa kindlasti varsti välja ja teiseks tahab äkki koristaja varsti segamatult siin tööle asuda. "Danielle Sophia. Saab paari päeva pärast neljakuuseks," rääkis Xav natuke ka oma tütrest. "Vaata siis, et sa selle uue GC kirjutaja ka kinni püüad," sõnas noormees naljaga, sest oli temagi kuulnud, et keegi võttis selle kõmupahna kirjutamise üle. "Eks ma siis räägin, kuigi ei teagi, kust alustada. Ja ära hakka mulle ütlema, et algusest, kuna sellest oleks vähe abi," alustas Xav, kuna ta ei teadnud enam isegi, kus see algus on. "Lühidalt öeldes lähen ma oma lapse emast ilmselt lahku, võin koolist välja kukkuda, ei saa enam võistlustel mängida... Kõige tipuks ärandati mu auto, aga see on kõige väiksem probleem, kuna sain selle juba ühes tükis tagasi."

Tina muigas märkuse peale, mis käis tema kiirete jalgade kohta. Ilmselt just nende pärast talle jalgpall istubki. Kahju, et Tree Hillis keegi jalgpalliga ei tegele. Samas kui tüdruk ükskord enda load tehtud saab, siis võiks ta ju isegi kuskilt linna lähistelt endale trenni leida, sest kui aus olla, siis mängiks tüdruk kõige parema meelega just jalkat. Kergejõustik on lihtsalt selleks, et ennast vormis hoida ja midagigi enda vabaajaga teha. Kuigi eks Glee võtab ka oma osa. "Väga ilus nimi," lausus Tina, jätmata seda komplimenti ainult enda mõtetesse. "Eks ma annan endast parima, aga see uus... ta on päris kaval," pidi Tina tunnistama. Otseselt ta uue GC paljastamisega küll ei tegele, aga ega ta sellel niisama olla ka ei lase. Neiule ei meeldinud see sait mitte üks raas. Keegi peab selles väikelinnas ju ometi talle koha kätte näitama. Kui Xavier enda probleemidest rääkima lubas hakata, jäi Tina vait ja lihtsalt vaatas poisile otsa, kuulates teda rahulikult. Korvpall oli endiselt tema käes, kuid ta ei põrgatanud seda enam. "Kuidas teil siis asjad nii hullud on, et muud üle ei jää, kui lahku minna?" uuris Tina. Samas eks mõnikord ole lapsele parem, kui vanemad lahku lähevad selle asemel, et nad kokku jäävad, aga ainult tülitsevad. "Sina ja kukud koolist välja?! Kus on see tüüp, kes suvel lubas mind aidata, kui ma kooliga jänni peaksin jääma," oli Tina enam kui üllatunud, suutes samas nende sõnade ajal ka kerget muiet ja lõbusust enda hääles hoida, kuigi tegu oli tõsise teemaga. Ta lihtsalt ei tahtnud, et nende olemine siin nii tõsiseks ära läheks. "Korvpall ei edene? Noh... nii palju kui ma spordist tean, siis seal olenevad tihti meie tulemused meie tujust ja sellest, millises seisus meie elu on. Seega ma oletan, et korvpall võib sul jälle sujuma hakata, kui sa teiste asjadega enda elus joonele saad... või siis lihtsalt platsil olles kõik unustad," seletas tüdruk, olemata kindel, kas tema sõndest üldse mingit abi ka on, aga noh... ta kipus vahel palju rääkima. "Oh jah, ma kuulsin tõesti, et kellegi Lamborghini pandi pätsu, aga ma ei teadnudki, et see sinu oma oli," muigas Tina, kuigi palju neid Lambosid siin väikeses linnas ikka on?

“Tänan,“ lausus Xavier, kui Tina tema tütre nime kohta komplimendi tegi. “Ehk saad kunagi teda oma silmaga ka näha,“ lisas noormees. Kevadel, kui ilmad soojemaks lähevad, võib Xavit ilmselt lapsekäruga mööda Tree Hilli jalutamas näha küll. Ta võis ju veel olla noor ja kogemusteta isa, kuid oma lapsega noormehele tegeleda meeldis. “Küll temagi ühel hetkel libastub ja ennast välja annab. Ja siis on sinu kord nõelata,“ arvas kutt. Kavalam tundus uus kirjutaja tõepoolest – seda rääkisid kõik. “See suhe pole juba algusest peale kõige stabiilsem olnud, aga mõni kohatu tegu või ütlus võib olukorda vaid halvemaks muuta,“ rääkis Xavier, kuid ei hakanud otseselt kõiki neid probleeme lahti seletama. Sellest pole mingit abi, kui ta oma lapse ema taga rääkima hakkab, jättes mulje, nagu ei oleks ta ise milleski süüdi. Kindlasti mingil määral oli. “Ma ei tea enam isegi, mis minuga juhtus. Tundub, et ma ei oska enam oma aega kuidagi planeerida,“ tuli Xavier ühele mõttele, mis võis neid halbu hindeid põhjustada. Noormees kuulas Tina juttu korvpallist ning pidi endale tunnistama, et näitsikul võib õigus olla. Ega niisama tema tulemused ju kehvaks ei muutu. “Enda mõtete eest on raske põgeneda isegi platsil olles, kuid eks ma üritan sinu sõnu edaspidi arvesse võtta,“ lubas Xav. “Mingisugune paarike otsustas lõbusõitu teha, nagu ma aru sain, aga vähemalt ei sõitnud nad autot hunnikusse,“ lubas ka Xavier endale ühe pisikese muige. Paar päeva tagasi oli ta nende tüüpide peale nii vihane, et esitas koguni politseisse süüdistuse, kuid praeguseks oli kutt juba rahunenud ja võttis seda sündmust pigem naljaka õppetunnina iseenda hooletusest. Mitte et ta nende Westside'i pättide tegu heaks kiidaks.

"Oh, see oleks lahe. Jään ootama," lausus tüdruk tõesti õhinaga, näol lai naeratus. Väikesed lapsed on alati armsad olnud ja Tinal ei ole mitte midagi selle vastu, et nendega natuke tegeleda. "Loodame," jäi Tina GC osas kidakeelseks. Ta ei tahtnud väga seda avalikult arutada, et ta uut sopa kirjutajat samuti paljastada üritab. Mida vähem see inimene selle ekraani taga teab seda parem. "Suhete osas ei ole ma just eriline ekspert. Seega mingit nõu ma sulle ilmselt anda ei oska," pidi tüdruk tunnistama. Ühelt poolt ei tahtnud ta juba sellepärast midagi öelda, et pärast kui lähevadki lahku, siis ei ole vähemalt tema sellesse segatud. "Laps võtab palju aega ära?" küsis tüdruk kergelt küsivalt kulme kergitades. Võibolla peaks siis lapse ema natuke rohkem pisikesega tegelema, et Xavier ikka enda kooli ära saaks lõpetada. Või ta lihtsalt ei tea, et poisil asjad nii halvad on? "Jah, ma tean, et lihtsam on öelda kui teha," lausus Tina nukral naeratusel, sest ta tõesti tahtis noormeest aidata, aga ta ei teadnud kuidas. "Noh, eks me kõik teeme vahepeal väga veidraid tegusid," turtsatas Tina lõbusalt, kuigi ta ei saanud aru, kuidas tuleks keegi selle peale, et võtaks kellegi Lambo ja läheks sellega lõbusõitu tegema.

Xavit isegi ei üllatanud Tina vastus, kuna peaaegu kõik tüdrukud, kellele ta vähegi enda tütrest rääkinud oli, tahtsid Danielle'i ka oma silmaga näha. Xav koguni ei mõistnud enam, kellele saaks väikesed lapsed mitte meeldida, kuigi oli kunagi arvanud, et nad on kõigest pisikesed jonnakad tüütused. Ega see kisamine muidugi meeldiv polnud, aga sellega harjub aja jooksul ära. "Vaata siis, et sa jälle ära ei kao. Ega minul ka pole alati kõik meeles, mida lubanud olen," sõnas noormees muigega, pidades sellega silmas, et Tina võib vabalt talle endast märku anda, millal iganes soovib. Kui oli näha, et tüdruk GC kirjutaja teemal rohkem arutleda ei taha, jättis Xav selle teema rahule. Ehk on tõesti nii parem. Mine tea - äkki on kuskile siiagi mingi pealtkuulamisseade paigaldatud. "Seda ma ei lootnudki, et mulle suhete osas nõu andma hakkad," turtsatas Xavier naerma. Ta peab siiski ise oma probleemidega toime tulema. "Ma ei süüdistaks selles last, kuigi üritan temaga võimalikult palju aega veeta kõige muu kõrvalt," lausus tüüp õlgu kehitades. Ei tahtnud nagu hästi uskuda, et tema isaroll põhjustas noormehe hinnete halvenemise ja üldise motivatsioonipuuduse. "Aga jätame nüüd selle autovärgi... Räägi parem, mida veidrat sina viimasel ajal teinud oled?" vahetas kutt teemat, kuna muidu räägivad nad kogu aeg ainult temast. Xavierit huvitas ka see, kuidas Tinal läinud on. Pealegi mõjus talle neidise jutt kummaliselt rahustavalt, pannes tüüpi isegi aeg-ajalt naerma.

"Mina jälle ära ei kao? Kuuuule mina lihtsalt arvasin, et sa pole mingist suurest sõprusest huvitatud. Pealegi tundus sul kogu aeg kiire olevat, aga eks ma siis parandan enda käitumist," seletas Tina alguses naerdes, kuid muutus siis pisut tõsisemaks, kuigi tema huulil oli endiselt muie ja silmis sära. Võibolla oleks ta tõesti võinud ka ise tüübiga ühendust võtta, aga kui sa oled linnas uus ja sa kohtud korra ühe toreda noormehega, siis tundub üsna imelik teda välja kutsuda isegi kui tegemist on ainult sõbraga. "Tore, sest ma sakin selles," hingas Tina kergendatult ja samas ilmselge naljaga. Parem oleks, kui Xavier ja tema tüdruk enda probleemid ise lahendatud saavad. Loodetavasti nad ikka lahku ei lähe. "Võibolla oled sa lihtsalt väsinud ja vajad puhkust," kehitas näitsik enda õlgu. Äkki oli tüübil lihtsalt vaja kuskil natuke enda patareisid laadida. Eemal sellest kõigest. "Mida veidrat?" kordas tüdruk mõtlikult. "Tead, kogu mu elu on nii veider, et ma jääksingi rääkima... okei tegelikult ei ole... tead, kui ma sellele mõtlema hakkan, siis tundub, et ma ei teegi suurt midagi peale töö, kooli, trenni ja Glee," jõudis tüdruk järeldusele, "kooliga suudan ma isegi hakkama saada siiani. Töö läheb ka päris hästi, kuigi vahel peab lihtsalt mitu tundi passima, sest ega neid muuseumi külastajaid just palju ei ole. Kusjuures ma hoidsin jõuludeajal ühe enda töökaaslase koera, mis oli ka päris lahe väljakutse. Trennist ma juba rääkisin ja Glee on lahe... mis tuletab mulle meelde, et ma pidin sulle kunagi midagi laulma." Tina jäi lõpuks vait ning muigas tagasihoidlikult. Ta oli jälle niisama rääkima jäänud.

"Maailm oleks palju parem paik, kui inimesed uuriksid välja, kas nende 'arvamised' ka tõeks osutuvad," kommenteeris Xavier, suul kerge muie. Oli näha, et ta hakkas oma head tuju tasapisi tagasi saama, kuigi nad Tinaga olid omavahel vestelnud vaid lühikest aega. Ehk suutis tüdruk Xavit kuidagi oma rõõmsameelsuse ja positiivse olekuga nakatada. Mingit muud seletust oma järsule tujumuutusele noormees leida ei osanud. "Sakid nõuandmises või suhetes üldiselt?" tundis Xav huvi. Kui ta õigesti mäletas, siis enne kooliaasta algust oli Tina veel vallaline, aga selle mitme kuuga võis ju kõike juhtuda. Mõni inimene suudab sellise aja jooksul koguni mitme kaaslasega lahku minna. "Kes ei oleks väsinud? Kool võtab õpilastest viimase, kui mitte arvestada neid kuldpäid, kes niikuinii kõike une pealt oskavad ega peagi üldse pingutama," sõnas Xavier, kuigi Tina sõnades peitus kindlasti tõtt. Ta vajaks puhkust, aga selleks pole hetkel mingit võimalust. Noormees kuulas huviga, missuguste 'veidrustega' tüdruk lagedale tulla suudab. Ta oli üllatunud, et Tinal on nii palju erinevaid huvisid ja kohustusi. "Raske on uskuda, kuidas sa selle kõigega tegeleda jõuad. Isegi kooli kõrvalt tööl käia on piisav väljakutse, aga sina käid veel trennis ja huviringis," ei varjanud kutt oma imestust. Kusjuures ei arvanud ta üldse, et Tina palju räägiks. Seda kõike oli täiesti piisavalt. "Jah, pidid tõesti. Millal iganes sa seda teha tahaksid, olen ma nõus kuulama," lisas Xavier.

Tina muigas Xavieri lause peale, kuid leidis, et eks ta mingil määral vastas tõele ka. Ta oleks võinud ju tüübiga niisamagi rääkida. Äkki ei oleks ta siis praegu ka nii halvas seisus? Sõpra läheb ju ikka vaja. "Noh, ma ikka loodan, et esimeses... aga kes teab. Seda pead sa küll mu eksilt küsima, aga ta elab Inglismaal ja me käisime vist... kolm aastat tagasi mõned kuud, enne kui ma järjekordselt kolisin," lausus tüdruk lõbusalt, sest oli ilmselge, et selle ajaga oli ta juba ammu-ammu sellest kutist üle saanud. Tina oli ju nii noor ka ja pealegi oli tegemist tema esimese suhtega. "Tõsi, aga üks asi on olla koolist väsinud ja teine asi on olla kogu enda elust väsinud," lausus tüdruk enda arvates väga loogilise lause. Ise asi, kas Xavier sellest ka aru saab. Igatahes ei ole see nagu nii Tina teha, kas poiss puhkab või ei. "Ma kartsin ise ka alguses, et ma ei saa selle kõigega hakkama, aga ma olen siin kuidagi väga tubliks hakanud. Pealegi mulle meeldivad need kõik huviringid ja seega ei ole nad justkui kohustused, vaid nagu... sõpradega väljas käimised, mille ajal me tegelema millegagi, mis meile kõigile meeldib," seletas neiu, kuidas tal see kõik sellel õppeaastal õnnestub. Võimalik, et asi on ka selles, et näitsik lihtsalt kardab uuesti klassi kordama jääda ja seega pingutab ta kordades rohkem. "Küll ma su siis mõni päev koolis kinni püüan, kui mul vaba aega on.. või siis tuled sa mulle külla ja me teeme ühe mõnusa filmika... võid enda pisikese ka kaasa võtta, kui sul teda kuskile jätta pole," pakkus Tina lõbusalt, olles ise natuke hämmastunud, et ta nii lihtsalt poisi enda juurde kutsus.

Xavier ei teadnud, kas see oleks midagi muutnud, kui nad Tinaga poleks vahepeal kaugeks muutunud. Hullemas seisus ta ilmselt olla ei saaks, aga paremas? Kui Xavier kuulis, et Tina viimane suhe oli kolm aastat tagasi, hoidis kutt end hoolega tagasi, et mitte naerma hakata. Ta ei soovinud, et tüdruk end kuidagi halvasti tunneks. "Üle kolme aasta tagasi viimane eks? Vau, sa oled hästi vastu pidanud," lausus Xav tunnustavalt. Ta lihtsalt ei teadnud ühtegi teist samas vanuses tüdrukut, kes oleks suutnud nii kaua ilma suhteta vastu pidada. Või suhtles äkki Xavier valede inimestega? Need kisakooritšikid on ju ühed parajad kekutised. "Mina igatahes olen väsinud mõlemast - nii koolist kui oma elust. Ja mul pole õrna aimugi, mida edasi teha," tunnistas noormees. Hea seegi, et tal pole käsil mitte viimane aasta, vaid eelviimane. Xavier kuulas, mida Tina rääkis, noogutades tüdruku jutule kaasa. Nüüd ta sai juba tunduvalt paremini aru, et kõik oleneb inimese enda tahtmisest. Kes teeb palju, see ka jõuab palju. "Ja nüüd oleme jõudnud punkti, kus hoopis minul on tuutori abi vaja," muigas kutt selle kõige peale. Tinal oli isegi rohkem tegevust kui temal, aga ometi sai näitsik hakkama. Kuulnud Tina järgnevaid sõnu, manas Xavier näole kerge naeratuse. Kõlas ju päris hea mõttena. "Muidugi, ja kui sa oma lubaduse unustama peaksid, siis tea, et mul on sinu number ikka veel alles."