What is wrong with me?!

"Jobu," lausus Tina naerdes ning lükkas tüüpi mänguliselt õlast, "miks see sind nii imestama paneb, et mul viimane suhe kolm aastat tagasi oli? Ma kolin palju ja mu isa amet ja emn... eluviis ei ole just midagi sellist, mis kõigile meeldiksid. Pealegi ei ole ma ise eriti huvitatud olnud, sest ma ei tea kunagi, millal ma jälle enda asjad pakin ja ära lähen. Seega on lihtsam mitte lasta kedagi liiga... lähedale." Tüdruk naeratas õrnalt. Ta oli sellise eluga juba harjunud, aga vähemalt teab Tina nüüd, et kui ta kunagi endale perekonna peaks saama, siis tahab ta endale ühte kindlat kodu ja siis seal elada kaua-kaua. "Vaesekene," sõnas tüdruk ja manas näole moss-suu, asetades enda vaba käe ümber poisi õlgade ning kallistades teda niimoodi ühe käega. Jah, nad ei ole mingid suure sõbrad, aga Tina leidis, et kutile kuluks see ära. "Võibolla peaksid sa pöörduma nii tuutori kui ka püshholoogi poole, mitte et ma sind hulluks peaksin," mainis Tina, lootes et Xavier selle ettepaneku peale ei solvu, sest paljud inimesed leiavad, et seal kabinetis käivad ainult veidrikud. "Okouuu," sõnas Tina muiates, "härra Killam, kas te just ähvardasite mind?" Tüdruk vaatas korvpallurile korraks otsa ning viskas siis palli korvi suunas. Korvi ta muidugi ei läinud, aga vähemalt põrkas vastu lauda. "Ma peaksin ikka jalgpalli juurde jääma," turtsatas Tina.

Võib-olla oli ta tõesti jobu. Xavier ei saanud seda üldse eitada. Aga vähemalt on viimase aasta jooksul talle mõistust tunduvalt rohkem pähe tekkinud. Kui ta ainult seda õppimiseks ka natuke kasutaks... "Aga kes ütles, et sa pead kedagi endale lähedale laskma? Sellest ei tulegi tavaliselt midagi head - isegi siis mitte, kui aastaid sama koha peal elada. Üks võimalus on lihtsalt vabalt võtta ja elu nautida. Ainult et ettevaatlik peab olema..." hakkas Xavier rääkima, aga üsna ruttu vait, sest tema jutt kõlas tüübile endalegi kahtlaselt. Tema ju võttis alguses Elizabethiga vabalt. Ja mis sellest välja tuli? Kallistuse peale Xavier muigas. See oli kuidagi väga semulik käitumine Tina poolt, kuid Xav ei pannud seda tüdrukule pahaks. "Ma polegi kunagi arvanud, et psühholoogi juures ainult hullud käiksid, aga sul on õigus. Peaksin minema, sest vastasel juhul on juba liiga hilja ja minust saabki lõpuks üks hull," sõnas kutt lõbusal toonil. Tuutorit oleks tal vaja keemias ja bioloogias - küll leiab sellegi. Tina küsimuse peale kehitas Xavier õlgu. "Kui sa võtad seda ähvardusena, siis ilmselt küll," lausus ta lõpuks. Kui Tina palli korvi saada üritas, jälgis noormees seda katset. Ega tema praeguses seisus oluliselt paremini ei viskaks. "Ja mina peaksin ala vahetama. Kahju, et meil siin jalkatiimi pole," naeris Xav Tinaga kaasa.

"Ma ei tea, mida sina arvad, aga mina leian, et kui sa tahad kellegagi ikka pikalt koos olla, siis peaksid sa enda teist poolt piisavalt usaldama, et talle ka enda saladused ja suurimad hirmud usaldada ja olla kindel, et ta ei kasuta neid sinu vastu," lausus Tina noormehele, "ilmselt hetkel ma võtangi vabalt ja naudin elu ja seda vallalisena. Mul ei ole kuskile kiiret." Kui tema teele peaks mingi ime läbi jõudma mõni noormees, kellega näitsik ennast hästi tunneb, küll ta siis võib ka suhte peale mõelda, aga hetkel ei ole see talle nii oluline. "Väga õige mõtlemine. I like it," sõnas tüdruk heakskiitvalt. Jääbki ainult üle loota, et psühholoog aitab poissi piisavalt, et enda eluga jälle kenasti joonele saada. "No ma ei tea..." raputas Tina enda pead, kui Xavier teatas, et see on ähvarus ainult siis, kui tüdruk ise seda ähvardusena võtab. "On jah täitsa jama," naeris ka näitsik, "kusjuures me mängime trennikatega tavaliselt pärast trenni natuke jalkat. Täna mängisime ka... aga sul käib vist veel korvpall sellel ajal." Tina jalutas enda pallile järele ning naases siis Xavieri juurde.

"Ja sina ütlesid just, et sakid suhtenõuannetes?" muigas Xavier, kui oli Tina jutu ära kuulanud. Tüdruk tundus väga hästi teadvat, mida ta rääkis. "Ma usun, et see on õige tegu. Kiirustamine ei too kunagi midagi head," nõustus kutt Tina sõnadega. Kui Xavieril oleks võimalik aega tagasi keerata, siis äkki oleks tema elu ka hoopis teisiti läinud. Mitte et sellistest mõtetest talle praegusel hetkel palju abi võiks olla. "Psühholoogi kabineti leian ma ilmselt ise üles, aga kas sina ei tea näiteks kedagi, kes oleks tugev keemias või bioloogias ning oleks ehk nõus mind õpetama?" uuris noormees. Xav lihtsalt pidi ennast käsile võtma, sest kui ta sellega kohe tegelema ei hakka, ei hakka ka homme ega järgmisel nädalal... "Ma võin ju praegu tavalisest pisut ebastabiilsem välja näha, aga sinu rahustuseks võin öelda, et sina oled viimane inimene, keda ma ähvardama tuleksin," turtsatas Xavier kergelt. Ega tal polnudki kombeks enda probleeme kellegi teise peal välja elada. "Jah, teiega ma kahjuks ühineda ei saa, kui ma just ei taha, et mind lisaks mängudele ka trennist välja visatakse," sõnas kutt mõtlikul toonil. Ei ole kerge see korvpalluri elu siin linnas.

Tina kehitas süütult õlgu, tuues kuuldavale vaikse turtatuse ja hakates seejärel naerma. Ta ei pidanud ennast tõesti suhete alal eriti targaks. "Ma võin ju teooriat teada, aga see ei tähenda, et kõik reaalselt töötab ka," lausus tüdruk enda kaitseks. Need olid kõik tema oletused ainult. Pealegi, kes teab, mis saab siis, kui ta ise ükskord kellegagi käima hakkab. Siis peaks vist Xavier hoopis teda õpetama. "Otseselt ma küll kedagi nii ei ta. Sa tuutoreid ei ole uurimas käinud? Seal kindlasti on kedagi, kes just nende ainetega sind abistada oskaksid," sõnas Tina, teades samas, et ega sellest tüübile just suurt abi ei olnud. "Vahel tuleb muidugi kasuks ka aineõpetajaga rääkimine... Ta võib osata sulle kedagi soovitada," lisas näitsik pärast hetkelist pausi. Oleks ta targem aitaks ta ise Xavieri hea meelega, aga tema ajud jagavad ainult füüsikat ja matat... natuke kunstiajalugu ka. Kõik muu on tüdrukule paras katsumus. "Väga julgustav," muigas Tina õrna noogutusega. "Kuule, ma ei usu, et see sul nüüd nii halb ka on. Võibolla tuleks sulle kasuks, kui sa enda treeneriga natuke enda hetkelisest... olukorrast räägid. Kui ta sinust aru saab, siis saad sina kindlust, et treener ei kavatse sind välja visata meeskonnast ja tema... noh tema saab lihtsalt loota, et sa saad enda probleemidest aru ja tegeled nendega," seletas Tina, mitte et ta korvpallist või selle meeskonnast eriti palju teaks.

Okei, see kõlas jällegi loogiliselt. Ainult teooriast on tavaliselt vähe kasu, sest reaalses elus toimuv ja raamatutes kirjutatu/filmides nähtu ei ole üks ja sama. "Võib-olla tõesti," kehitas Xavier õlgu. Tema oli jällegi reaalses elus tugevam ning teoorias nõrgem. "Ei ole veel. Ma alles tulin sellele mõttele, et peaksin kellegi otsima," vastas Xavier. Mõnikord võib ju vestlus kellegagi saada ootamatuks inspiratsiooniallikaks. "Õpetajad jätaks ma parema meelega vahele. Eranditult kõik vihkavad mind - ajalooõps eriti," turtsatas noormees selle pakkumise peale naerma. Õpetajate meelest on Xav laisk, lohakas ja täiesti andetu, sest pidev korvapalli põrgatamine on tema ajule hävitavalt mõjunud - vähemalt nii arvas kutt. Kui Tina tal treeneriga rääkida soovitas, Xavier noogutas. See oli isegi päris hea mõte. Ta peab lihtsalt rahulikult mehele oma olukorda selgitama, mitte kohe õiendama kukkuma, et mängida ei saa, nagu tüüp pärast pingile toppimist esimese asjana tegi. "Sa peaksid psühholoogiat õppima minema. Sobiks sulle hästi," arvas noormees. Ta ei teadnud küll, kas Tina jutt mõjub nii rahustavalt ainult talle või ka teistele, aga ikkagi leidis Xav, et ei saa seda mainimata jätta. "Ma räägin treeneriga veel täna," andis ta lubaduse.

"Ma ei usu, et nad sind lausa vihkavad," lausus Tina kergelt naerdes, "nad lihtsalt tahavad ilmselt, et sa ennast käsile võtaksid... nagu minagi. Nad ei oska lihtsalt korralikult suhelda võibolla." Nad lootsid äkki, et kui nad Xavierile piisavalt palju pinda käivad, siis ta võtab ennast kokku. Või siis nad tõesti ei sallinud teda, aga seda ei tahtnud Tina uskuda. "Ma jätan selle meelde," sõnas tüdruk naeratades, "ja aitäh." Ausalt öeldes ei olnud ta sellele kunagi mõelnud, aga tagavara plaanina võib ju olla. Tinal ei ole üldse aimugi, mis temast saab. "Super. Ma hindan su peale hakkamist," teatas näitsik ning suunas pilgu üles klaasidele, mille taga paistsid tuled, mis andsid teada, et treenerid on veel kabinetis. "Aga siis sa pead varsti juba minema. Muidu ta läheb veel koju ära juba," mainis Tina, mitte et ta nüüd kutist lahti tahaks saada.

"Ma ei tea... Mõne õpetaja käitumisest on jäänud selline mulje, nagu ei salliks ta mind aboluutselt. Ja see, kuidas nad ei vaevu isegi minu selgitusi kuulama, kui mul on kodune töö tegemata jäänud. Kohe pannakse F kirja ja antakse lisaülesanne," üritas Xavier oma olukorda Tinale natuke selgitada. "Muidugi oleks krimaaluurija ka sinu jaoks ilmselt sobiv amet," jätkas noormees, kui ta mõtles sellelele, missugune Tina talle tundub ja mis teda huvitada võiks. Kutt isegi ei teadnud, kuidas tal need tulevikuideed nii järsku tulema hakkasid. Enda jaoks pidas ta esimeseks ja ainsaks võimalikuks variandiks muidugi korvpalli, kuid praeguse seisuga võib noormees spordistipendiumist suu puhtaks pühkida. Stipendiumist hinnete põhjal pole üldse mõtet rääkidagi... "Jah, eks ma lähen, aga ootan enne ära, kuni su isa endast märku annab. Ei tahaks sind siia üksi passima ka jätta," rääkis noormees. Vaevalt tal enam kaua läheb.

"Selline see keskkool kipub olema jah," sõnas tüdruk nägu kirtsutades, "võibolla nad siis tõesti ei salli, aga see ei tähenda, et nad vihkavad. Nad ei salli võibolla lihtsalt üldiselt õpilast, kes ei viitsi õppida, mitte sind spetsiaalselt... kui sa aru saad, mida ma mõtlen." Tina lõi käega õhku ning raputas enda pead. Ta ei jõua sellega kuskile. Võibolla on Xavieril õigus võibolla mitte. Igatahes ei muuda see asjaolu, et tüüp peab ennast käsile võtma. "Mnjah... seda olena ma isegi mõelnud, aga ma ei tea, kas ma tahaks sellist elu, kus põhiline on töö ja eraelu jaoks üldse aega ei jää, sest selline see uurija elu kipub olema," seletas tüdruk. Siiski on neil mõlemal veel aasta aega, et mõelda, mida enda eluga edasi teha. Tina ei tea isegi seda, kas ta on järgmisel kooliaastal siin koolis. "Kui kena sinust, aga ma tõesti ei tea, kuna ta tuleb," lausus Tina ning urgitses taskust mobiili välja, et sealt kella vaadata. Hmm... varsti peaks ta tõesti jõudma.

"Jah, saan aru küll. Ma ei ole nii väga sellele keskendunud, kas teistele õpilastele kodutöö tegemata jätmine samasugused tagajärjed toob, aga see on tõenäoline," lausus Xav, kui oli üritanud meenutada viimast ajalootundi, kui õpetaja temaga jälle kogu klassi ees õiendas. Võttis igasuguse tahtmise sellesse klassi tagasi minna, aga Xavierist ei ole nii kerge lahti saada. "Tõsijutt. Selline töö on huvitav, aga vastusrikas ja aeganõudev," nõustus Xav näitsiku sõnadega. Ka korvpall nõuab muidugi pühendumist ja vaeva, aga sellega on siiski mõnevõrra kergem. "Okei, ma olen siin veel viis minutit ja kui ta selle aja jooksul endast märku andnud pole, ütlen sulle tänaseks head aega ja lähen treeneri juurde," arvas noormees. Selle viie minutiga treener vaevalt kuskile kaduda jõuab.

"Tundub, et sul polegi nii kaua vaja oodata," muigas Tina, kui tema mobiil häält tegi. Saabunud sõnum oli papsilt ja see teatas, et ta on kohe kooli juures. "Okei, ma parem kaon välja juba, aga sulle palju edu seal treeneri juures ja ma tõesti loodan, et sa saad kõik kenasti korda enda elus," lausus tüdruk, "ja... näeme koolis." Tina muigas kergelt, viipas tüübile ning jalutas siis tribüüni juurde, kus ta asjad olid. Tõmmanud endale üleriided mõne liigutusega selga, asetas tüdruk spordikoti üle õla ja jättis koolikoti endale kätte. Viibanud veel korraks Xavierile, astus näitsik võimlast välja. Ta pidi vaid paar sekundit ootama, enne kui ta paps kohale jõudis ja ta koju sai, mõtted analüüsimas äsja lõppenud vestlust Killamiga.

OT: Läbi