Could Do Better

"Ma katsun ka samal päeval mitte väga hõivatud olla," lubas Helena ning lonksas veini, mida veel isegi mitte poole pokaali jagu polnud. Ei peagi kiiresti jooma. "No kui ilmad läksid juba selliseks, et istuks kamina ees ja rüüpaks kuuma šokolaadi, siis ma arvan, et see talvine teema läheb väga hästi kokku, sest neid igapäevaelu pilte võib muul ajal ka näidata," arvas Helena, kuigi temalgi oli raske aidata otsustada, sest ta polnud neid pilte ise näinudki, kuid küll jõuab. "Mis sa ise muidu arvad, milline läheb?" pöördus neiu Colini poole.

"Ma ise mõtlesin ka seda," lausus noormees, "aga see teine näitus on selline, et vaevalt ma seda kunagi uuesti saan. Mul on veel reedeni aega, et otsustada. Eks ma siis nuputan natuke." Colin rüüpas veini ning asetas siis pokaali põrandale, et ka ise paar tikuvõileiba suhu pista. Täitsa head olid. Ajanud ennast korraks põrandalt püsti, jalutas noormees enda laua juurde ning pani seal oleva lambi korraks põlema, et arvutist muusikat panna ja laualt kaamera võtta. "Midagi mälestuseks ka," muigas Jeff ning tegi näitsikust paar pilti, enne kui põrandale tagasi istus. Teinud veel paar klõpsu, pani ta kaamera enda kõrvale maha. "Näed, võid ka oma sisemist fotograafi näidata," muigas Colin, lükates aparaadi näitsiku poole. Tavaliselt Colin enda kaamerat nii vabalt kellelegi ei anna, aga tüduk oli isegi korra või kaks saanud seda aparaati käes hoida ja kasutada nende eelmise suhte ajal. Nüüd andis Jeff kaamera vabalt temale.

"Miks sa seda teist näitust siis kunagi uuesti ei peaks saama?" kortsutas Helena kulmu. Need igapäevaelunäitused olid vähemalt neiule endale küll sellise mulje jätnud, nagu olekski nad kõige tüüpilisemad, kuid tüdrukule siiski meeldisid, kui oli hea fotograaf. Ja Helena meelest oli Colin hea fotograaf, sest ta on isegi enda piltidega väga rahule jäänud, kui mees teda pildistanud oli. Üks mehe töödest kaunistab ju ka tüdruku esimese albumi kaant. See, kui Colin äkki pilte hakkas klõpsima, tuli neiule veidi ootamatult, aga vähemalt kukkusid need küllaltki loomulikud välja. "Küll nüüd tulistab," turtsatas neiu ning pani paar juustutükki suhu, enne kui Colin kaamera tema poole lükkas. "Oh, ma mäletan kui raske seda viimane kord hoida oli, aga eks ma proovin siis uuesti," muigas tüdruk ja võttis kaamera kätte, üritades esialgu sisselülitusnuppu leida. See polnudki õnneks kõige keerulisem. "Näita mulle nüüd seda säravat naeratust, mida ma lihtsalt jumaldan," ütles ta Colinile ning tõstis kaamera enda silma ette, keerates igaks juhuks veel kaelapaela ümber käe, et ta kallist aparaati maha ei pillaks.

"Saad hakkama küll," muigas Colin, vaadates kerge muigega, kuidas Helena aparaadiga mässas. Neiu soovi peale tõi tüüp kuuldavale ühe turtsatuse, kuid naeratas siis tüdrukule võimalikult loomulikult. Talle ikka meeldis kaamera taga olla, mitte ees, aga kuna nad olid kahekesi Helenaga, siis ju võis isegi natuke koostööd teha temaga. "Nüüd ma tean, milline on teiste tunne, kui ma neid kaameraga piinan," naeris mees, kuigi eks ta teab seda juba varasemast tegelikult. Ülikooli ajal sai ju palju üksteisele modelle mängitud.

"Annan endast parima," sõnas Helena ning klõpsis Colinist mõned pildid. Kui kaamera esialgu tüdruku käes raske tundus, siis nüüd hakkas ta sellega juba harjuma. Mehe sõnade peale hakkas Marie kõvasti naerma. "Mind sa vähemalt ei piina," muigas Helena. "Sa teed vähemalt ilusad pildid, kuigi mina peaksin jällegi nende välkude sähvimisega juba harjunud olema. LAs on see nii tavaline, kui lähed välja ja ikka kellegi kaamerasilma ette jääd," rääkis näitsik ning vaatas vahepeal neid pilte, mis ta Colinist teinud oli. Ei olnudki kõige hullemad... või noh... ükski neist ei paistnud vähemalt udune. "Kuule, kuidas see timer peale käib?" uuris ta äkki noormehelt, kui neiul üks mõte tuli. "Tahaks koos ka pilti, aga selleks on vist vaja statiivi ja kaamera ise pildistama panna," seletas näitsik oma mõtet. Tubli tüdruk - ei öelnudki statiivi asemel kaamerajalg või midagi taolist. See on vist see, kui käid fotograafiga - tead, kuidas midagi nimetatakse.

"On see sul seal väga hull?" uuris Colin esiteks sellepärast, et teada, kui hull see värk Helenal seal on ja teiseks, kui ta peaks talle külla minema, kas siis temast võib ka saada mingi pildistusobjekt. "Anna," lausus mees ning sättis kaamera õigete programmide peale, "nüüd peaks korraga kümme pilti tulema. Ma arvan, et sellest piisab." Ajanud ennast maast lahti, jalutas kutt korraks ruumi nurka, et sealt statiiv võtta. Ta sättis selle üsna madalale ning kinnitas siis kaamera sellele. Kui Colin lõpuks kõrguse ja kõige muuga rahule jäi, viis ta enda sinised silmad Helenale. "Oled valmis?" uuris noormees. Saanud positiivse vastuse, vajutas ta nuppu ning ühines näitsikuga.

"No sõna otseses mõttes kaameraga just järel ei joosta, aga mõnikord olen küll selliseid pilte endast leidnud, et ma olen kuskile minemas või siis kuskilt tulemas, kuid ei teadnudki, et keegi vahepeal klõpsas," seletas Helena. "Õnneks pole mu piinlikke momente veel suudetud jäädvustada," lisas tüdruk muiates ning ulatas kaamera Colinile, et ta sellele õiged programmid peale saaks panna. Ei jaganud Marie seda värki nii hästi, sest tema oli harjunud kas oma telefoni kaamera või seebikarbiga. "Valmis," noogutas Helena ning naeratas laialt, kui Colin temaga ühines, enne kui kaamera ise mitu head pilti neist tegi. Kahju ainult, et mälupulk seekord koju jäi, sest täna oli Mariel teine kaelakett.

Teinud päris korraliku portsu pilte, jäi aparaat peagi vait. "Noh, mõni vast õnnestus ka," muigas Colin, kui nad jälle vabalt said olla. Noormees jalutas korraks statiivi juurde ning võttis sealt kaamera. Jõudnud tagasi nende pikniku juurde, ulatas ta aparaadi Helenale. Tüdruk saab pilte vaadata, kui tahab muidugi. "Hiljem saab arvutisse tõmmata," lausus Colin ja pistis ühe viinamarja suhu, enne kui maha tagasi istus, sättides padjad endale mõnusalt külje alla.

"Loodame," sõnas Helena. Tema seebikarbil kippusid automaatsega küll mõned pildid udused jääma, aga see siin polnud seebikarp. "Tule siia," palus neiu Colinit, kui kaamera kätte sai, et pilte vaatama hakata. "Vaatame neid parem ikka koos, sest sina tead ehk paremini, mis ära kustutada ja mis alles jätta," arvas tüdruk, sest oli ise muusik, mitte fotograaf. Ei teadnud tema neist pildistamise nurkadest ja õigest valguse sättimisest midagi. Ta teadis ainult, kuidas midagi nimetati. "Ma ei võtnud täna mälupulka kaasa," sõnas neiu, aga piisas sellestki, kui ta arvutist ka hiljem neid pilte näha sai. Ju siis toob järgmisel päeval mälupulga või midagi. Praegu võttis ta aga kaamera kätte ning vajutas nupule, mis lasi pilte näha. Esimesena tuligi ette pilt, kus nii Helena kui Colin totrate nägudega olid ja see tüdruku naerma pani. "Mis sa sellest arvad?" küsis ta ning ulatas kaamera Colinile.

Colin nihutas ennast tüdrukule lähemale ning suunas enda pilgu tüdrukult kaamerale. "Vaevalt siin palju kustutada on, aga eks vaatame siis," lausus mees, "pole hullu mul on neid nüüd rohkem kokku ostetud, et nendega klientidele pilte anda." Kui ta sealt ühe Helenale annab, siis pole selles midagi hullu. See on see, kui sa ise enda firma omanik oled ja kõigega tegeled. "Noh, veider ta on, aga las ta jääda praegu," muigas Colin, sest see oli ka omamoodi lahe pilt. Alati ei peagi kõik tavaline ja täiuslik olema, et ilus olla.

"Kuule, see on päris nutikas," leidis Helena. "Ma ei teadnudki, et keegi kuskil mälupulki kokku ostab ja neid klientidele laenab, et nad pildid kätte saaks. Tavaliselt toovad nad ise mingi plaadi, annavad meiliaadressi või on neil enda mälupulgad," seletas näitsik. Tema on tavaliselt enda meiliaadressi või mälupulga andnud, kui ta kuskil pilte on tegemas käinud... või noh... kui mingeid pilte väga vaja on, siis laseb kohe ilmutada ka. "Mulle meeldib see pilt sellepärast, et see on naljakas ja on kohe näha ka, et meil on lõbus," muigas tüdruk ning keris edasi. Järgmine oli udukogu, aga kuna Marie ei teadnud, kuidas seda kustutada, võttis ta ülejärgmise, kus neil Coliniga lihtsalt õnnelik naeratus oli. "Seda tahaks enda öökapile raami sisse," lausus ta ning näitas pilti ka Colinile.

Mälupulgale ju mahub palju rohkem pilte ja sellega on mugavam ja lihtsam asjatada, kui plaati põletada või siis meiliga jagada, millest paljudel on veel suuruse piirang peal, mis tähendab, et kõrge kvaliteediga suuri pilte saab saat ainult paar tükki korraga. See udukogu läheb ilmselt kustutamisele, kui kaamera uuesti noormehe kätte jõuab. "Selle saab ilusti ära korraldada," lausus Colin, üritades Helena soovi meelde jätta. Pilt oli tõesti kena ja näeks pildiraamis ilmselt hea välja.

Kui Helena need koos tehtud pildid ja mõned udukogud läbi käis, leidis ta ka need pildid, mis ta Colinist tegi. "Minu kätetöö siis," lausus tüdruk muigega. Esimestel piltidel polnudki käe värisemist väga aru saada, aga nurgas Helena kahtles. Võib-olla polnud kõige parema nurga alt pildistatud, aga ta polnudki mingi fotograaf, vaid kõigest muusik. "Vau, ma käin ikka väga fotogeenilise fotograafiga," sõnas tüdruk naeratades, kui ühte Colinist tehtud pilti natuke kauemaks vaatama jäi. See oli tal isegi hästi õnnestunud. Käinud läbi ka endast tehtud pildid, ulatas Helena kaamera Colinile tagasi. Nüüd sai esimene pilk kõigile peale visatud.

Colin vaatas tüdruku tehtud pilte vaikides, tuues kuuldavale kerge turtsatuse, kui Helena mainis, et ta on forogeeniline. Mnjah, seda ei kuule ta just esimest korda. Siiski ei tiku ta teisele poole kaamerat just suurima hea meelega. Võtnud kaamera vastu, lülitas noormees selle välja ning asetas põrandale. Ta võttis lonksu enda veinist ning asetas siis klaasi tagasi tekile. "Ma ütleks, et ma käin sellisel juhul väga fotogeenilise muusikuga," muigas Jeff ning asetas enda ühe käe tüdruku põsele, kallutades ennast talle pisut lähemale ning vajutades tema huultele ühe pehme, kui pike suudluse.

Kui Helena Colinile kaamera tagasi ulatas, pistis tüdruk ise suhu mõned viinamarjad, kuna juustu ja tikuvõileibu oli juba küllalt söödud. Sedagi mitte palju, kuid siis jääbki ehk midagi pärasteks ka. "Või nii," sõnas Helena, kulmud paar sentimeetrit kerkimas, enne kui Colini huuli enda omadel tundis. Neiu suudles Colinit vastu ning haaras mehe näo õrnalt oma käte vahele, silitades noormehe põski.