Caramel Macchiato times two

Brandon lõpetas just ühe dokumendi ümbersõnastamise, mis oli juba viimased viis aastat samasugusena püsinud. Ometi olid seadused muutunud. Tegu oli ühe kooli huviringe puudutava toetuste määrusega, mis paistis praktikas toimivat, aga teoorias oli ta veel must-valgelt olemata. Printinud vajalikud paberid välja, pani Ethan need nahast kohvrisse ning võttis nagist mantli. Kiirelt ka Starbucksist läbi hüpanud, jõudiski mees koolimaja ette. Auto viisakalt ära parkinud, mingisugune douche oli enda Toyotaga peaaegu kaks kohta hõivanud, astus Brad autost välja, võttis kohvri ja pappaluse kahe kohvitopsiga, jalutas ta koolimajast sisse. Üsna värskendav oli siin olla, kool oli muutunud. Ta polnud siin päris pikalt käinud, viimati oli mees koolimajas umbes paar aastat tagasi käinud.

Brad võttis suuna teisele korrusele. Leidnud üles Tracey kabineti, koputas ta paar korda uksele ning astus sisse. "Tere," sõnas Brandon šarmantse naeratusega. "Kaks asja. Kõigepealt, üks dokument oli vaja ära tuua. See on see Tree Hilli huviringide toetus. Sinu ja direktori allkirju on vaja. Teiseks, kohvipaus," teatas mees, ning pani topsid lauale, enda kohvri toolile ja mantli nagisse. Nüüd oli halli mantli asemel näha tumesinine ülikond, mille alt piilus must kitsas lips ja valge triiksärk. Mees võttis istet ja avas kohvri, et sealt kinniklammerdatud dokumendid välja otsida ja need üle laua Traceyle anda.
OT:Kinni

Tracey oli parajast seljaga ukse poole, surudes ühte rohmakamat tumesinist tugevate kaantega mappi riiulisse teiste omasuguset juurde, kui käis kerge koputus, mille peale õppealajuhataja pilgu hetkeks uksele viis, ja hetk hiljem astus sisse ei keegi muu kui Brandon. Naine oli päris korralikult üllatunud, kuid tema suule ilmus lai naeratus, kui ta ennast ringi keeras ja laua juurde jalutas. "Tsau, pole vaja siin nii viisakas midagi olla," lausus naine kergelt naerdes, sest ruumis olid ju ainult nemad, kuid kui asi puudutas tööd, siis muutus ta pisut tõsisemaks ja asjalikumaks, "selge, kui kiire sul sellega on ja kas sa tahad seda tagasi ka saada?" Istunud enda toolile laua taga, hoidis naine enda rohelisi silmi mehel. Nad olid ainult kolm korda kohtunud, aga selle ajaga jõudis naine juba Bradi kiinduda. Võibolla oli asi selles, et naine oli hetkel enda elus sellises kohas, kus ta tundis ennast üksikuna ja kui siis see kena noormees justkui ei kusagilt tema teele ilmus, siis ei tahtnud ta teda enam käest lasta. Pealegi näitas mees tema vastu huvi välja ja seega miks mitte üle pika aja jälle midagi proovida. Need kaks korda, mil nad väljas käisid, tundis naine ennast küll väga hästi. Tracey silmis olid Brandonil justkui kõik võimalikud head omadused küljes, mida ühelt mehelt tahta võiks. "Sa oleksid justkui teadnud, et mul jäi täna hommikul kohvi joomata," muigas Trace. Ta ei joonud üldiselt tööl palju kohvi nagu teised õpetajad. Ta tegi endale tassikese hommikul ja sellest talle piisas. Täna läks tal aga natuke kiireks.

SPOILER: Click to show

"Oleksin pidanud siis sisse lendama ja "hommik, tšikk" ütlema?" küsis Brad muigega. Mida ütleksid Tracey kolleegid, kes koridori peal kõndisid? Brandon pidi samasuguselt naisele enda ametlikku mainet kõrgel hoidma, eraelu oli ta enda asi. Viimasel ajal oli ta ka Tracey seltskonnast palju rõõmu leidnud. Tree Hill oli armsaid, ilusaid ja tarku naisi täis, kellega Brandon end väga hästi tundis. "Ideaalis viiksin täna tagasi, aga võin homme ka järgi tulla, kui direktorit enam majas pole," vastas Brandon, hoides naisega silmsidet. Ma eeldasin, et üks macchiato tuleks meile mõlemale kasuks. Kohv äratab, magus ergutab veresuhkrut," rääkis Ethan, muie näol. Muidugi oli vaid sellel põhjusel ta kaks kohvi ostnud. "Homme õhtul on üks uus film kinos. Oled huvitatud?" tegi mees pakkumise. "Mingi komöödia, ma ei süvenenud," lisas Brad ning võttis ühe kohvitopsi enda valdusesse, et sealt jooki lonksata.

Võtnud paberid enda kätte, lasi naine silmadega üle ridade, kuulates samal ajal Bradi. "Täpselt," lausus naine kergelt naerdes, "aga ei... Pealegi vaevalt ma mingi 'tšikk' olen. Seda sõna võin ma siinsete noorte sõnavaras pigem kuulda." Üks asi, mis naisele natuke veider tundus, oli see, et Brandoni õed olid veel siin samas keskkoolis õpilased. Muidugi ei olnud nende suhe, kui seda üldse nii saab nimetada, kuigi tõsine, aga ikkagi... veider. "Ta on majas küll, aga siis ma pean vahepeal korraks ära käima või siis käime tema juurest enne su lahkumist läbi... kauaks sa jääda saad üldse?" uuris Tracey, mitte et ta Bradist nüüd kohe kiiresti lahti tahaks saada. Tõstnud pilgu korraks paberitelt, võttis naine muiates ühe kohvitopsi endale, kust ta ka pisikese lonksu võttis, sest see oli veel üsna kuum. "Isegi oleksin, aga mis kell?" uuris Tracey ja kritseldas samal ajal enda allkirja Bradi toodud paberitele. Ta tõstis need kõrvale ning lasi ennast siis mugavalt enda toolile. Naise huulil oli pisike naeratus, mida ta üritas mitte nii väga ilmsena seal hoida.

Brad oli reaalselt umbes ühel korral mõelnud, kas nii paljude naistega väljaskäimine on normaalne. Siis jõudis ta järeldusele, et ta käib nendega kohtingutel, midagi tõsisemat kellegagi veel ei ole, Zoega küll, aga neil ongi avatud suhe. "Seega sulle ikka meeldis ametlikum algus rohkem," arvas Brandon naeratusega. Ta tundis end siin kabinetis hästi. "Enne lahkumist võime läbi käia. Saan ka direktori üle vaadata. Kes praegu üldse on? Minu ajal oli... Ma ei mäletagi enam ta nime. Üks pensionieelik oli," meenutas Brad eelmist direktorit. Teda nägi nii harva. "Ma võin veerand tundi kuni nii... Kolmveerand siin venitada. Lõunal ma täna ei käinud, seega see aeg on mul kulutamata," rääkis mees. Ta tegeles parajasti aruannete haldusega, mis oli paras peavalu. "Tead, et linnavalitsuse paberimajandus on lihtsalt kohutav," lisas Ethan. "Kuus on esimene seanss, kaheksa on järgmine. Ma mõtlesin, et kuuesel on ilmselt teismelisi rohkem, seega tasuks hilisemast vaadata," mõtles Brandon. Talle ei jäänud märkamata Tracey pidev naeratus, mis ei kadunud hetkeksi naise huulilt.

Tracey kehitas lihtsalt õlgu ja jättis selle mehe enda mõistatada, milline tervitus see õige on. Brad ju muidugi läks siin ühest äärmusest teise, aga vahepealseid viisakaid, aga samas sõbralikku tervitusi on ka veel olemas. "Minu teada on Ryan Cassidy siin koolis direktor olnud juba 93-ndast või 94-ndast aastast... seega ta pidi ka sinu ajal ju olema," lausus naine kergelt kulme kortsutades. Naine ise tuli kooli 2009-ndal aastal. Siiani talle töö täitsa meeldis ja eks näeb, kui vana ta ise on, kui lõpuks noorematele koha üle annab. "Usun, teil seal ju palju rahvast ja igaüks üritab oma loogikaga asja korras hoida, aga tulemuseks on hoopis kaos," muigas naine. Vähemalt ta arvas nii. Neil siin koolis tundus asi isegi enamvähem olevat. Eriti nüüd, kus nad endale majandusjuhi said ja Trace enam nende asjadega tegelema ei pea. "Selge. Kell kaheksa siis," noogutas naine ning märkis selle laua peal lahti olevasse paksu märkmikusse üles. Ta oli see inimene, kellele meeldib kõike üles märkida. Siis on kindel, et ei lähe meelest.

Mees kortustas kulmu. Oli tõesti praegune direktor ka tol ajal. Brandon hakkas naerma. "Ma hakkan vanaks jääma," lausus mees muigega. "Muidugi pidasin mina direktori all silmas õppealajuhatajat. Ta paistis tol ajal kooli kuninganna olevat," turtsatas Brad. "Aga ta vist peale meie lendu lahkus ka," meenus mehele üks kuulujutt, millest ta oli osa saanud. "Oota, kui direktor on endine, siis... Siis saab nalja. Me lõhkusime kunagi enda klassiga ühe akna ära. Hull jama tehti sellest, kuigi kõik olid nõus kohe seda kinni maksma," meenutas Ethan, totakas naeratus näole kleepunud. "Seal ei olegi mingisugust korda. Linnapea paberitega tegeleb üldse keegi teine. Nad pole ühtsest haldusest midagi kuulnudki. Ega ma ei imesta, seal on nii vähe noori töötajaid, Sommers on ka püsinud linnapeana nii pikalt, ikka vana seltskond ümber," rääkis Brandon edasi. Aeg-ajalt olid muutused kasulikud. "Kuidas siis mu kolm põrsast end üleval peavad?" küsis Brad, muie näol.

"Ilmselgelt," noogutas naine tõsisel ilmel kaasa, kuid hakka siis kergelt naerma, "lahkus tõesti... eks need õppealajuhatajad teevadki tavaliselt selle suurema töö ära." Tracey kuulas huvitatult noormehe kooliaegset seika ning muigas kergelt. Ei tea, kas Ryan üldse mäletab seda veel. Vahepeal on kindlasti veel mitu õpilast veel mitme pahandusega hakkama saanud. "Kõlab, nagu sulle ei meeldiks Sommers? Tahad ise linnapeaks saada?" uuris naine, kui kõrgele Brandon enda sihid on seadnud. Naisel endal pole küll linnapea kohta midagi öelda. Tore mees, kes armastab linna ja uuendab seda nii, et ei rebi vanu asju katki. "Braaad," lausus Trace noomivalt pead raputades, "kes siis enda õdesid põrsasteks nimetab? Siiani ei ole veel keegi millegagi hakkama saanud. Uus poolaasta alles algas... aga küll nad jõuavad või siis kui aus olla siis Gayla jõuab, sest Haylie ja Lydia kohta ei ole mul küll midagi öelda. Aga tead... ma parem ei lahka siin praegu su õdede käitumist." Võtnud lonksu enda joogist, asetas naine topsi peagi vaikselt lauale tagasi.

"Direktor on rohkem kooli esindaja. Õppealajuhataja kulutab närve," muigas Brad. "Ei noh, meeldib või mitte, aeg-ajalt on muutust vaja, seda eriti juhtpositsioonidel. Inimesed võivad liiga mugavaks muutuda, kui nad istuvad enda soojal kohal ja ei pea kartma konkurentsi," arvas mees. "Ei, lähima kümne aasta jooksul küll mitte. Mul pole piisavalt elukogemust sel ajal," oli mees kindel. Enne kolmekümnenda eluaasta kukkumist ei plaaninud ta küll sellist kohta jahtida. "Aga on ju nii, nemad on kolm põrsakest ja mina see kuri hunt, kes nende plaane ümber puhub," seletas Ethan ja hakkas naerma. "Noh, seda vähem muretsemist mul on," lisas mees noogutusega. "Õige. Räägime hoopis sinust," nõustus Ethan ja nõjatus pisut Traceyle lähemale, hoides silmsidet.

"Siinkohal panid sa küll täppi," muigas ka naine, kuigi samas ei saa ta öelda, et Cassidy ainult niisama enda kabinetis kükitaks. Trace kuulas Brandonit ja leidis, et need on täitsa arukad sõnad. Võibolla kunagi tuleb mõni uus kandidaat ka. Keegi lihtsalt pole selle koha vastu huvi tundnud. "Noh, võibolla ühel heal päeval oled sa siis ise Sommersi koha peal," pakkus Tracey õlgu kehitades. Aega on ju. Ega ei peagi kohe hakkama kõrget kohta püüdma. "Ma kasutaksin teriminit 'kuri vanem vend'," lausus Tracey kerge muigega. "Ega kool siis ainuke koht ei ole, kus teismelised igasuguste huvitavate asjadega hakkama saavad, mitte et ma sind nüüd hirmutada tahaksin," sõnas õppealajuhataja ning nõjatus ka lauale lähemale, kui mees väga otsusekindlalt hoopis temast rääkida tahtis. "Mida sa siis minust rääkida tahad?" kergitas naine enda kulme.

"Pean direktorile märkuse tegema, et ta õppealajuhatajat ära ei kurnaks?" küsis Brad mängleval toonil. Muidugi ta läheks enda endise direktori juurde sellise palvega. "Ei. Tree Hill... Ma ei tea, Washington meeldis mulle töö pärast rohkem. Seal ma tegingi seda, mida õppinud, siin on tööülesanded hoopis teistsugusemad. Pealegi oli seal ka praktikantidel mõnus erakabinet. Siin jagan ma vähemalt praegu enda ruumi veel kahe töötajaga," rääkis Brad. Suurlinna võimalused erinesid Tree Hilli linnakesest kõvasti. "Mis nüüd kuri. Ma lihtsalt tahan, et neil oleksid piirid ees," arvas Ethan. "Pealegi ma ei tahaks, et mind sinu vestlusele kutsutaks, et mõnest õeraasust rääkida," lisas mees naeratusega. "Alustame näiteks sellest, et kas ma tulen sulle järgi või sa ei usalda mulle veel enda aadressi?" pakkus Brandon välja esimese teema.

"Pole ta mind midagi nii ära kurnanud," vastas naine Brandoni küsimusele. Vaevalt noormees seda küll direktorile reaalselt ütleks, aga kena plaan küll. "Mnjah, väikelinnas on need võimalused ikka nadid. Tahad siis hoopis Tree Hilli linnapea asemel ikka USA presidendiks saada, jah," lausus naine nüüd pisut norivalt, mitte et sellel ideel midagi halba oleks, kui Brad tõesti kunagi lausa riiki tahaks juhtima hakata. Siiski tundus mees naise silmis kellegi teisena kui presidendina. "Piire läheb noortel tõesti vaja," noogutas Tracey, kes on koolis õpetades nii mõndagi näinud. "Jah, see oleks üsna veider ma arvan," turtsatas naine ning naeris kergelt. Aga tegelikult ka? Kuidas ta peaks Brandoniga suhtlema sellisel juhul? Noh, eks Trace teeb ainult enda tööd, aga ikkagi. "Me võime kino ees kokku saada... ja kui meil on meeldiv õhtu, siis ma võin sulle enda aadressi anda. Sobib?" kergitas Tracey küsivalt enda huuli, peites kerge muige kohvitopsi taha, millest ta uue lonksu võttis.

"Ütle seda siis, kui saad aru, et oled töönarkomaaniks muutunud," muigas Brad. Ta ise oli kohe kindlasti töönarkomaan, liiga tihti möödusid Washingtonis õhtud nii, et järsku oli kell õhtul pool üksteist ja Brandon oli tegelenud vaid tööasjadega. Olgu, vahepeal ikka eined ka, aga teda tõesti huvitas ta amet, seega aeg lendas. "Ei. Presidendiks pürgides peaks olema ees puhas leht. Või noh, nii puhas, kui see tänapäeva sotsiaalmeediaga saab olla," arvas Brandon. Juba ta ema ning isa seisukord mõjusid Brandoni mainele pisut halvasti. Ta suhted naistega olid täiesti andestatavad, sellises eas joostaksegi ju oma sarvi maha. "Selge. Ma oleks muidu sulle küüti pakkunud," lausus Ethan ning lonksas kohvi, mis kippus jahtuma.

Tracey turtsatas mehe sõnade peale, sest järele mõeldes hakkab naine üsna sinna poole kalduma küll. Tal lihtsalt ei ole muid hobisid ja seega kipub ta liiga tihti enda töösse pühenduma. Muidugi toob see häid tulemusi, aga samas pärsib naise elu. "Kas sul on siis mingid suured luukered kapis või?" küsis naine huvitatult, hoides enda pilku Brandonil. Ega naine ju kuigi palju temast ei teadnud. Siiski ei saa öelda, et tüüp talle täiesti võõras oleks. "Ah, mis mul häda jalutada. Õues on lõpuks ometi mõnus külm ja natuke lumekestki," lausus Trace täiesti muretult. Jalutada talle meeldis. Eriti talvel, kui oli ilus lumine ja krõbe külm.

"Ei ole just suuri luukeresid. Ma lihtsalt ei ole väga... Traditsioonilisest perekonnast pärit. Ja president... Selleks peaksin ma politoloogiat põhiainena võtma ja olema täiesti teistsugune inimene," rääkis Brandon vabalt. Ta ei tundnud enda ja naise vahel barjääri, mis tekitaks teatud veidruse. "Kes jalutab, sellel on ilusad jalad," meenus Ethanile üks tarkus. "Seega sul ei oleks enam üldse vaja kõndida, sellest paremat figuuri ei ole võimalik saavutada," oli mees mesikeelselt valmis lisama.