One big unwanted mess

Raven jõudis eile õhtul enda kohta päris hilja koju. Ta oli umbes kahe aegu saanud kõne Wilmingtonist, kuhu näitsik ka pool tundi hiljem sõitis. Kuna Faye enda auto on endiselt paranduses, kus seda püüdakse taastada, ja uut ei hakanud ta endale muretsema, laenas ta Trey oma. Kohale jõudes selgus, et tegu oli pisikese üllatuspeoga, mis tähistas Faye kihlumist. Uudised liiguvad Tree Hillis kiirelt, kuid veelgi kiiremini liiguvad need filmitööstuses. Kõik teavad su saladusi enne, kui sa ise. Tagasi hakkas neidis sõitma umbes kaheksa ajal ning tagasi Tree Hilli jõudis ta pool üks öösel. Autost välja astunud, märkas tüdruk kohe, et korteri aknad olid pimedad. Seega ilmselt Trey magas juba. Liftiga ülesse sõitnud, püüdis tütarlaps võimalikult vaikselt korterisse siseneda ja magama minna. Enda koti alla esikusse jätnud, koos paari kingitusega enda töökaaslaste poolt, kõndis Aaren trepist ülesse. Kingad juba all ära võtnud, hoides neid näpu vahel, liikus neidis peaaegu hääletult. Õnneks ei olnud siin muret nagisevate põrandalaudadega, mis kippusid just siis häält tegema, kui püüdsid võimalikult vaikselt liikuda.
Riided vannitoas ära vahetanud, jättes päeval seljas olnud riided sinna kapile, olles need korralikult kokku pannud, pesi tüdruk vaikselt hambad ja näo ära, kammis juuksed, punus need patsi ja hiilis seejärel Jeromy kõrvale magama. Päris vaikselt ta siiski sinna ei hiilinud, sest saanud teki alla, keeras mees ennast ümber ja asetas ühe käe ümber Faye piha, kinkides tema põsele pisikese musi. "Head ööd, Trey," lausus Aaren sosinal, pöörates enda pruunid silmad mehele, kes oli poolenisti veel unes. Vastuseks sai naine aga midagi, mida ta poleks kunagi oodanud. Jeromy kutsus teda Sally'ks. Kuigi Faye pani selle unesegaduse arvele, jäi see siiski teda kripeldama ning seda terveks ööks. Mees on talle suht kõike endast ja Sally'st rääkinud ning neidis teab tänaseks naist sama palju, kui tüüp ise teadis. Umbes kaks tundi hiljem tüdruk viimaks ka uinus. Väsimus murdis ta lihtsalt maha.

Hommik saabus Raveni jaoks juba enne päikesetõusu. Ta ärkas umbes poole seitsme paiku, olles maganud vaid mõni tund. Kuigi väsimus murdis ta viimaks maha, ei kadunud kuhugi mõtted Trey'st ja Sally'st ning tema enda rollist nende suhtes. Kas Jeromy nägi tõesti temas kadunud Sally asendust või koguni naist ennast?
Ennast vaikselt voodist välja libistanud, ronis Faye kuuma duši alla, ligunedes seal vähemalt pool tundi, püüdes need nõmedad eelarvamused ja mõtted enda peast kaotada. Puhtad koduriided selga pannud, tõmmates jalga pehmed mustad sokid, kuivatas naine kergelt enda juuksed ära, et need enam ei tilguks ja keeras pealaele lohakasse krunni.
Kiire pilgu magavale Jeromyle visanud, naeratas Faye endamisi ning kõndis seejärel varvukil trepist alla kööki. Keetnud endale ühe kohvi, sättis näitsik ennast elutuppa diivanile istuma, pruunid silmad aknast välja vaatamas, jälgides avanevat vaadet, kuid sellest samas mitte välja tehes. Umbes viis minutit hiljem pöördus tema pilk esiku poole, kus oli suur seina sisse ehitatud kapp, milles Trey enda vanu asju hoiab. Kruusi diivanilauale pannud, tõusis Faye diivanilt. Silmad kiirelt ülesse pöördunud, veendudes vaikse nohina põhjal, et mees veel magab, kõndis näitsik esiku poole. Kapi ukse vaikselt lahti lükanud, leidis ta kiirelt selle, mida ta otsis - ühe pruunika karbi, millel oli pisikene silt 'Sally'. Endamisi neelatanud, võttis Faye selle enda kätte ja kõndis tagasi elutuppa, istudes diivani ette vaibale. Karbi enda ette pannud, vahtis Raven seda pool minutit, tõstes seejärel kaane pealt. Talle jäid esmalt silma erinevad pildid Trey'st ja Sally'st. Tüdruk oli kena. Mees oli talle naisest küll rääkinud, aga mitte kunagi ühtegi pilti näidanud.
Tõstes aeglaselt ja vaikselt erinevaid pisemaid ja suuremaid esemeid ja pilte karbist välja, uuris Raven igat üht hoolikalt, püüdes nende põhjal enda versiooni kadunud pruudist kokku panna. Peagi sattus tema sõrmede vahele pisikene mustast sametist karbikene. Tõstnud selle kastist välja, silmitses Faye seda mõni sekund, enne kui lahti tegi. See oli kihlasõrmus. Ilmselt seesamune, mille Jeromy Sally jaoks ostis. Vaikselt neelatanud, võttis ta sõrmuse karbikesest välja, hoides seda kahe sõrme vahel ja lihtsalt vaadates.


outfit

Trey avas enda silmad siis, kui elektroonilinekell tema öökapil näitas mõni minut pärast kaheksat. Leidnud eest tühja voodi, arvas mees esimese hooga, et naine ei jõudnudki koju, kuid siis meenus talle see, et oli tüdrukule vist öösel ühe põsemusi andnud. Ju ta siis pidi ikka kodus olema. Ega mees seda ette ikka ei kujutanud... Ajanud ennast voodist välja, jalutas mees kõigepealt vannituppa, et ennast seal päevaks valmis sättida. Peagi astus ta uuesti magamistuppa, kus endale tavalise halli t-särgi, sinised pisut kulutatud teksad ja tumedad sokid jalga tõmbas. Üks käsi teksade taskus, astus Jeromy magamistoast välja ning jalutas rahulikult trepist alla. Märganud tüdrukut elutoa põrandal, ilmus mehe suule lai naeratus. "Hommikust, kallis. Sorry, et ma sind õhtul ära ei oodanud, aga ma väsisin lihtsalt nii ära," lausus mees juba poole trepi pealt. Jõudnud lõpuks Faye juurde, maandus ta tema kõrvale põrandale istuma, pöörates alles nüüd tähelepanu sellele, mida ta seal põrandal teeb. Trey oli alguses täiesti sõnatu, lastes silmadel üle karbist välja tõstetud piltide, esemete ja viimaks kihlasõrmuse libiseda. "Mida sa teed?" küsis mees viimaks esimese küsimuse, mis tema huulte vahelt välja pääses. Mehe tumedad kulmud oli pisut kõrgemale tõusnud ja kergelt kortsus. "Tähendab... ma saan aru, et me hakkame abielluma ja see osa mu elust võibolla pakub sulle hetkel mingil määral huvi, aga... sa oleks võinult minult seda küsida, enne kui kõik need asjad siia laiali panid," sõnas Jeromy. Ta oli Sallyst juba ammu üle saanud, kuigi jah, ta oli naist jäägitult armastanud ja pidanud teda selleks üheks ja õigeks. Eks aeg parandab kõik haavad. Siiski toovad kõik need asjad mehele palju mälestusi meelde.

Raven kuulis Trey allatulemist, aga ei pööranud enda tumedaid silmi eemale kihlasõrmusest, mis oli mõeldud naisele, keda Trey armastas kunagi üle kõige. Ilmselt teeb seda endiselt, miks muidu ta eile näitsikule Sally ütles. Kui Jeromy Faye kõrvale maha istus ja toimunu kohta küsis, pööras naine enda pruunid silmad mehele, pannes kihlasõrmuse samal ajal tagasi karpi. "Püüan leida, mis on minus nii sarnast naisele, kes pärast kõiki neid aastaid ikka sinu südames ja peas on," lausus näitsik vaikselt. Sametkarbikese tagasi suurde karpi pannud, võttis neidis kätte ühe pildi mehest ja Sally'st, kes meenutas enda välimuselt natukene Ravenit ennast. Seda mõni sekund vaadanud, pani näitsik selle koos teiste asjadega tagasi karpi, jättes viimase kaane selle kõrvale ning tõusis püsti. Diivanilaualt enda kohvitassi võtnud, lonksas Aaren sealt ühe sõõmu, viimata enda pilku Jeromy'le. "Sest seal peab ometigi mingi põhjus olema, miks sa mulle Sally ütlesid," sõnas näitsik peagi, asetades kruusi tagasi lauale ja pöörates enda tumedad silmad Trey'le.

"Minu südames ja peas oled ainult sina. Ma olen sulle öelnud, et Sally oli seal kunagi, aga enam mitte. Vähemalt mitte sellisel moel nagu sina. Ma loodan, et sa saad aru, et ta jääb ilmselt alatiseks mingil määral minu ellu alles, aga see ei tähenda, et ma sind kuidagi vähem armastaksin," seletas Trey, pidades seda kõike lihtsalt kihlusest tulenevaks kahtluseks. Enda arvates ei olnud mees küll viimasel ajal üldsegi enda endise nime isegi mitte kasutanud või kuidagi temale vihjanud. Miks hakkas Raven nüüd korraga minevikus sobrama? Vaevalt oli mees selle mõtte lõpetanud, kui tüdruku uued sõnad temani kaldusid. "Millal ma seda veel tegin?!" küsis mees korraga imestunult ja mingil määral kohkunult. Noh, see seletaks naise äkilist huvi Sally vastu ja... oh boy... that's bad...

"Tõesti? Sest mida kauem ma neid pilte ja toda sõrmust vaatasin, seda rohkem hakkasin ma selles kahtlema," turtsatas Raven valjult, hoides enda pilku Trey'l. Huvitav, kas mees ise üldse teab, kui sarnane Faye tema kadunud pruudiga õige on. Kui sarnased on nende elud. "Eile õhtul kui ma koju tulin ning peaks ütlema, et see oli ikka väga tore pisikene kingitus," lausus Aaren pahaselt muiates. Tema pilk pöördus mehelt tagasi korterile, pöörates end ringi ning kõndides köögi poole. Enda kohvitassi kaasa võtnud, jõi näitsik selle tühjaks ja asets kraanikaussi. "Püüa olla nüüd võimalikult aus minuga - kas minu leidmine tänavatelt pärast Sally surma oli sinu jaoks nagu teine võimalus päästa enda armsam paratamatust saatusest või hakkas sul minust lihtsalt hale," küsis Raven vaikselt, tahtmata tegelikult vastust teada. Ta tõesti armastab Jeromy't rohkem kui kedagi teist, aga ta ei taha rajada enda elu suhtele, mis on puhas illusioon.

"Mida need pildid ja sõrmus sulle siis rääkisid? Et ma olin temaga õnnelik ja kui ta ei oleks ära surnud, siis ma ilmselt oleksin temaga abiellunud? Issand jumal, Faye, sa ei saa nüüd hakata mõtlema neid mis-siis-kui-Sally-ei-oleks-surnud mõtteid," lausus mees, kuigi oli kindel, et tema sõnad ei muuda siin midagi. Kui Raven on juba midagi pähe võtnud, siis vastupidist talle selgeks teha on lihtsalt võimatu. "Kui sa koju tulid, siis ma magasin... ma võisin vabalt seda lihtsalt unesegaselt või alateadvuse pärast öelda. Ma ei kontrolli, mis tuleb mu suust, kui ma magan. Samuti ei saa ma kontrollida, mida ma näen unes. Seega kas sa ei leia, et sa regeerid üle natuke?" sõnas mees, tõustes püsti, kuid liikumata tüdrukule järele. Hetkel on vist parem talle ruumi anda. Kuulnud Aareni küsimust, tuli see mehele küll ikka väga äkitselt. Ta ei olnud sellele kunagi niimoodi mõelnud. Pealegi ta ei mäleta ju, mida ta toona mõtles, kui ta Raveniga kohtus. Kõik oli siis hoopis teine. Küll aga teab mees, et armastab seda naist ja tahab temaga abielluda. Kas sellest ei ole juba küllalt? "Millal ma ei ole sinuga aus?" pistis mees vahele, "kallis, ma ei tea ja mäleta, mida ma toona mõtlesin või miks ma midagi tegin. Jah, mu käitumine võis olla osati seotud Sallyga, aga ma ei võta sind kui tema aseainet. Pole kunagi võtnudki. Samuti ei ürita ma sinuga heastada seda, mis temaga juhtus." Ohanud raskelt ja sügavalt, tõmbas mees käega läbi enda tumedate juuste. Ta jalutas kööki Faye juurde, kuid ei puudutanud teda igaks juhuks. "Ma saan aru, et sul võivad igasugused kahtlused nüüd peas olla, aga ma vannun, et armastan sind sellepärast, kes sina oled, mitte sellepärast, mis sul Sallyga sarnast võib olla. Palun saa aru, et eilne oli lihtsalt mingi sonimine või mis iganes..." lausus Jeromy. Kuidas alati kui ta võtab enda tüdrukuga ette sammu kihluse poole, juhtub midagi ja kõik läheb alla mäge. Kuidas? Ja miks temaga? Kas ta ei väärigi siis õnnelikku abielu naisega, keda ta armastab ja kelle jaoks ta teeks kõike?

"Et ma tunnen ennast nagu tema aseainena, et ma põhimõtteliselt olengi tema aseaine," sõnas Raven mõrult. Tema pruunid silmad pöördusid kraanikausis olevalt kruusilt mehele, kes oli samuti kööki tulnud. "Võib-olla oli see tõesti nii, aga kui ta juba öösiti sinu alateadvuses ja unenägudes on, siis kuhu peaksin küll mina sellele pildikesele mahtuma või oli sul hoopis plaan mind selle tagumisele küljele ära peita?" kergitas näitsik kergelt kulmi, vaadates küsivalt Jeromyle otsa. Ta tõesti tahtis meest uskuda, aga mingil põhjusel on see momendil kuradima raske.
"No see ütleb ju kõik ära. Näha tänaval nälginud külmast lõdisevat tüdrukut, kellel on probleemid narkootikumitega, kes on samasse auku kukkunud, kuhu sinu kullakallis pruudikene. Raske on ju juhust kasutamata jätta ning heastada kõik, mis sul esimesel katsel ebaõnnestus. Suurepärane võimalus minna ajas tagasi. Ma ei imestaks, kui sa mõtleksid endiselt talle igal hetkel, mil sa mulle otsa vaatad. Esimene armastus pidi ju kõige tugevam olema," sõnas Aaren, pöörates enda pruunid silmad tagasi kraanikaussi, kus oli üksik kruus, taldrik ja nuga. Lükanud ennast kraanikausikapist eemale, pöördus tüdruk noormehe poole ning kõndis temast mööda treppide poole.

"Mitu korda ma pean ütlema, et sa ei ole! Ma ei mõtle sinust niimoodi," lausus Trey, tundes kuidas Faye lihtsalt tema sõrmede vahelt välja pudeneb. Ükskõik, mida ta ütles, Raven leidis sellest mingi augu, et näha seda hoopis teisiti. Kuidas teha neiule sellist asja selgeks, et mees saab suurepäraselt aru, et Raven on Raven ja Sally on Sally. "Mis asja sa räägid?! Seega sa tahad öelda, et nüüd, kus ma käin sinuga, on mul lubatud ainult sinust unenägusid näha? Ma loodan, et sa saad ise ka aru, kui totter see on... Jah, ma olen võibolla kogu selle kihlumise, pulmade planeerimise ja isegi nende beebijuttude pärast vahel tema peale mõelnud, aga mitte nii nagu sina arvad. Ma olen mõelnud ja leidnud, et sa oleksid talle ilmselt meeldinud ja tal on meie üle ainult hea meel. See on kõik. Kuidas ma teen sulle selgeks, et Sally on minu jaoks lihtsalt üks mälestus ja mitte midagi enamat? Ta oli ja nüüd teda enam ei ole. Ma olen sellega juba ammu leppinud," üritas mees naist iga nurga alt veenda. Ta lootis, et nüüd suudab naine natukenegi aru saada, aga siis hakkas ta juba uue hooga ja seekord tegid tema sõnad mehele tõsisel haiget. Nii et Faye arvab, et Jeromy ebaõnnestus Sally puhul? Et neiu surm on tema süü? Et ta oleks pidanud teda aitama? "Ma ei mõtle temale, kui ma sulle otsa vaatan," lausus Jeromy rahulikult ja üsna vaikselt häälel tema kohta. "Jah, ma olen ka seda kuulnud, aga sa olid kõigest sellest teadlik, mis minu ja Sally vahel oli, kui sa minuga käima hakkasid ja kui sa mulle enda 'jah' sõna andsid. Sa oled ainuke, kes nii palju teab. Kas sa tõesti arvad, et ma oleksin sulle temast nii palju rääkinud, kui sa oleksid mulle tema aseaine? Ma arvasin kogu aeg, et sa mõistad mind selles osas, aga tuleb välja, et ei mõista," sõnas Jeromy ja vaatas neiu kaugenevat selga. "Kuhu sa lähed nüüd? Jätadki lihtsalt selle kõik nii... laiali?" küsis mees käsi laiutades. Neil tuli see ära lahendada või muidu läheb kõik täiesti rappa.

Trey sõnade peale valjult turtsatanud, pööras näitsik ennast ümber. "Need on sinu sõnad, mitte minu omad," lausus tüdruk järsul toonil, tema pruunid silmad jälgisid tähelepanelikult meest. "Ma lihtsal sooviksin teada, kas mina mahun ka kuhugi sinna pisikesele ilusale pildikesele, mis kujutab su elu või mitte. Ilmselgelt tema on sinna kindlalt jäänud, sest miks muidu hoida alles sõrmust, mis oli Sally'le mõeldud," vangutas Raven endamisi pead. Tema pilk pöördus tüübilt suurele klaasseinale, silmitsedes linna, mis osaliselt veel unes oli.
"Seda kutsutakse usalduseks, Trey. Ning ma tean suurepäraselt, mis tunne see on. Ma tean, mis tunne on kaotada keegi lähedane, lasta tal käest libiseda. I have done that several times. Ma olen kaotanud terve enda perekonna, inimesed, kes mind kasvatasid ja hoolitsesid mu eest, kui mu päris vanemad loobusid must. Ma tean, mis tunne on usaldada enda saladused, elu kellegi kätte, lootes, et ta mõistab sind ja aitab sul sellest üle saada," Raveni hääl oli murdumas ning ta tundis, kuidas klomp tekib kurku.
Pööranud ennast trepi esimestel astmetel ringi, vaatas tüdruk mehele otsa. "Laiali? Viimaed viis nädalat olen ma püüdnud kogu hingest ennast koos hoida ja mõelda järgmisele päevale, kui kõik mu ümber laguneb ja sureb. Seega palun vabandust, kui ma sinu hiiglaslikku ego riivasin, püüdes leida hetke, et ennast koguda ja leida põhjust homse nägemiseks," sõnas Faye, pilk kindlalt mehel ning iga sõnaga astus ta tüübile lähemale, seistes viimaks tema ees.

"Mis küsimus see on? Muidugi sa mahud mu ellu. Ma palusin sind endale naiseks. Kas see ei ütle juba piisavalt? Ilmselgelt tahan ma, et just sina oleksid kogu mu järgnev elu minu kõrval ja see ei ole tingitud sellest, et sina või su elu kuidagi Sally omaga sarnane võib olla," lausus mees, sest tema arvates oli see ju ilmselge. Ta tahtis naist enda abikaasaks. Ta elas temaga koos. Võibolla kungai kaugemas tulevikus tahaks ta isegi lapsi äkki ja seda kõike just Aareniga. "Kui see sõrmus sulle ette jääb, siis ma võin sellest juba täna lahti saada ja kui sind kõik see endiselt häirib, siis ma võin terve selle kasti minema visata," sõnas Jeromy, lootes et see annab naisele aimu, kui palju ta tahab Faye'd enda kõrvale isegi kui ta peaks muudest asjadest loobuma. Need asjad lihtsalt jäid kunagi ammu alles ja mees ei ole raatsinud neid ära visata. Nüüd võib ta seda kindlasti teha, kui see nende suhte ohtu seab. Ausalt öeldes Trey isegi ei tea täpselt, mis seal kastis on. Ta pani selle nii ammu kokku. "Ma tean, et ka sina oled palju inimesi kaotanud. Kindlasti rohkem isegi kui mina," sõnas mees, sest mida muud ta Raveni sõnade peal kosta oskaks. Ta isegi ei saanud aru, kust see kõik järsku tuli, "mina usaldan sind... tundub, et sina mind mitte nii väga." Kuulnud tüdruku viimast sõnavõttu, millega ta Jeromy ette jõudis, jäi mees talle enda siniste silmadega otsa vaatama. "Viimased viis nädalat? Mida sa kardad siis? Ma ei teadnudki, et sa nii tunned. Sa ei ole mulle sellest rääkinud ja ma ei oska mõtteid lugeda, Faye," lausus Trey ja asetas enda käed tüdruku õlgadele.

Raven lihtsalt seisis ja kuulas Trey sõnu, millest pooled ei jõudnud õieti temanigi ning need üksikud, mis jõudsid, põhjustasid naises küll nii mõnegi vastaka emotsiooni, kuid ta ei viitsinud neid enam väljendada. Fayel oli suva, kas mees jätab oma kasti alles või ei. Ta tundis ennast väsinuna, tüdinenuna. Naine viskaks heameelega voodisse ning magaks paar päeva või koguni nädalakese.
Usaldamine polnud Raveni jaoks tõesti kõige lihtsam, aga Trey puhul ei vasta see tõele. Ta usaldab meest rohkem, kui kedagi teist siin maailmas. Näitsik on talle rääkinud põhimõtteliselt kõigest, mida neidis on läbi elanud päevast, mil ta koolist ja kodust välja visati.
"Ma ei tahtnud sulle rääkida, kuna sa olid nii õnnelik, et Sethiga kõik korras oli ning ta elus ja terve oli, aga tol päeval kui mul avarii oli, siis ei loobunud ma ainult ühest kenast vanast autost, vaid millestki palju tähtsamast," muutus Faye hääl peaaegu sosinaks ning tema käed libisesid õrnalt tüdruku kõhule. Raveni pruunid silmad pöördusid Jeromy sinistelt silmadelt kõrvale ja ta neelatas kergelt. "Ning lisaks sellele on mu vanaisa suremas - mees, kes oli mulle isa eest, ei näe iialgi enda esimest lapselapselapselast," lisas ta vaikselt.

"Mida sa ei tahtnud rääkida? Räägi nüüd palun ilma poolikute lauseteta. Ma ei hakka siin mingit ära arvamis mängu mängima," lausus mees, kuid jäi vait kui tüdruku käed tema kõhule libisesid. Trey oli täiesti sõnatu, kas see žest pidi nüüd midagi tähendama või oli see puhtjuhuslik. Ta oli korraga vihane, et näitsik midagi ei räägi ja samas hirmul ja mures, sest ta ei teadnud mida järgmisena oodata. "Kas sa... oled rase või... olid rase või... räägi palun," sõnas mees hääles tõesti kerge palumistoon, sest ta tahtis teada, mis tüdrukut viimasel ajal niimoodi tundma on pannud. Jeromy arvas kogu aeg, et kõik on korras. Nüüd tuleb välja aga, et Faye on tema eest nii paljut salajas hoidnud. "Suremas?" küsis Jeromy, kes teadis küll juba suvel, kui Raven teda külastamas ja põetamas käis, et asjad ei ole head, aga et nad nii halvad olid... "Mul on kahju..." lausus mees peaaegu sosinal ja tõmbas tüdruku hellalt enda embusesse. Ta ei osanud lihtsalt midagi muud teha.

"Ma ei teadnud seda enne, kui ma haiglas ärkasin. Arsti sõnul olin ma kuuendat nädalat rase õnnetuse hetkel," lausus Raven vaikselt, silmitsedes enda kõhtu, kus valitseb nüüd tühjus. Tüdruk on alati kahelnud lastesaamises, kuna tal endal ei vedanud vanematega ja Faye kartis, et temast sama halb ema, nagu oli tema enda oma. Aga hetkel, mil ta sai teada, et õnnetuses suri üks pisikene olevus temas, tundis näitsik, nagu oleks ta osakese endast kaotanud. "Ning sa olid nii õnnelik, kui Seth elusa ja tervena välja ilmus. Ma tean, kui murtud sa olid pärast seda kõnet ja kui ma sinna jõudsin ning sind naeratamas nägin. Sa olid nii õnnelik, kergendatud. Ma ei tahtnud sulle lihtsalt sellega haiget teha," lisas näitsik peaaegu sosinal, viimata enda pilku Jeromy'le. Kuidas ta julgeb üldse pärast seda mehele otsa vaadata?
Mehe vaikse küsimuse peale õrnalt noogutanud, ohkas näitsik endamisi. "Kopsuvähk. Liiga kaugele arenenud, et lõigata ning keemiaravi muudaks tema enesetunde ainult halvemaks, kui see juba on. Vahetult enne kui me jõuludeks ära sõitsime, pidin ta haiglasse viima, kuna ta ei suuda ise enam korralikult hingata," püüdis Raven Trey'd olukorraga võimalikult kurssi viia. Kui mees ta enda embusesse võttis, sulges näitsik silmad ja õrnalt Trey särgist rinnal kinni võtnud, toetas tüdruk enda lauba vastu tüübi rindkere, nautides temast õhkuvat soojust ja hoolitsust.

Trey kuulas naist ja ausalt öeldes tuleb välja, et tema ei saa hoopis naist usaldada. Kuidas ta sai sellised asju ainult ensele hoida? See laps Faye kõhus oli ka Jeromy oma. Tal oleks olnud õigus seda teada. Kui mitte tollel päeval, siis mõnel teisel kindlasti. Hetkel muidugi mehele kogu see lapse asi kohale ei jõudnud. Vähemalt mitte hingelisel ja sügavamal tasandil. Võibolla oli asi ka selles, et Trey pole kunagi eriti laste peale mõelnud. "Kuidas sa said kõike seda minu eest varjata?" küsis mees uskumatul häälel. Ta tahtis Raveni jaoks olemas olla ja ta hoolis temast, aga kuidas ta sai seda teha? Käis ringi nagu kõik oleks korras? "Me peaksime rääkima teineteisele selliseid asju. Seda enam, et me hakkame abielluma... kui sa seda muidugi enam üldse tahad," lausus Trey, sest ta ei olnud endiselt kindel, mida Aaren kogu sellest Sally jamast arvas. Kas ta ikka kahtles ja oli pahane?

"Mis vahet sel enam on?!" tõstis Raven hetkeks enda häält, kõndides Trey'st eemale. Ta jäi seisma diivani juures, toetades end kergelt vastu seda. "See pilk, millega sa mind tookord vaatasid, kui ma Sethi ja Carrie juures sisse sadasin, nagu ma oleksin surnust tõusnud. See rõõm ning kui sa tegid mulle ettepaneku, ei suutnud ma seda lihtsalt öelda. Edaspidi tõin ma endale ettekäändeks, et kerge on unustada midagi, mida pole kunagi olemas olnud, sest seda last polnud olemas ei sinu ega minu jaoks. Vähemalt mitte enne õnnetust," lausus näitsik vaikselt, hoides enda pilku suurel klaasaknal, vaatamata õieti midagi. Faye lihtsalt ei suutnud hetkel Jeromy'le otsa vaadata. Sealt peegeldus kindlasti viha ja pettumus, mis on täiesti õigustatud, aga tegid siiski tüdrukule haiget. Mehe viimaste sõnade peale tõi neidis kuuldavale valju turtsatuse, pöörates end ringi ja vaadates Trey'le otsa. Ta lihtsalt vaatas mehele uskumatu pilguga otsa. Pärast kõike seda, mida nad läbi on elanud ning ta tõesti arvab, et üks tüli paneb tüdruku taganema. "Ma mõtlesin tõsiselt, mida ma tookord sulle ütlesin, kui sa mulle ettepaneku tegid, aga ma lihtsalt sooviksin enda kohta su elus teada," sõnas Raven vaikselt, peaaegu sosinal.