Bak bak

OT: Serena

Lustakas laupäev on lustakas, kui see lustakus väljendub creepypastas kolamises ja oma blogi teema kallal nokitsemises. Aidani kasuks töötas fakt, et laupäeval sootuks tunde pole, mistõttu ta sai terve päeva segamatult tegeleda sellega, mis meelepärane. Vahepeal natuke koduseid ülesandeid, sest neid juba anti, ning jälle uue hooga oma asjade kallale. Tänase päeva peamissiooniks oligi blogi uuendamine, sildisüsteemi täiendamine, et endal ja teistelgi oleks lihtsam ja lõbusam mööda tema mõttevälgatusi kolada, viimase video kokkulõikamine ning ühe vastavastatud creepy-magi lugemine. Seda noormees tegema asuski, kui oli silmaluugid lahti saanud, endale natuke hommikusööki sisse ajanud, tassitäie kohvi hankinud ning end arvutilaua taha istutanud. Serena läks ära tööle, jättes ta üksi, ning see võimaldas tal ka muusika mängima panna, hakkamata rabelema kõrvaklappidega, mida ta kandis siis, kui keegi teine samas korteris viibis, et neid mitte segada. Vahepeal käis Dido lihtsalt väljas jalutamas, võttes kaasa oma videokaamera, juhuks kui peaks tekkima midagi, mis tahab pildistamist või filmimist. Iial ei või teada, ta on küllalt igasuguseid veidrusi tabanud sihitult hulkudes. Kui õhtu kätte jõudis, oli Aidan taas oma arvuti taga, vaadates üht dokumentaali Saksamaa kummitusmajadest, mille üks tema blogi jälgijatest oli talle linkinud. Korteriukse vali lõksatus, mis märkis Serena naasmist, ei pannud tema näost ühtki lihast liikuma. 

Serena oli laupäevases vahetuses, mis talle eriti ei meeldinud. Väljas oli ka selline vastik lumine ilm, seega pidi naine end palju soojemalt selga panema. Hüüdnud veel Aidanile, kes arvutis istus, et ta läheb tööle, lahkus Serena korterist.
Tööpäev möödus üsna kiirelt. Laupäevad olid alati täis, lauad olid broneeritud ja sel päeval pandi ka uuteks nädalateks kõige rohkem broneeringuid kirja. Ser pidi tegelema ka kahe vinguva kliendiga, kellele jäi ette küll valgus, küll toit. Hiljem hakati ka ettekandja riietust kritiseerima, Serena oleks sel hetkel tahtnud juba nad välja eskortida, aga kliendil on alati õigus. Naine astus korterisse ja sulges ukse enda järel. Tumelilla mantel seljast, talvesaapad jalast, karvased sussid jalga ning paberkott kahe termokarbiga kööki. Ta teadis, et ei viitsi ise enam midagi õhtul süüa teha, seega tellis tund aega enne sulgemist kaks praadi. Serenale kuulis muusikat, vend oli järelikult kodus. Läinud köögist Aidani tuppa, kortsutas naine kulmu, vend istus terve päeva kuvari taga? "Söök on veel soe," mainis ta, istudes poisi voodi peale.

Aidan tegi õe kohalolekust välja alles siis, kui see tema tuppa ilmus. Vajutanud klaviatuuril tühikut, mis peatas kenasti arvutisse tõmmatud dokumentaali, pööras noormees end Serena poole, tunnistades naist hetke. "Mul saab see kohe läbi, siis tulen," lubas ta käega ekraani poole viibates. "Kuidas tööl läks?" uuris Dido siis. Serenal oli tihtipeale oma tööpäevadest üht koma teist põnevat rääkida, mida talgi lustakas kuulata oli. "Keegi sulle täna jalga ette ei pannud?" meenutas nooruk üht seika, mil Serena enda sõnul kandikutäie moorpraade põranda poole saatnud oli, sest temakese jalg oli kellegi hooletult sätitud alajäseme taha haakunud.

Serena viis hetkeks silmad ekraanile, kuid rebis pilgu kiirelt eemale, et venna heledaid silmi vaadata. "Noh, üks vanapaar käis iga asja üle vingumas. Ime, et nad külmarvet ei teinud," lausus Serena nagu muuseas. "Oled terve päeva kodus istunud?" küsis naine seejärel, hakates sõrmust, mis tal alati sõrmes oli, keerutama. See oli üks hõbesõrmus, mille ta oli vanaemalt enda kuueteistkümnendaks sünnipäevaks saanud. Sõrmus oli lihtne, kuid seda kaunistas pisike rubiin. S julges sellega nii vaid kodus mängida, siin leidis ta kukkunud ehte vajadusel üles, kuigi viimati juhtus see üle poole aasta tagasi.

Muidugi võiks seda sööki süüa ka siinsamas arvutiekraani taga, tuli Aidanile pähe, sest seda oli ta varemgi teinud, kui mõnda filmi vaatas või Supernaturali viimane episood kohe üldse oodata ei saanud. Serena ei teinud sellest suurt numbrit ka, et ta jälle mingi moorprae enda tuppa vedas, peaasi et ta taipas nõud aegsasti ära koristada, puhtaks pesta ning kuivama panna, sest see siin polnud mingi restoran, kus nõusid 50 ja enama suu toitmiseks. Samas ei tahtnud ta seekord üksi pugida, eriti kui nad niigi vähe koos aega veedavad. Õde polnud mingi väljakannatamatu seltskond, et peaks raevukalt vältima... "Ei ole," vastas Dido, silmad hetkeks õe kätele ja tagasi temakese näole vilksamas. "Või noh, suurema osa päevast jah, aga ma käisin vahepeal õues jalgu sirutamas. Siin lähedal on üks mahajäetud maja, tegin seal pilte. Kujutad sa ette, et teisel korrusel ühes toas on hunnik loomaluid!" Jah, ta teadis, et kõik ei ole nii külma närviga nagu tema, et seediksid kõiksugused tondijutud kiirelt läbi ja läheksid eluga edasi, aga talle meeldis oma avastustest rääkida, isegi kui vestluskaaslane midagi tarka vastu öelda ei osanud, pealegi oli tema õde üks väheseid inimesi, kellega ta sai oma pisut napakast hobist rääkida. Sister not judge, sister nice.

Tüdruk pidi tunnistama, et tihtipeale sõid nad õhtust mõlemad enda tubades, Serena vaatamas mõnda seriaali ja Aidan enda "kummitusfilme", nagu oli Serenal kombeks neid kutsuda. Teda ei häirinud see, et Aidanit paelusid kummitused ja muu paranormaalne. Küll aga valmistas naisele muret venna sotsiaalsus, õigemini just selle puudumine. "Loomaluud," kordas tüdruk. "Mõni jahimees võis seal elada," pakkus blondiin järgmisena välja. Vastupidiselt vennale ei uskunud ta, et kummitused olemas on. "Sa ei taha mõnel õhtul välja minna sõpradega? Ma ei tea, kas või TRICi," pakkus S järgmisena välja. Nojah, Aidan oleks end klubis tõenäoliselt pisut kohatult tundnud, aga parem kui see, et A veedab kõik ülevaloldud tunnid kuvari ees.

Ha. Aidan lasi Serena pakkumise peale kuuldavale turtsatuse. "Jahimees keset väikelinna. Ma tahaks ka näha jahimeest, kes on nii korralik, et koristab ära naha ja soolikad, aga jätab maha luud, mida on sama lihtne hävitada," lausus noormees lõbustatult. "Ja kes elab veel inimasutuse sees ja mitte ääremail. Ma lähen homme tagasi ja vaatan, kas leiab veel midagi. Ehk saab mõne wendigo pildilegi." Mitte et wendigo oleks väga tõenäoline, sest Põhja-Carolinas polnud väga palju märgalasid, mida saaks nimetada järvistuteks, mis aga olid wendigode peamised pesitsuspaigad. Kuulnud järgnevat, mis õde lausus, toetas Aidan küünarnuki lauale ja lõua käele, pööramata Serenalt pilku. "Minu arust on natuke tobe minna välja lihtsalt olema," lausus ta. "Pealegi on klubides nii lärmakas." Mainimata jättis ta fakti, mis mõlemale teada oli - tal polnud väga palju sõpru, kellega välja minna. Ta sai inimestega klassikaaslasetasandil läbi küll, aga sellega asi praktiliselt piirduski.

"No siis ta on mingisugune kunstnik," pakkus Serena järgmise võimaluse välja. Üks kunstnik oksendas NYC-s lõuendite peale, kondid oleksid veel väga leebe asi, millest kunsti luua. "Jah, kunstnik ta ongi," oli naine kindel. "Kuule, Aidan, sa ju tead, et sellisest linnast sa vaevalt mõne sellise eluka leiad," arvas Serena. "Mine siis näiteks mõnda kohvikusse istuma või... Ma lihtsalt mõtlen, et sa kasvatad endale varsti juured alla," ütles Serena lõpuks enam-vähem ära põhjuse, miks ta venna pärast muret tundis. Oleks see vaid ainus asi. "Näiteks Zoe ja Chris," alustas naine, "ma tunnen neid põhikoolist saati. Kindlasti on sul ka mõni selline klassikaaslane." Serena teadis, et Aidan polnud just sotsiaalne liblikas, aga mingisugused sõbrad tal ju olid.

Kunstnik oli ka variant, aga selleks peab väga peast nikastunud kunstnik olema, et asju niimoodi maha jätta. Ja ometi ei jätnud Serena tema sotsiaalse staatuse teemal jauramast. Armas küll, et õde ka tema maine pärast muretses, aga ta ei väsinud sõrgu vastu ajamast. Ta lihtsalt ei seedinud kõike seda kammajaad, mis kaasnes normaalse sotsiaaleluga, eriti kui tema meeliskohaks olid teistele nii eemaletõukavad surnuaiad. "Juured," kordas noormees turtsatuse saatel, püüdes end juurtega ette kujutada. Õel oleks küll siis käed tööd täis, kui tal veel juured ka alla kasvaks. "Aga ma käin ju väljas, ma ei istu kogu aeg toas," püüdis Dido end välja keerutada, tuues teemaks need korrad päevas, mil ta tõesti majast väljas käis kas niisama jõlkumas ja jalgu sirutamas või kindla eesmärgiga kuhugi stseeni dokumenteerima minemas. "Ma ei tea, ma olen rahul olukorraga sellisena, nagu see on. Mu klassikaaslased peaksid minu hobi ülimalt imelikuks, püüa siis sellisena mingit sõpruskonda luua, kui kõik mõtlevad, et sa armastad lumeinimesi taga ajada."

Selena hoidis silmi venna omadel. Äkki tasuks hoopis mehel endale väike töökoht vaadata, kus ta saaks rohkem suhelda. Tüdruk kuulas vvenna ära. Nojah, muidugi on ta sellise olukorraga rahul. "Aga kui sa käid väljas, käid sa surnuaias... Või vanades majades," lisas Serena peale mõttepausi lõppu. "Olgu, ma ei kiusa täna sind enam sellel teemal. Tule sööma," ütles naine ja tõusis voodilt, et sõrmus tagasi kindlalt sõrme lükata ning toaukse poole astuda. "Ma olen kindel, et sa ei ole koolis ainus, keda sellised asjad huvitavad," lisas Serena ja läks kööki, et võtta sahtlist kahvel. Ta ei viitsinud toitu karbist taldrikule tõsta, see oleks tähendanud nõudepesemist, S oli aga selle koha pealt üpris laisk.

Ja nii lihtsalt oligi Serena jõudnud jälile saladusele, miks Aidan polnud seltskonnalõvi. Pole midagi ägedamat kui hangout 100 aasta vanusel hauakivil! Kui Serena end tema voodilt püsti ajas, ta sööma kutsus ning toast välja kõndis, noogutas noormees õe seljale napilt ja minimeeris videopleieri akna. Olgu ta külma närviga ja mille kõigega veel, mis talle ei meeldinud, olid jõledad pildid arvutiekraanil, kui ta tuppa naasis. Ennast põhjalikult sirutanud, lonkis Dido Serenale järele kööki, õngitses ka endale sahtlist kahvli, aga ei asunud kohe sööma, vaid poetas kahvli lauale, võttis külmikust piimapaki ja kapist klaasi ning kallas endale pool klaasi piima, et pakk seejärel kappi tagasi panna ning laua taha istuda. "Head isu!" lausus nooruk, enne kui enda karbi lähemale tõmbas ja toitu kaevus. Kõht oli üsna tühi, kiirnuudlid isegi omalt poolt lisatud lihakraamiga polnud kõige parem söök.

Serena kartis, et Aidani huvi võib muutuda millekski suuremaks, siis oleks asjad päris kehvasti olnud. Samas oli vennal piisavalt mõistust suhtuda paranormaalsetesse tegelastesse ratsionaalse kriitikaga. Ser vaatas, kuidas Aidan piima külmikust välja otsis, naine jõi ise seda väga harva, tegelikult kakaona isegi kord nädalas, aga niisama toidu kõrvale eelistas ta vett, eelistatavalt paari sidruni- või laimiviiluga. Purustatud jää oli ka alati hea, kodus tal seda kahjuks võtta ei olnud. "Ma mõtlesin suvel kuhugi reisida," alustas Serena. Äkki oleks Aidan ka huvitatud mõnest reisist? Täisealine ikkagi, vanematel ei tulnud rahast ka puudust, et pojale see välja teha.

L'Écho Lounge'i söögid olid sama head nagu alati, selles sai Aidan taas veenduda, kui enda sööki järk-järgult hävitama hakkas. Ta polnud küll selles restoranis kordagi söömas käinud, sest teda lihtsalt ei lastud sisse, kuna ta polnud 21, aga Serena tõi ikka ja jälle süüa koju, kui kumbki ei viitsinud süüa teha ("kumbki" ehk Serena, sest ta ise oli rahul ka kiirnuudlitega, aga õde neid ei armastanud - gurmaan siiski). Kuulnud, mida Ser ütles, tõstis noormees pilgu oma kartulitelt. "Oo?" tegi ta huvitatult, asudes herneid kahvliga taga ajama. "On sul mõni sihtkoht ka juba mõtteis?" päris Dido seejärel.

Serena töötas jah sellises kohas, kuhu said sisse vaid kasiinoealised ja vanemad inimesed. Selles mõttes oli koht erilisem, seal polnud eriti teismelisi, muidugi suutis ka mõni keskealine käituda nagu üks. Tüdruk hävitas väikeste ampsudega õhtusööki, mis oli tema meelest väga hea, töökoha suur boonus oli geniaalne peakokk. "Ma mõtlesin Kreeka või Hispaania peale. Tahaks sellist kööki kogeda. Kõige ägedam oleks muidugi kuskil istanduses natuke aega olla ja ringi vaadata," rääkis Serena. Ja kõik see päikesepaiste, D-vitamiin, lühikesed ööd, mereõhk - ta ootas pikisilmi suve.

Kreeka või Hispaania... Esimese asjana hakkas Aidan mõtlema kõigile nendele kummituslossidele, mis nimetatud riikide territooriumidel asusid, meri ja kõik see muu veiderdus ei tulnud talle esimese asjana meeldegi, söögist rääkimata, kuigi õe armastus peente söökide vastu oli õige, õige pisut ka talle külge hakanud. "Kreeka oleks päris lahe," avaldas noormees oma arvamust, "kõikide oma templite ja katakombide ja asjadega. Ja kui sealkandis olla, saaks Kreetal ära käia." Huviga paranormaalsuse vastu kaasnes paratamatult huvi müütide ja sealt edasi iidsete objektide vastu, kuigi ta end teab mis arhitektuurientusiastiks ei pidanud.