Bak bak

Serena juba kujutas ette, kuidas ta ärkab hommikul üles, läheb randa, veedab siis mõned tunnid ringi rännates ning lõunad ja õhtud veedab erinevates toidukohtades. "Ma mõtlesin, et äkki saan restorani kaudu leida mõne Kreeka toidukoha, kus saaksin käia ja uudistada. Kööki nad muidu ilmselt ei lase," eeldas Serena. Silma tasus peal hoida ka erinevatel USA-Euroopa projektidel. "Muidugi mõtled sa kohe katakombide peale," turtsatas tüdruk ning jätkas söömist, naeratus näol.

"Ja muidugi mõtled sina ainult söögi peale," pani Aidan vastu, näol lõbus muie. "Aga kamoon, mõtle, kõik need kultuurid, mis sealt läbi käinud on, need kõik on oma jälje jätnud. Kreeklased, roomlased, türklased... Seal on nii palju vaadata juba sellepärast, et mitmed ehitised on tuhandeid aastaid vanad! Muidugi on ka toit omaette avastusrõõm, aga templid! Kõik need mälestused nende dooria ja joonia sammaste vahel, kõik need hinged!" Rääkides oli noormees söömise sootuks unustanud ning seletas elavalt, vehkides oma kahvliga. Ilmselgelt oli ta sellest reisist vägagi huvitatud.

Serena krimpsutas nägu, Aidan tundis teda nii hästi. "Joonia, dooria, korintose," meenutas naine enda kunstiajaloo üht lihtsamat osa. "Ei, selles on sul õigus. Ma tahaks ka neid templeid näha. Muuseumites võiks ka käia, aga ei maksa mingisuguseid pakette osta, nendega tavaliselt nööritakse turiste," arvas naine. "Kombed, noormees," mainis Ser muigega, kui Aidan otsustas enda kahvliga vehkima hakata. Tüdrukule jäid seesugused asjad ette, kutsehaigus.

Muidugi tundis. Oli ta oma õekest pidanud siiski 18 aastat rohkemal või vähemal määral taluma. "Dooria oli kõige esimene," ei saanud Aidan märkimata jätta, ninakas muie näol. Pisiasi küll, mõte jäi samaks, aga üks hing peaks ikka meeles pidama, et vot dooria oli esimene sambatüüp. "Muuseumis on kõige parem ise ringi vaadata, kui vähegi saab," arvas noormees. "Kui tegemist pole just Tsarskoje Selo või mõne muu taolise kohaga, kus turistigrupid ronivad selga, kui minutiks liiga kauaks paigale jääd." Tegelikult oli igasuguste turismireisidega nii, et kõige parem oli ise minna, oma marsruut ise paika panna, selle asemel et end koera kombel lõa otsas lohistada lasta, et iga kohta kaks tundi näha ja kohe edasi tormata. Kuulnud Serena manitsust, lasi Aidan kuuldavale turtsatuse, pannes kahvli demonstratiivselt lauale. "Sorry. Aga sa võtad ikka minu ka kaasa, kui lähed, eks ole?" päris nooruk siis häälel, mis tõotas, et kui Serena teda kaasa ei võta, laseb ta elamisse karbitäie prussakaid lahti, kuni õde reisil on, ja läheb ise selleks ajaks mõne klassikaaslase juurde kämpima.

"Muidugi, professor Grayson," vastas Serena muigega. Aidan oli teatud alades väga, Sage'ile tundus aeg-ajalt, et isegi liiga haritud. Ja siis olid seal ka sellised teemad, milles Aidan ei osanud üldse kaasa rääkida. Serena oli vastupidiselt päris erinevate teemavaldkondadega kursis, kuid süvendatult teadis vähe. "Tasuks vanematega rääkida, ma arvan, et nad ka nõustuvad selle ideega," ütles Sage venna kommentaari peale. Kui vanemad on nõus enda pojukest kaugele Kreekamaale laskma, siis Serenal pole midagi selle vastu. Ongi vestluspartner ja sõber kaasas, kellega õhtuti restoranides käia ja veidraid ning harjumatuid toite proovida. Vastutasuks oli S nõus laskma end erinevatesse ehitistesse vedada. Eks need olid kindlasti ilusad ka, piltide peal paistsid küll päris huvitavad.

Mis parata, kui huvi teatud valdkondade vastu eeldab ka teiste valdkondade uurimist, ja näiteks arhitektuur oli Aidanile täitsa mokkamööda, isegi kui tema huvi piirdus vaid sellega, mis stiilis oli see ja too kummitusmaja seal ja seal. "Mis neil selle vastu olla saab, kui me mõlemad oma silmaringi laiendada saame ja seda veel kodust kaugemal, eriti kui tegemist on Euroopaga," arvas noormees, kui oli taas natuke oma sööki hävitanud. Mõtteis liikus ta juba kaugetesse maadesse, kujutades end kohtadesse, mida ta oli seni vaid piltidelt näinud. "Pealegi kui see on suvel, siis ei saa neil probleemi tekkida ka sellega, et reis kattuks kooliga."

"Ma lihtsalt ei tea, kas nad on nõus sind ära laskma, kui sa niigi elad nendest eemal. Pere pesamuna ikkagi," lausus Serena, lai naeratus näol. Aidan oleks teoreetiliselt pidanud vist isa jälgedes käima, kuna Serena oli enda suuna väga kiirelt leidnud. Ometi oli aru saada, et noormeest tõmbasid palju teistsugusemad asjad ning isa pidi hollywoodilikust peremudelist suu puhtaks pühkima. "Seda küll. Suveks peangi uurima, et kui pika puhkuse ma saan. Kaks nädalat kindlasti, aga äkki venitab ühe kuu ka välja," arutles tüdruk.

"Suvi kestab kolm kuud, ma saan neile nii või teisiti külla minna, kui nad seda peaksid soovima, isegi kui ma olen näiteks kuu aega eemal," arvas Aidan. "Ja ei ole ma enam pesamuna ühti," turtsatas ta siis. "Ma ei ole enam ometi mingi pisike pätakas. Ma saan suurepäraselt enda eest seismisega hakkama." Mitte et keegi oleks vastupidist väitnudki. Inimene, kes enda eest seista ei suuda, ei kolaks mööda mahajäetud hooneid, ajades taga kummitisi ja muid idiootsusi. "Ja ma ei läheks sinna üksi - mul oleks suure õe järelevalve," lisas noormees muiates, hääl viitamas nöökele, et tema suur õde pole suurem asi järelevalve. Oli küll, väga kenasti sai hakkama, aga väike nokkimine ei teinud kunagi paha. "Kuu aega oleks päris hea, kahe nädalaga ei tee väga palju ära," avaldas Dido seejärel arvamust.

"Eks sa siis räägi nendega," vastas S kerge õlakehitusega ja jätkas söömist. Kui vanemad on nõus sellega, et Serena varastab Aidani kuuks ajaks Euroopasse, ei ole ka temal midagi selle vastu. "Ei ole jaa, pere kõige noorim ikkagi," lausus naine muigega. Hea oli olla vanem õde, sai nooremat venda kiusata ja teda käskida-keelata. Seda vähemalt nii 10 aastat tagasi. "Siis räägin homme ülemusega. Eks saab näha," lausus neiu ja hakkaski juba enda toiduga vaikselt lõpetama. Ta oli harjunud, et tööl on vaja lõunapausi ajal kiirelt süüa, pahatihti ununeski see kiire tööpäeva peale üldse ära.

Ka Aidanil hakkas söök otsa saama, kuigi tema oli see, kes tahtis toidu kallal võimalikult kaua aega kulutada, olgu selleks lõunasöök koolis või hommikune võileib. Kuhu nii kiire on? Söömiseks peaks alati aega leidma. "Sa ei tahaks mulle kaamerahoidjaks tulla?" uuris noormees, kui kahvliga toidutükke kokku kaapis, et viimasegi söögi kätte saaks. "Ma plaanin lähiajal linnast välja ühe väikese asula surnuaeda filmima minna, aga keegi võiks kaamerat hoida, mingeid selfie-stiilis võtteid teha on tobe," selgitas ta, teades väga hästi, et Serena ütleb talle ära, sest pidi ikka täiesti sooda olema, et vabatahtlikult kuhugi kummituste taimelavale nende säilmetele trampima minna. Aidan oli sooda, Serena mitte. Kahju. Talle kuluks kaasosaline ära küll, keegi, kel oleks piisavalt julgust midagi sellist teha.

Serena teadis, et toitu peab nautima, ometi tegi ta seda vaid vabadel päevadel, töönädala sees ei kulutanud ta einele tavaliselt üle kümne minuti iialgi. "Kuhu?" küsis Serena, kuid sai kiirelt vastuse. "Ee... Ma ei tea. Kuhugi surnuaeda? Kas see ebaviisakas ei ole?" uuris naine kõhklevalt. Ta ei olnud just paranormaalsete nähtuste uskuja, aga surnuaeda filmima minna tundus veidi... Veider. Muidugi ei öelnud ta seda Aidanile, Sage sai aru venna vaimustusest. "Sa seda... Kaamerajalga ei taha kasutada?" ei meenunud naisele õige sõna. "Statiivi, noh," lisas Serena kiirelt.

Pidevalt käiakse surnuaedades filmimas kas monumente, hauakive või seal väidetavalt olevaid hingi. Muidugi olid nende käikude tagajärjed omaette teema, aga Aidan ei hakanud sellest rääkima. Tuletagem meelde kas või vana hea Tutanhamoni hauavisiiti ja selle ekspeditsiooni osaliste enneaegset lõppu. "Ega seda enne teada ei saagi, kas seda peetakse ebaviisakaks või mitte, kui sinna kohale ei lähe," lausus Aidan teadjahäälega. Igatahes rohkem teadja kui Serena, selles oli ta kindel, sest tondijaht oli tema liistud. "Statiiviga pole seesama mis inimesest hoidjaga," seletas noormees. "Üks asi on kenasti paigalolev pilt, teine asi pilt, mis väriseb ja liigub ja annab isegi kõige tavalisemale jalutuskäigule pimedas surnuaias halvaendelise maigu." Muidugi ei tahtnud ta sellega ühtki halba sõna öelda "Paranormaalsete nähtuste" kohta, mis oma "kodukootud stiiliga" siiski statiive kasutas, aga näiteks "Vorm FX", olgugi üsna odava tudengifilmi olemisega, sai palju juurde, sest kaameraid kandsid inimesed.

Naine arvas, et oleks pisut lugupidamatu minna surnuaiale ja teha millestki kurvast, nagu on seda kellegi surm, mingisugust filmi. Olgu, asi polnud nii väga surmas, aga kadunukesi peaks ikkagi nii palju austama, et sinna ei mindaks kaameratega tatsama. "Aidan," sõnas Serena noomival toonil. Ta läks valget karpi ära viskama ning peale seda otsis külmikust välja mahlapaki ning kapist klaasi, et endale apelsinimahla kallata. Pakk leidis tee tagasi külmikusse ja Sage istus jälle toolile. "Filmi siis maavärina ajal," arvas Serena õrna muigega. "Ma ei tea, sellised asjad ei ole ikka minu teema. Kutsu mõni sõber. Kui mind hiljem kummitused kollitama tulevad, siis sina ei saa midagi teha," lisas viimase naine naljaga.

Kui Serena järsku noomivat tooni kasutas, kortsutas Aidan õige vaevu kulmu. Jesus Christ, sister, such a buzzkill, honestly. Karpi jäänud viimased toidukübemed kraapis noormees kokku ning kühveldas need suhu, et karp seejärel järsku liigutusega lapikuks vajutada. "Ja kui sa mulle hõbekandikul maavärina välja võlud, siis hoiata ette, eks," lausus Dido üsna nokkiva häälega. Vahepeal oli Serena tõsiselt narr. "Olgu siis nii. Ei teinud haiget sinu käest küsida," möönis nooruk õlakehituse saatel, kui end jalule ajas ja karbi prügikasti viis. "Ei tule sind mingid kummitused kollitama, kui sa selles osaline pole... enamikul kordadest," mainis Aidan siis, lisades oma viimastele sõnadele saatanliku noodi. Poleks esimene kord, kui pereliikmed mingi ulja uurija tegude tõttu viga saavad, aga seda polnud Serenal vaja teada. "Aga ma lähen vaatan oma dokumentaali lõpuni," lausus nooruk siis ning lonkis köögist välja.