B. Bates is in the house!

Brandon oli hommikul tööl olnud, seal küll vaid mõned tunnid, kuna riigiasutused on tuntud enda pikkade puhkuste poolest. Ethan veetis need üürikesed kolm-neli tundi end sisse seades, ta uuris kust mida saab, kõik paberid, klammerdajad ja muu selline kraam, ning tutvus ka töötajatega, keda oli tol hetkel vaid kuus. Mees uuris enda tööülesannete kohta, kuna piirkonniti on need siiski pisut erinevad. Washingtonis tegeles ta rohkem sotsiaalpaberitega, siin oli tal pisut rohkem tegemist. Eks sellises väikses linnas oli ka vähem töötajad, DC Washingtoniga ei andnud Tree Hilli võrreldagi. 
Umbes kella poole kahe ajal jõudis Ethan koju, kilekott käes, kuna ta käis ka veel toidupoest läbi. Kuna Ethan ei olnud just kõige agaram söögitegija, muidugi oli ülikoolis aegu, kus toitutigi ainult pastast, ostis ta ühe suure karbiga salatit ja juurde neli grillkanakoiba. Ladunud poekoti tühjaks, jättes lõuna köögikapi peale, võttis Brad lõpuks ka enda tumesinise pintsaku seljast ja pani selle toolileenile. "Sööma!" hõikas mees. Ehk kolmikud veel magasid? Ei, ilmselt mitte. 
Pärast kogu jama emaga, tundis Ethan, et ta pidi kiiresti aru pähe võtma ja olema kuidagimoodi eeskujuks enda õdedele. Nad olid just sellises eas, kus tujutsemist ja mässumeelsust võib esineda. Olgugi, et Brad oli neile vaid poolvend, hoolis ta siiski nendest väga, ikkagi perekond. 
Ethan otsis välja neli taldrikut ja tõstis endale hunniku salatit, võttis kahvli, pani taldrikule ka ühe kanakoiva ja hakkas seda aeglaselt sööma. Ethan tundis siiani end pisut võõrkehana. Tal oli plaan ema magamistuba täielikult ära muuta, miks hoida tuba sellisena alles? Brandon oli kindel, et suudab kulunud tapeediga toast midagi ilusat ühe nädalavahetusega välja võluda. Mõni sõber-sõbranna appi ja ongi korras.
OT: Kõik, kelle nimi Bates.

Haylie oli alles pool tundi tagasi ärganud ja omale kohvi teinud ning tagasi oma tuppa roninud, kus ta siis semu voodi ja sõber rüperaali seltsis seda kuuma jooki lürpis. Kuna tal polnud veel ühtegi ideed, mida sel kaunil päeval, mil koolivaheaeg veel kestis, teha, oli tal endiselt pidžaama seljas. Ehk on õdedel mingi idee? Võib-olla mõni sõber leiab, et võiks teda välja kutsuda? Või siis on Bradil mingi ülesanne, mis terve päeva sisustab, välja mõeldud. Üldse ei imestaks. Vähemalt on ta chill. Kõik on läbirääkimiste küsimus.
Selleks ajaks, kui poolvend köögis kisas, oli Haylie kohv juba ammu otsas, aga pidžaama endiselt seljas. Ta ei vaevunud riideid vahetama ka nüüd, kui Brandon sööma kutsus. Tassi võttis ta siiski kaasa, sest ta ei tahtnud oma toas näha ühtegi pesemata nõud, kui ta sinna tagasi läheb. Tal on siis raudselt mingi tass jälle kaasas ning kui ta seda kohvitassi praegu kööki ei viiks, siis päeva lõpuks oleks tal toas terve hunnik pesemata tasse.
Tüdruk tatsas kööki ja asetas tassi köögikapile. "Head isu!" lausus ta oma poolvennale ning maandus siis ka ise söögilaua taha.

Mees kuulis samme ning varsti nägi ta enda õde, kes pildile ilmus. "Noh, hommikust," tervitas ta neiut, kelle nägu karjus, et ta oli alles hiljuti ärganud. "Eile õhtu venis pikaks?" küsis mees järgmisena ning laadis kahvli otsa salatit, mis siis nahka pista. Ta sai aru, et koolivaheajal magasid kolmikud kaua, aga nii kaua, see oli mehelegi üllatus. Brad hoidis silmi õel, kes meenutas enda pruuni juuksepahmakaga mehele pisut enda ema, seda vaid heas mõttes. Nende ema oli ilus naine, kes sai liiga noorelt lapse ja ei osanud iseenda eestki hoolt kanda. Nüüd oli ta vaid inimvare, kes ei saanud alkoholita hakkama, oh joy.

"Ah, lugesin raamatut," lausus Haylie salatit taldrikule tõstes, "mõned peatükid olid lugemata ja kuna und ka polnud, siis mõtlesin, et loen läbi, kui juba lugema hakkasin." Mine tea, võib-olla oleksidki need viimased peatükid lugemata jäänud, sest kohustusliku kirjanuduse lugemine on kättevõtmise asi - midagi muud teha on, siis naljalt lugema ei kipu. Vähemalt mitte Haylie. " Haylie tõstis ühe kanakoiva ka taldrikule ning tõusis siis lauast, et mahla võtta. "Tahad ka?" küsis neiu, kui oli külmikust apelsinimahla välja võtnud.

Lydia oli täna aga tööinimene ning juba vara hommikul ajas neiu end püsti ja seadis oma sammud Book Nooki poole. Õnneks oli ta ainult pool päeva, mis tähendas, et üks tema klassiõdedest pidi vahetuse üle võtma ja Lyddie sai õhtule juba veidi enne poolt kahte. Ehk arvas mõni tema õdedest, et raha pole vaja teenida, aga Lyddiele meeldis, kui ta sai oma taskuraha ise ega pidanud seda iga jumala kord küsima, kui näpud põhjas peaks olema. Astunud koduuksest sisse, võttis Lydia üleriided ära ning suundus siis kööki, kus ta oma venda ja ühte õdedest nägi. Viimane polnud vist voodist õieti väljagi saanud, sest pidžaama oli tal endiselt seljas. "Head isu!" soovis Kacey laua taga istujatele. "Hommikusöök natuke hilja peale ei jäänud?" küsis tüdruk kergelt muiates, ehkki eelkõige paistis see küsimus olevat suunatud Kacey kallile õele.

"Tervist," sadas Gayla kööki justkui ei kusagilt, olles ilmselgelt päris korralikult üles tõusnud juba. Eks hommikune jalutuskäik teeb imesid, sest neiu oli ööbinud enda poisi juures, kes elab hoopis teisel pool silda. Ta oli just mõni minut tagasi majja sisse astunud. Märganud kapil süüa, viskas ta sellele kiire pilgu. Hmm... salat? Tüdruk kirtsutas vaikselt endamisi nina ning jalutas hoopis külmiku kallale, kust piima välja tõstis. Kapist leidis ta veel viimased šokolaadi hommikuhelbed. Need mõlemad ühte kausikesse kokku seganud, maandus ta samuti laua taha, hakates peagi lusikaga sööki endale sisse kühveldama.

"Las ma arvan, see raamat pandi alles hommikul kell neli käest?" pakkus Brad muigega. "Tahan küll," noogutas mees pead. Apelsinimahl sobis selle improviseeritud lõuna/hommikusöögi juurde päris hästi. Brad tervitas liitunud Batesi. "Nii väga, kui ma ei tahaks seda teemat puudutada, kuidas Iiris suhtus sinu eemalööbimisse?" uuris Ethan. Ta ei tahtnud enda väiksemate õdede voodielust midagi teada, aga mees pidi nende hooldajana nüüd ka selliseid teemasid arutama. Ta oli Gayla kutti mõned korrad näinud, mees paistis täitsa normaalne, võib-olla pisut reckless. "Salat ja kana ei sobi?" päris Brad järgmisena.

Gayla ei suutnud uskuda, et Brandon reaalselt huvitus sellest, millises voodis ta magab. Ta kergitas pisut enda kulme, kuid ei öelnud midagi enne, kui oli enda suutäie alla neelanud. "Ma ei tea... ükskõik ma oletan. Vähemalt me ei rääkinud sellest kunagi," kehitas näitsik enda õlgu, "ära ütle, et sa hakkad nüüd mingit eriti korralikku vanemat venda mängima ja käsed meil reaalselt kell kümme kodus olla. Pealegi... kui mul mingi don Juani kuulsus oleks, siis ma hoiaks enda suu üldse lukus." Näitsik pööritas enda silmi ning jätkas enda söögiga, kuid ta jõudis vaevalt lusika uuesti suhu pista, kui Brad talle uuesti küsimuse esitas. Ta mälus kiiresti enda suutäie ära ning neelatas. "Sobib. Mul ei ole lihtsalt praegu sellist isu," lausus tüdruk kerge muigega, "vaata me lihtsalt oleme harjunud iga üks omal ajal siia sisse sadama ja midagi sööma. See et toit valmis juba on... see on täitsa priima ju." Gayla vaatas veel korraks vennale otsa, et veenduda sellest, et ta ei saa rohkem küsimusi, enne kui uuesti sööma asus.

Brandon ei olekski ilmselt sellest huvitunud, kui keegi teine oleks valvanud tüdrukute heaolu üle. "Ei noh, ma ei käsi teil kell kümme kodus olla... Lihtsalt nii kaua, kuni kool lõpetatud, võiksite koolipäevadel kodus olla. Vaheajal jah, aga," jäi Brandon jänni. Kuidas peaks mees, kellel endal on olnud nii palju üheöösuhteid, selgitama oma noortele õdedele, mis ööbimised on halvad? Don Juani koha pealt Brad turtsatas. "Mina olen teie hooldaja ja vanem vend, seega shh," lausus Ethan muigega. "Aga lihtsalt," alustas mees jälle ja vaikis. See oli kuradi raske ülesanne. "Ma ei taha onuks saada lähima viie aasta jooksul," leidis Brad mooduse end väljendada. "Aga kuidas taskurahaga on? Palju teil koolilõuna üldse umbes maksta võib?" küsis mees. Ta arvutas ja jõudis järeldusele, et nüüd hakkab vist lõviosa palgast minema majakulude, toidu ja tüdrukute vajaduste katmiseks.

Haylie valas endale ja vennale mahla ning naases siis oma toidu kallale. "Minu hommikusöögiks oli tass kohvi," lausus Haylie Kaceyle, noogutades peaga tühja kohvitassi poole, mis köögikapil vedeles, "see siin," pööras ta pea salati juurde tagasi, "on lõuna. Hiliseks jäänud lõuna." Õhtust sööb ilmselt õigel ajal. Kui sööb. Mine tea, mis õhtu toob. "Pool viis," parandas Haylie. Raamatu lugemine läks pikemaks kui ta vend oletas. Kui tema kolmas õde ka saabus, pidas Haylie mõttes aru, et kas minna oma tuppa ja seal edasi süüa või kuulata seda moraali, mida Brad ajama hakkas. Otseselt teda see ju ei puudutanud. Üleüldse oli imelik niimoodi ühise laua taga olla. Nad söövad õdedega kõik siis, kui jumal juhatab ja harva, kui kaks õdegi seda ühel ajal tegid.

"Mhhh," väljendas tüdruk enda pahameelt selle mõtte peale, et kooliajal peaks ikka omas kodus olema. Jah, ta sai aru, misk Brad seda nõuab, aga ta on siiani kenasti enda asjadega hakkama saanud. Vahet ei ole ju kus ta magab. See, et vennas jänni jäi pani tüdruku võidukalt muigama. Noh, polegi nii osav ja täiskasvanud midagi. Muidugi on tore teisi käsutada, aga vaata siis kui keegi mehe elu kohta märkuse teeb, siis on hoopis teine asi. "Prsh, seda rõõmu ma sulle küll ei valmista, et sa onuks saad. Vähemalt mitte veel," lausus Gayla kerge turtsatusega, hakates enda kausi põhjast veel viimaseid helbeid püüdma, mis kergelt pruunikaks värvunud piimas hulpisid. "Mina töötan ise. Mul pole midagi vaja," lausus Gayla ning suunas pilgu enda õdedele.

"Lihtsalt," alustas Brad ja jäi mõttesse. "Nüüd hakkab nii olema, et koolinädala sees olete kell 11 ilusti kodus," ütles mees kindlalt. "Siis on hea," lisas Ethan. Ta ei tahtnud, et keegi õdedest saaks liiga ruttu emaks. "Kas varem ka käis siin nii, et igaüks oma raha eest? Koolilõunad ja asjad maksan ma ikka kinni. Kui mingeid riideid läheb ka vaja, siis andke teada. Ärge kartke kino või millegi jaoks raha küsida," arvas Brandon. Ta ei tahtnud, et tüdrukud peaksid normaalsest elust Iirise pärast ilma jääma. Noormees oli osa sellest kaotanud ja ei tahtnud samasugust hullumeelset teismeiga neile.

"Misasja?!" lausus Gayla natuke kõvemal häälel, lastes enda lusikal niimoodi kaussi kukkuda, et natuke piima pritsis lauale. Mis mõttes nagu? Sellisel kella ajal alles hakkab väljas huvitavaks minema. "Mul on alati asjad õpitud olnud ja ma ei ole kooli üle lasnud sellepärast, et ma väsinud oleksin. Miks sa ei või lasta meil nii edasi elada nagu varem? Me saime kõik suurepäraselt hakkama. Kõik töötas kenasti," hakkas tüdruk kiiresti seletama, olles kindel, et isegi kui Brad seda uut reeglit ära ei kustuta, siis tema sellest suure tõenäosusega kinni küll pidama ei hakka. Pealegi kui ta juba kell üksteist kodus on, siis ta näeb ju Froydi nii harva, sest tolle töö lõppeb ju kuskil üheksa ajal alles ja hommikul on Gayla koolis. Ei, ei... see reegel sakib sajaga! "Enamvähem. Vahel sai juurde ka küsitud natuke," sõnas Gayla, tundes ennast natuke veidralt, et ta siin niimoodi kõigi eest rääkis.

"Asi ei ole ainult õppimises. Mingisugune kord peab olema," arvas mees. Kui ta reaalselt muretseks vaid tüdrukute tulevases emaduses või õpitulemustes, oleks asi lihtsam. Kahjuks teadis Brandon aga väga hästi, mis võis juhtuda tüdrukutega, kes tegid, mis tahtsid. Kanep, narkootikumid, alkohol... Varsti komistab mõni kogemata korgijoogi otsa ka ja siis on asjad päris halvasti. "Suurepäraselt hakkama? Iiris istub praegu trellide taga. Midagi pidi siin valesti olema," ärritus mees. Kaua Gayla üritab enda tujutsemist läbi suruda? "Lihtsalt andke mulle enda pangakaartide numbrid," palus Brad rahunedes. Kannab sinna riigipoolse toetuse ja lisab enda poolt ka midagi.

Gayla vidutas kurjalt enda silmi ning tõstis kausikese enda huultele, et järele jäänud piim endale kurku valada. "That's it - I am out of here," lausus tüdruk ja tõusis laua tagant püsti. Ta viis enda kausikese ilusti kraanikaussi ja lasi sinna isegi vee sisse, et seda lihtsam pesta oleks, mitte et ta ise siia jääks, et seda teha. Gayla hakkas ruumist välja jalutama, kui Bradi sõnad temani jõudsid. "Ja sa arvad, et see on meie süü, et see kuradi muti enda eluga hakkama ei saanud?! Me oleme seitseteist for god's sake! Tema oleks pidanud meie järele vaatama, mitte vastupidi!" ärritus Renna seekord ikka päris korralikult. "FYI, ma ei taha sinu raha ja kohe kindlasti ei vaja ma sind meile isa mängima. Kus olid sa siis, kui sind tõesti vaja oleks läinud? Nüüd, kus me oleme enda elud paika saanud, tahad sa tulla ja meid ümber õpetada nagu mingeid koeri, kes sinu pilli järgi järsku tantsima peaksid hakkama. I.Don't.Need.You," pressis tüdruk iga sõna eraldi enda suust välja, vaadates enda vennale tigedalt otsa. Ootamat ära mingitki vastust, jalutas ta lihtsalt köögist välja. Tõmmanud endale esikus saapad jalga ja haaranud nagist enda nahktagi, astus tüdruk majast välja, tõugates ukse enda selja taga korraliku pauguga kinni.

OT: I am out