365 päeva alkoholita

Xavier oli sellega arvestanud, et Elizabeth magab poole päevani, kuid nii jäi talle vähemalt enda jaoks aega. Samuti jõudis kutt vahepeal oma vanematega rääkida ning tema üllatuseks polnudki nood tema peale väga vihased. Hea, et niigi läks. Küll aga ei teadnud Xavier, mida ta Elizabethile ütlema peaks, kui naine ühel hetkel tema ette ilmub. Ei saanud öelda, et Xav poleks enam Lizzie peale kuri, aga ta otsustas asja natuke rahulikumalt võtta ning kõigepealt ära kuulata, mida naine ise räägib. Küll ta siis vaatab, kuidas edasi käituma peaks.
Mees istus parajasti elutoas diivanil ning vaatas televiisorist üht saadet, kui Elizabeth end näole andis. Pööranud pea tema poole, lasi Xav pilgul üle neidise libiseda. Viimane nägi nüüd tunduvalt rohkem inimese moodi välja. Küsimuse peale kehitas noormees õlgu. "Mis sa ise arvad? Kui vihane ma peaksin olema?" vastas tüüp küsimusega. "Ma tahaksin nüüd kuulda sinu kainet versiooni sellest, miks sa tegid eile nii nagu tegid."

Elizabethil polnud vähimatki aimu, kui vihane Xavier antud hetkel on, kuid mehe esimest lauset arvestades julges Liz loota, et see asi päris nii hull pole nagu Liz algselt kartnud oli. Kui Xavier nõudis selgitust, hammustas Elizabeth huulde ning enne kui ta mehele midagi vastas, läks naine kööki ja jõi klaasi täie vett. Klaasi uuesti vett täis lasknud võttis Lizzie selle endaga elutuppa kaasa. Ideaalseks selgituseks oleks sobinud 'ma ei tea', kuid hetkel oleks see Xavieri ilmselt rohkem närvi ajanud, mistõttu Elizabeth isegi ei kaalunud seda varianti. Naine pidi midagi paremat välja mõtlema kui lihtlabase 'ma ei tea'. Ta oli paraja supi eile kokku keetnud. Võtnud lonksu klaasist, asetas naine selle lauale ja võttis mehe kõrval istet. "Sellele ei ole mingit lihtsat selgitust. Ma ei läinud eile majast välja selle mõttega, et ma lähen baari ja kukun seal jooma," alustas naine võrdlemisi ettevaatlikult. "Ma käisin esmalt šoppamas ja siis mulle ei läinud selga sellised riided, mis mulle sobisid enne sünnitust.. Siis ma sirvisin paari moeajakirja ja mulle jõudis kohale, et ma pole enam kunagi nii ilus ja mul pole tõenäosust enam tippajakirjade esikaantele jõuda.. Ja siis mul tekkis masendus. Ja kuna ma polnud joonud aasta aega, siis ma mõtlesin, et ma joon natuke.. Aga see natuke muutus natuke rohkemaks ja nohh.. Edasist sa tead," rääkis Elizabeth Xavierile. "Mul on kahju.. Ma poleks pidanud niiviisi käituma. Anna andeks," ladus naine mõned vabandused ette mehele.

Xavier vahtis pikalt naisele järele, kui too sõnagi lausumata minema jalutas. Korraks jõudis Xav isegi mõelda, et Elizabeth laseb lihtsalt jalga, aga õige varsti oli ta juba koos veeklaasiga tagasi. Hea seegi. Kui naine viimaks rääkima hakkas, üritas Xavier endiselt mitte vahele segada, vaid Lizzie jutu enne lõpuni kuulata. Olles nüüd pisut järele mõelnud, ei tundunudki Elizabethi vabandused nii kohatud kui eile, aga see ei tähendanud, et Xav kohe leebuda kavatseks. Ta oli siiani solvunud. "On ju loogiline, et pärast sünnitamist ei ole naise keha enam täpselt samasugune nagu enne rasedaks jäämist. Selle asemel et masendusse sattuda, võiksid sa mõelda näiteks trenni peale - ma ei mõtle selle juures üldse, et sa priske tunduksid või midagi taolist. Ilma sinu mainimiseta poleks ma selle peale tulnudki, et sa end oma kehas ebamugavalt võid tunda. Meil on ju lapsehoidja olemas, kes vajadusel Danielle'i järele vaatab, kui sa tahad mõnikord koduseinte vahelt välja saada," rääkis Xavier. Ta ei saanud aru, kuidas selline probleem võiks kellegi jooma ajada, aga Elizabethist oligi vahel võimatu aru saada. "Minul on samuti kahju, et sa seda tegid. Meievahelisele usaldusele andis sinu käitumine küll korraliku hoobi," ei saanud mees jätta mainimata. Aga mis tehtud, see tehtud.

Elizabeth kuulas Xavieri ning ega see neidise olemist eriti paremaks ei teinud. "Ma tean seda kõike aga see ei pane mind enda osas paremini tundma. Äkki ma olen kümne aasta pärast samasugune nagu mõni tüüpiline 35-aastane ema mitmekümne lisakiloga ja siis sa ei taha mind, kuna ma olen nii palju suurem kui siis, mil me kohtusime. Siis ma olin ilus ja kõhn ja tippmodell ja nüüd? Nüüd ma olen põhimõtteliselt mitte keegi võrreldes sellega, kes ma aasta aega tagasi olin. Ma ei saa aru, kuidas sa üldse minuga koos tahad olla veel üldse," rääkis Lizzie ning täpselt nii ta end tundiski. Kui Xavier rääkis sellest, et neil on lapsehoidja olemas juhul kui naine tahab majast välja, võttis Liz veeklaasi ja jõi sealt paar lonksu. "Ma olen täitsa teadlik sellest." Jah, Liz teadis seda, kuna ta oli seda võimalust eile kasutanud. "Kuidas sa üldse teadsid eile kus ma olin? Ma võisin olla ju ükskõik kus kui ma koju ei ilmunud kella viieks nagu ma lubasin," uuris Elizabeth noormehelt, arvates endiselt, et lapsehoidja helistas Xavierile.

Xavier kuulas, mida Elizabeth edasi rääkis, üritades selle peale mitte silmi pööritama hakata. Kaaluteema on naistele paraku väga tähtis ning sellest ei saa üle ega ümber. Isegi üks lisakilo võib mõnele rängalt mõjuda - mis veel mitmest rääkida. "Sinust nüüd küll mitmekümne lisakiloga mammit ei saa, ma ei usu seda," teatas Xavier. Eriti just modellid on millegipärast need, kes kõige rohkem kardavad paksuks minna. "Sa oled iseendaga liiga karm. Võisid ju aasta eest olla oma elu parimas vormis, aga ma ei ütleks, et sul nüüdki midagi viga on," püüdis Xavi naist maha rahustada. Pealegi mõtles ta neid sõnu täiesti tõsiselt. "Sind nähti Green Poisonis tipsutamas ja soovitati mul kohale tulla, kuna olukord kippus vaikselt käest ära minevat," vastas kutt Lizzie küsimusele. Praeguse seisuga hakkas tekkima tunne, et mingit suuremat tüli nagu ei tulekski. Võib-olla saaksid nad selle olukorra isegi ilma karjumise ning teineteise suunas asjade loopimiseta ära lahendada.

Elizabeth võttis laual oleva klaasi ja jõi sealt kaks lonksu. Klaasi lauale tagasi asetanud, kuulas naine Xavieri ära ja pidi nentima, et ilmselt oli mehel õigus. Lizist vaevalt mitmekümne lisakiloga mammi saaks. Liz ei suudaks seda lihtsalt välja kannatada. Mehe viimase lause järgi sai naine aru, et lapsehoidja polnud sugugi see, kes oli Xavierile helistanud.. "Ahahh.. Et nüüd ma ei saa isegi rahulikult väljas käia ilma et keegi sulle helistaks ja kohe räägiks, mida ma teen ja kus ma olen," rääkis Elizabeeth kõike muud kui õnnelikult. "Ja see olukord ei läinud käest ära.. Kõik oli suurepäraselt minu kontrolli all. Ja siis tulid sina ja vedasid mind sealt ära nagu ma oleksin mingisugune laps, kes ei saa endaga ise hakkama ja kes vajaks justkui lapsehoidjat," rääkis Lizzie Xavierile, avaldades oma pahameelt mehe eilse käitumise peale.

Kõik hakkas nagu justkui rahulikumaks muutuma, aga siis pidi Elizabeth jälle uuesti alustama. Xavierile ei meeldinud kohe üldse need sõnad, mis naise suust tulid. Nagu oleks temal mingi õigus Xavit süüdistada. "Kes ütles, et sa väljas käia ei saa? Sa ei pea lihtsalt teistele kõneainet andma. Keegi ei hakkaks mulle ilma põhjuseta helistama," oli noormees kindel. Kus suitsu, seal tuld. "Sa vist ei mäleta üldse mitte midagi. Kuidas sai kõik korras olla, kui sa maani täis olid ja mingil suvakal endale külge lüüa lubasid? Ma küll ei usu, et sa oma jalgadel koju jõudnud oleksid. Pigem ikka selle jobuka voodisse," tulistas Xavier pikemalt mõtlemata oma arvamuse välja. Mõnikord lihtsalt lõi armukadedus temas välja - sinna ei olnud mitte midagi parata.

Naine kuulas mehe ära ja ilmselt oleks ta selle kõik sinnamaale jätnud kui Xavier ei oleks oma viimast lauset öelnud. "No sellel hetkel helistati sulle küll põhjuseta ja selle asemel, et mind usaldada, võtad sa kätte ja sõidad teisest osariigist siia, et mind kontrollida," rääkis Elizabeth pahaselt. Viimase lause peale vaatas neidis mehele uskumatusega otsa ning suutmata end tagasi hoida, andis Lizzie mehele korraliku kõrvakiilu. "Mis sul viga on? Ma ei ole su üheöösuhe, kellega sa saad nii rääkida ja arvata, et see on okei. Kurat küll, Xavier! Me ei teinud mitte midagi. Me lihtsalt rääkisime.. Ja ma ei olnud maani täis. Ma teadsin, mida ma teen. Ja siis tulid sinna sina, kes sa andsid sellele tüübile peksa ja vedasid mind sealt minema. Ja nüüd julged eeldada veel, et ma selle mehega voodisse oleksin roninud?" rääkis Elizabeth vihaselt, kes oli nüüdseks diivanilt püsti tõusnud ja vaatas mehele vihaselt otsa. Kas Xavier tõesti arvas temast niiviisi?

"Põhjuseta? Kas sa siis ise ei mäleta, et lülitasid telefoni välja, et ma sulle helistada ei saaks? Loogiline ju, et ma muretsesin," üritas Xavier enda seisukohta naisele selgitada, aga see ei tulnud tal Elizabethi näoilmet arvestades vist kõige paremi välja. Natukese aja pärast järgnes juba kõrvakiil, mida Xavier pidas praeguseks olukorras selgeks liialduseks, aga ta ei hakanud parem mingi kommentaariga lagedale tulema. Xav ei teadnud isegi seda, kuidas ta peaks reageerima, kui Lizzie jutu lõpuni kuulas. Tundus nii, et ükskõik mida ta ütleb, jääb naisele ikka õigus. "Ma ei saa sinu puhul enam milleski kindel olla. Vähemalt mitte pärast eilset. Ja üldse võiksid sa karjumise lõpetada, kuna see ei vii mitte kuskile," rääkis Xavier võrreldes Elizabethiga küllaltki rahulikult toonil.

Elizabeth kuulas Xavieri ja libistas käega läbi oma juuste. Njahh... Seda naine tõesti ei mäletanud, et ta telefoni välja oli lülitanud, kuid praegusel hetkel oli see isegi loogiline. Liz teadis, et lapsehoidja tõenäoliselt helistab kui naine õigel ajal koju ei tule, kuid selle peale, et Xavier võib muretseda ja üritada helistada, sellele Elizabeth tõesti ei tulnud. "Ma saan ise endaga suurepäraselt hakkama, ma olen alati saanud, seega sul pole vaja minu pärast muretseda." Kuulanud ka mehe viimaseid lauseid, nägi Lizzie kuradima palju vaeva, et mitte mehe ees nutma hakata. Xavieri sõnad tegid nii palju naisele haiget, kuid Liz ei tahtnud nõrkust oma elukaaslasele välja näidata. "No sa ju arvad ka, et ma oleksin selle mehega voodisse roninud.. Pole ime, et sa ei saa siis minus kindel olla," ütles Elizabeth jahedalt ning viis pilgu kallimalt eemale. Selleks hetkeks oli viha asendunud haavumisega ning neidis vajus diivanile istuma, tõmmates seejärel põlved ülakeha vastu ja asetas pea põlvedele. "Ma ei saa aru, miks sa arvad, et ma selle mehega maganud oleksin.. Ma ei oleks seda teinud, ma isegi ei kaalunud seda," rääkis Lizzie, pea endiselt põlvedele toetatud, pisarad silmadest jooksmas ja mehe pilku eirates.

"Olgu pealegi. Ma siis lõpetan sinu pärast muretsemise ega küsi enam üldse, kuhu sa lähed, mida sa teed, kellega lähed või millal tagasi tuled. Ja täpselt samamoodi ei pea mina sulle ette kandma, kui kuskile minna tahan. On siis niimoodi parem?" esitas Xavier naisele küsimuse. Tema arust ei saaks ükski suhe niimoodi normaalselt toimida, aga Elizabethi arust äkki saab. "Ma ei tea. Ma ei loe sinu mõtteid. Aga see oleks olnud üks võimalik stsenaarium, kuidas võinuks õhtu sinu jaoks lõppeda," rääkis Xav, kuigi juba kahetses, et oli selle teise tüübi jutuks võtnud. Midagi head tänasest päevast nüüd nende jaoks küll ei tule. Kui naisel korraga silmadest pisarad voolama hakkasid, jäi Xav täiesti nõutuks, sest ta ei osanud enam midagi öelda. Tema jaoks oli siin juba liiga palju draamat. "Ma tean, et minu sõnad võisid sulle haiget teha, aga täpselt sama palju teeb minule haiget mõte, et sa võid mind kellegi teise pärast maha jätta," ütles noormees viimaks.

Kuulnud Xavieri küsimust, kas mehe välja toodud käitumine oleks parem, raputas Elizabeth pead. Kuidas kurat see tüli nii kaugele oli jõudnud? "Ei," vastas Lizzie. Naine läheks ilmselt armukadedusest lolliks, kui ta ei teaks, kus Xavier on või kellega. Elizabeth kuulas mehe lõpuni ja pühkis seejärel oma pisarad ära. Hetk hiljem istus Lizzie Xavierile kaksiraksi sülle ja vaatas Xavierile oma märgade silmadega otsa. "Ma armastan sind. Ma ei jätaks sind kellegi teise pärast maha, kuna sa oled parim asi, mis minuga juhtunud on. Tänu sinule on meil Danielle. Ja mu süda kuulub sinule, seega sa ei pea kartma, et ma kellegi teise juurde jooksen. Ma armastan sind," rääkis Elizabeth oma pilku mehel hoides ja oma käed Xavi põskedele asetades ning teda seejärel kirglikult suudeldes.

Kui naine tema pakutud võimalust heaks mõtteks ei pidanud, jäi Xavier talle küsivalt otsa vaatama. Kas siis Lizzie meelest oleks ideaalne selline variant, et tema käib kus tahab ja teeb mida tahab ilma meest informeerimata, kuid Xavier samal ajal ise niimoodi käituda ei või? "Siis peaksid sa aru saama, miks ma sinu pärast muretsesin," arvas Xav. "Aga see selleks. Ma ei hakka sulle mingeid piiranguid peale panema. Nüüdsest tead sa ise, mida teed," teatas tüüp lõpuks. Kui Elizabeth teda ühel hetkel suudles, kannatas Xav selle ära, aga erilist tõmmet ta naise vastu hetkel küll ei tundnud. Tõmbunud mõne hetke pärast Elizabethist eemal, jäi ta naisele otsa vaatama. "Probleeme ei lahendata sedasi," lausus noormees küllaltki jahedal toonil, kuna polnud kaugeltki mitte leebunud.

Elizabeth kuulas Xavieri ära ning naisele hakkas isegi vaikselt kohale jõudma, miks Xavi mures oli olnud. Ilmselt oleks Liz samuti käitunud, kuid see ei omanud hetkel neidise jaoks tähtsust. Ta tundis, et mees ei usaldanud teda piisaval määral, kuid vähemalt nüüdseks sai Lizzie aru, et mehe pahameel on õigustatud. Naine oli lubanud lapsega kodus olla, kuid selle asemel läks ta baari ja lülitas veel oma telefoni ka tagatipuks välja. Kuulnud nüüd, et Xavier annab talle täielikult vabad käed ning ei pane mingeid piiranguid peale, raputas Elizabeth pead. Xavier ei piiranud niikuinii Lizi just väga palju, kuid suhtes olles on mingid piirangud tahest tahtmata vajalikud.. Eriti veel siis kui koos elatakse ning kui on olemas ka ühine laps. "Ei. Ma ei taha nii. Ma tahan nii nagu kõik on alati olnud. See töötas ju hästi?" ütles Lizzie oma arvamuse välja. Võinoh.. Täätas kuni eilseni. Naise poolest oleks võinud kõik minna edasi samast kohast, kuhu see pooleli jäi, siis kui Xavier oma sugulastele külla läks. Tundus, et mehele see ei sobinud nii väga. Kui Xavier suudluse lõpetas ning eemale tõmbus, oli Lizzie võrdlemisi jahmunud. Sellist reaktsiooni ta mehelt nüüd küll ei oodanud. Naisele ei tulnudki pähe, millal ja kas oli Xavier viimati temast eemale tõmbunud selliselt. Kuulnud mehe jahedat lauset, istus naine veel hetke niiviisi Xavi süles, kuid ronis sealt siis maha. "Ja mida sa siis tahad, et ma teeksin nüüd? Kas ma pean põlvili pisarais andestust paluma ja lubama, et seda enam kunagi ei juhtu? Ma ei saa aru, mida sa tahad, et ma teeksin või ütleksin sulle, et see asi ära unustada," rääkis Lizzie Xavierile kui ta oli end mehe eemaletõmbumisest paaar sekundit kogunud. "Meil oli kõik nii hästi, miks sa tahad seda kõike niiviisi ära rikkuda?" küsis naine viimaks, suunates oma tumedad silmad mehele.

Xavier ei mõelnudki piirangute täielikku kaotamist kuigi tõsiselt, aga vähemalt oli Elizabeth selle mõtte vastu. Hea ju seegi. Mitte et tema sõnad oleksid Xavierit lohutanud. Naise järgmiste sõnade peale jäi Xavier mõneks ajaks vait, sest ta enam ei teadnud, mida mõelda või öelda. Ta ei olnud enam kindel, kas see suhe on üldse kunagi hästi töötanud. Võib-olla oli see juba algusest peale hukule määratud. "Ehk kunagi tõesti, aga enam mitte," kostus lõpuks noormehe vastus. Äkki tegi ta praegu neile mõlemale oma sõnadega liiga, aga kui tegigi, ei saanud Xav ise sellest arugi. Ega varem polnudki Xavier Elizabethist niimoodi eemale tõmbunud, aga praegune tüli oli tõsine. Mees teadis juba varasematest kogemustest, et suudlustega või seksiga probleeme ei lahendata - neid saab teha ainult verbaalselt. "Ei. Sa ei saa mitte midagi teha, et ma selle juhtumi unustaksin," vastas Xav. "Ma tahan lihtsalt näha, et tulevikus midagi sarnast korduma ei hakkaks." Noormees oli siiski veel piisavalt optimistlik, et nende puhul tulevikust rääkida, aga see oli ka kõik, mida ta praegu teha sai. "Mina pole tahtnud midagi ära rikkuda, sest mina seda ei alustanud," kõlas vastus naise viimasele küsimusele.