Läbi lume sahiseva.

Scott kuulas naist sinna ise midagi lisamata. Ta noogutas mõistvalt kaasa, ning üritas seda veelgi rohkem omale pähe tampida. See oli ju tõsi. Naine istus siin, tema kõrval - tema laps kõhus. ''Ma olen sinu vastu vähemalt aus. Ja ma üritan - aga seda ma luban, kui keegi minu kuuldes peaks sulle või meie väikesele midagi ütlema. Ei taha need kommenteerijad enam elada.'' Tegi ta naisele silma. ''Mina armastan sind kordades rohkem.'' Suudles ta naist veel teinegi kord, ning toetas seejärel oma lauba vastu Nessa oma.

Nüüd oli Vanessa kord ilusti mees ära kuulata ja ta ei saanud Scotti sõnade peale eriti midagi kosta, sest eks iga mees tahab enda perekonda kaitsta. "Ma saan aru," noogutas Nessa ning lubas enda suule ühe tagasihoidliku muige. Mingid mõttetud kaklused ja vaidlused muidugi naisele ei meeldi, aga loodame, et asi sinnani ei lähegi. Mehe armuavalduse peale vaatas Vanessa enda abikaasale soojal naeratusel otsa, saades kohe ka teise suudluse. Hoides enda laupa vastu mehe oma, sulges naine mõneks hetkeks enda silmad ning hingas rahulikult, enne kui uuesti enda sügavpruunid silmad Scottile viis. Naine ei öelnud midagi, kuid pika peale hakkasid tema suunurgad kergelt võbelema, kuni tem huuled üheks muigeks kaardusid. Lõbusalt enda nina kirtsutanud, hakkas Nessa naerma ja lihtsalt kallistas meest, vajutades järgmisel hetkel tema põsele ühe kiire suudluse. Seejärel ajas rase ennast püsti ning haaras laualt nende tassid. "Tead, kõik see kuuse otsimine ja üles panek ja niisama istumine on kõhu päris tühjaks teinud. Seega, kallis abikaasa, mida ma sulle teha võin?" suul kaval muie, jalutas naine, kaks tassi käes, selg ees köögi poole, hoides mehega silmsidet, kuni mõned meetrid enne kööki ennast alles ringi keeras, et tassid kraanikaussi panna. Pesta võib neid ka hiljem. "Ja ma ei taha midagi kuulda sellest, et rasedad peavad istuma ja puhkama," hõikas naine veel köögist mehele.

Scotleri silmad olid vaikselt liikunud toas ringi rändama, ning ta lihtsalt nautis seda hetke. ''Minu kullake.'' Kinnitas ta sosinal endale, ning saatis silmadega naise minema, kui too ta juurest lahkus. ''Sa oskad kõike suurepäraselt teha. Seega üllata mind.'' Ei kavatsenudki korvpallur vaidlema hakata. Kui Vanessa midagi otsustanud oli,siis nii ka saama pidi.

Mnjah, kuna mehel mingit erilist soovi ei olnud, siis pidi naine ise millegagi hakkama saama. Kuna ta oli viimased kolm päeva haiglas olnud, siis ega ta ei teadnudki, milline olukord neil seal külmikus on. Alustuseks uuriski ta selle sisu ning jõudis viimaks pärast paki puhastatud krevettide ja makra leidmist, et keerab mingi lahtise mereanni piruka kokku. Selleks hakkas ta kõigepealt tainast kokku keerama, mis ei olnud õnneks eriti keeruline ja ei võtnud kaua aega. Kõik asjad kokku seganud, pani ta taigna mõneks ajaks külmikusse. Selleks, et pirukaga kiiremini läheks, keeras ta ahju juba sooja. Võtnud uue kausi, segas ta sinna kokku krevetid, makra, ühe paki külmutatud juurviljade segu, natuke maitseaineid ja koore-muna segu. Nüüd ei olnudki tal muud teha, kui külmikust tainas võtta, see ahjuvormi suruda ja siis sisu peale valada. Kõige peale lisas naine veel natuke riivjuustu ja siis läks juba kogu kupatus ahju. Mustad nõud sättis naine juba nõudepesumasinasse, et need lihtsalt kööki seisma ei jääks.