Läbi lume sahiseva.

"Mhm, see kõlab hea plaanina," sõnas Vanessa, "kuigi ma arvan, et beebi ja kutsika kasvatamine koos kujuneb päris raskeks." Oli ju kutsikas ka omamoodi beebi ja vajas kõvasti hoolt ja armastus. Koera puhul peab ju juba väiksest peast paljud asjad selgeks tegema. Muidu on tulevikus veel raskem. Nessa liikus koos Scottiga diivani juurde ning sättis ennast sinna mugavalt istuma. Naine oli enda teest juba peaaegu pool ära joonud, aga eks jahedamaks hakkas ka tema oma minema. Ongi aeg põhi peale teha. "Joo siis ruttu, kui sa just jääteed ei soovi," lausus naine pigem muiates, hoides enda tumedaid silmi abikaasal. "Kümme aastat. Vot see on küll pikk aeg, mille jooksul nii mõndagi juhtuda võib. Kusjuures kui me väga palju lapsi tahame saada, siis jääb see maja meile küll varsti väikseks," lausus naine, "aga niimoodi on päris lahe ette mõelda, kuigi me võiks ikka olevikus elada."

Scott krimpsutas ainult oma nina, ning keskendus seejärel tee joomisele. Kui Nessa mainis, et nad võiksid olevikus elada turtsatas mees vaikselt. ''Enam ei juhtu midagi, mis meie elusid pea peale keerata saaks.'' Oli Scott täiesti kindel oma lauses, ning seda kinnitas tema jutuga kaasa liikuv peanupp, mis täiesti veendunult kaasa noogutas. ''Oled sa mõelnud, mis sa jõuludeks tahad?'' Takistas ta vaikusel nende maja ära rikkuda. ''Siis ehitame suuremaks.'' Tegi ta oma kallimale kiirelt silma, ning silitas siis õrnalt naise kõhtu. ''Varsti on ta juba elus kisakõri. Ja siis on mul teid kaks.''

"Loodame," lausus naine samuti õrna noogutusega. Alati ei olene asjad siiski ainult neist. Kui nemad aga üksteises kindlad on ja teineteist usaldavad, siis saavad nad ka kõigega hakkama, mis nende teele tuleb. Siiani on nad takistusi ikka päris eduliselt ületanud. "Tead, minu jõulukingitus oleks see, kui meie poeg uuel aastal ilusti ja tervelt ilmale tuleks," lausus Nessa, "mul tõesti ei ole mingeid erilisi soove. Mul juba on kõik, mis ma tahan." Tal on maja, armastav abikaasa, peagi sündiv poeg ja isegi kutsikas on nüüd plaanides. Mida muud tahta? Pealegi on neil raha rohkem, kui neil elamiseks vaja läheb. Seega kui naisel isegi on vahel midagi, mida ta tahaks, siis läheb ta lihtsalt poodi ja ostab selle. Just sellepärast ongi jõulud kingituste osas üks raske aeg Vanessale. "Ma lootsingi, et sa seda ütled. Mulle meeldib meie praegune kodu," sõnas Nessa naeratades. Kuulnud mehe uut lauset vaatas ta meest kas-sa-just-nimetasid-mind-kisakõriks pilguga ning raputas aeglaselt enda pead, vaadates Scottile otsa. "Vaene sina," lisas ta seejärel turtsatusega ning sättis ennast diivanil mugavamalt istuma, et enda pea mehe õlale toetada.

Scott asetas oma tühjaks saanud tassi tagasi lauale, ning sasis vaikselt naise pead. ''Mulle ka, kuigi siin basseini pole.'' Pidi ta selle ikkagi ära mainima, ning muheles siis õrnalt. ''Siis on hästi, järgmine aasta peab juba luuletusi lugema.'' Ohkas ta raskelt, ning viis silmad lakke, kui naise pead endiselt edasi sasis. ''Tead, mis ma alles hommikul avastasin,'' viis ta silmad vaikselt laest tagasi naisele, ning muigas õrnalt. ''Seda, et ma olen nõus ise ka lapsi kandma, kui sina seda vaid soovid. Sest ma tean, et sa hoolitseksid minu eest ka hästi.'' Tõusis korvpalluri suunurk kergelt kõrgemale. ''Mu tibukesed.'' Sulges Scott oma silmad, ning ohkas vaikselt, ning rahulikult.

"Sina ja su bassein. Kui kunagi suurendamiseks peaks minema siis sa võid ju selle ka ehitada lasta," pakkus naine ning muigas õrnalt. Siis saab mees enda soovi ja on see kodu mõlemale täiuslik. Nessa lihtsalt on alati leidnud, et kui tal on praktiliselt tagahoovis ookean, siis muud veekogu polegi vaja. "Nii et meie peres peab kingituste nimel vaeva ka hakkama nägema," luges Nessa just selle mehe lausest välja. Tegelikult oli see tore tava, kuigi enda lapsepõlvest Vanessa midagi sellist eriti ei mäleta. "Mhh?" tahtis naine teada, mida Scottt siis avastas, "see on tõesti väga armas sinust midagi sellist öelda. Kuidas sulle küll midagi sellist pähe üldse tuli sellest ma aru ei saa. Siiski jäävad mõned asjad siin maailmas ainult naistele ja mõned ainult meestele. Pealegi... nagu nad räägivad siis kõva mees võid sa olla, aga vot sünnitusvaludega ei pidavat mehed hakkama saama." Nessa suunurgad tõusid pisut, kui Scott sügavalt, kuid vaikselt ohkas pärast seda kui oli neid enda tibukesteks nimetanud. Naine valas viimase lonksu enda kurgust alla ning asetas tassi lauale.

Scotleri silmad olid üsna kindlalt naisele jällegi viidud, ning ta naeratas võidurõõmsalt. ''Just, hetkel oleks juba bassein vajalik. Vaata, kui hea oleks sul supelda seal sees. Väljas on miinused, aga sinul hea soe vesi, ning vesivõimlemine pidi nii sulle, kui ka lapsele head tegema.'' Kinnitas ta kiirelt ka enda võidurõõmu lauses. ''Mina saan hakkama kõigega, sina ära sellepärast küll muretse.'' Andis ta Nessale mõista, et on kõige kõvem mees üldse. ''Sain sinu tagasi ja saan ka meie lapsed valmis, ning üles kasvatatud, mis see üheksa kuud neid siis kanda pole.'' Tegi ta Nessale silma, ning silmas siis ta tühja tassi. ''Tahad veel midagi?''

"Ega sa mind vist enne selle basseini jutuga rahule ei jäta, kui see valmis on ehitatud," muigas Vanessa. Selles osas oli mehel küll õigus, et vesivõimlemine tuleks nii talle kui ka lapsele kasuks. "Ma kahtlen, kas sa just kõigega saad hakkama, aga ega mul sind vist nagu nii ümber veenda ei õnnestu," lausus naine, vaadates enda mehele otsa. Tundub, et sellega läheb veel tükk aega, enne kui Scott natuke tagasi tõmbub enda kiitmisega. "Oh, sind küll," lausus Nessa vimaks pead vangutades. "Hetkel küll mitte," vastas Vanessa mehe küsimusele kerge pea raputusega.

''Oled sa kindel, ehk ma hiljem enam ei viitsi tuua miskit?'' Küsis ta õrnalt naeratades,kui käed Nessa kõhule asetas, ning seda vaikselt silitama jäi.''Ma mõtlesin siin, et mis sa arvad, kui me homme õhtul välja sööma lähme?''Küsis ta täiesti tavalise küsimuse, et olla kindel mida Nessa eelistab homme teha, juhuks, kui tal peaks olema mõned plaanid.

"Ega mul siis vist muud üle ei jää, kui ennast püsti ajada ja ise endale asjad kätte tuua. Sa ikka tead, et ma olen selleks veel täiesti võimeline," naeratas Vanessa, kuid hetkel ta tõesti midagi rohkemat ei vajanud. Tee tegi olemise mõnusalt soojaks ja nüüd lihstalt enda abikaasa kõrval diivanil lösutada tundub kõige parem idee. "Kui ma endale midagi korralikku selle kõhuga selga suudan venitada, siis minugi poolest," vastas Nessa mehe küsimusele kerge muigega, "aga tegelikult võiks küll minna. Me polegi ammu väljas käinud." Ega vahel muidugi naine ise ei viitsi ka ennast välja ajada, aga homme ju täitsa võiks.

Scott noogutas vaikselt selle mõttekäiguga kaasa. ''Siis tuleb kõigepealt minna ja sulle midagi selga osta, kuhu sa ära mahud.'' Oli Scotil juba päevaplaani paika panemisega juba kergem hingata. ''Kiirtoit? Või mõni eeskujulik restoran?'' Tahtis ta veel kiirelt üle täpsustada, ning lasi samas oma peal naise õlale langeda. ''Nii on hea,'' kommenteeris ta vaikselt.

"See on väärt plaan, aga mõne nädala pärast mul seda siin ees enam ei ole ja siis jäävad need riided ju niisama seisma. Küll ma midagi kapist kokku leiutan," lausus Nessa, kuigi noh kui neil siin juba teise lapse jutud käisid, siis läheks neid riideid võibolla aasta pärast jälle vaja. "Ma arvan, et parem mõni eeskujulik restoran," valis naine, sest kiirtoit on küll maitsev, aga hetkel ta seda toitu puutuda ei taha. Parem kuskil hubases ja ilusas restoranis. "On," kinnitas Nessa kerge naeratusega, asetades enda käed mehe käele, mis tema kõhul oli.

Scott hingas kergendatult, ning lasi silmadega siis üle toa, kui need jälle avanud oli. ''Nojah, väikese Scottiga peame ju niikuinii neid poode esialgu üsna tihti kammima.'' Nentis ta kiirelt fakti, ning kortsutas seejärel kulmi. ''Mida sa siis välja mõtlesid selle nime kohapealt? Haiglas ma sinuga vaielda ei soovi.'' Jäi ta Nessa imeilusaid silmi jälle vaatlema. ''Kallis sa oled rasedana ka universumi kõige kenam naine üldse.'' Ei suutnud ta seda vaid vaikselt mõelda. Kuid kas oleks pidanud? Ei, vähemalt mehe enda arvates mitte.

"Ilmselt küll. Lapsed kasvavad ju nii kiiresti," lausus Vanessa, sest seda oli ta kuulnud ja ka Nathani laste pealt näinud, kes nüüd juba pooleteise aastased olid. Küll see aeg läheb alles kiiresti. "Selle nime koha pealt... ma mõtlesin kasutada sinu nime, aga panna sinna ette veel mõni muu nimi... näiteks Aron Scott Jefferson või Ian Scott Jefferson või midagi muud taolist. Kas sul ei ole mingeid ideid?" uuris Nessa ja vaatas küsivalt enda abikaasale otsa. Nad võivad ju muidugi täiesti uue nime ka mõelda, aga naine arvab, et Scottil oleks hea meel, kui tema poeg tema nime edasi kannab. "Aitäh. Küll sina ikka oskad neid sõnu seada," sõnas Vanessa kergelt naeratades. Loodetavasti mõtleb Scott samamoodi ka siis, kui laps käes ja naisel mõned lisakilod küljes on, millest ta vaikselt uuesti lahti peab hakkama saama.

Mees silmitses vaikselt naist, kui too nimed ette ladus. ''Me peame hüüdnimede peale ka mõtlema, mida nimest saab tuletada.'' Kinnitas ta punkti. ''Terve tree hill vihkab seda last juba hetkel. Seega peame meie teda tugevaks muutma.'' Oli ta veendunud. ''Ian meeldib mulle,'' nõustus ta viimaks. ''Sina oled minuga õnnelik ja mina teen kõik, et ka teised sellest aru saaksid. Nad võiksid aru saada, et Robertit ei ole ega tule enam.'' Raputas korvpallur õrnalt oma pead, ning ohkas kergelt.

Selles suhtes oli Scottil õigus, et hüüdnimedele tuleks ka mõelda. Seega oleks kõige mõtekam valida ilus ja lihtne nimi, mida ei saa millegi või kellegagi eriti seostada, mis lapsele hiljem elu raskeks võiks teha. Kuulnud mehe järgmisi sõnu, hingas naine sügavalt ja raskelt välja. "Mitte terve Tree Hill ja nad ei vihka teda... nad lihtsalt... ei saa aru, aga ma saan aru, mida sa mõtled," lausus Vanessa, kuigi tema ise ei oleks seda suutnud ilmselt välja öelda. Nende laps peab kindlasti tihti ennast tõestama, et näidata seda, et teda ei kohelda teisiti lihtsalt tema vanemate või rikkuse pärast. "Siis jääb hetkel Ian Scott Jefferson, aga küll me haiglas vaatame, kas talle see nimi ikka sobib," suutis naine kergelt muiata, kuigi mehe eelmised sõnad olid veel endiselt tema peas. "Jah, ma olen sinuga õnnelik ja seega sa ei pea mitte midagi kellelegi tõestama," lausus Vanessa, ajades ennast pisut sirgemalt istuma nii, et ta mehele otsa saaks vaadata, "ma tean, et inimesed linnas ikka veel leiavad, et ma oleksin pidanud Robertiga jääma ja et sa ei vääri mind. Ma tean neid jutte, mis siin ringi liiguvad ja nii mõnigi inimene on mulle mitte just kõige meeldivamaid asju ka näkku öelnud, aga ma olen sellest üle. Ma olen neist üle. See ei ole nende koht rääkida. Ma valisin sinu, ma olen sinuga ja siin kõhus on sinu laps. Ma armastan sind ja ainult sind. Seega palun lase sellel minna. Ära lase Robertiga juhtunul ikka veel meie vahel olla. Ära vaeva enda pead sellega." Nessa naeratas Scottile toetavalt ning vajutas tema huultele ühe pehme suudluse. "Jäta meelde - ma valisin sinu," sõnas Vanessa sosinal, kui oli pärast suudlust mehest vaid mõne sentimeetri kaugusel.