Läbi lume sahiseva.

Scotleri viimastest kodustest jõuludest oli möödunud oma kuus aastat, ning kunagi varem poleks ta suutnud reaalselt uskuda, et saab Roberti viimaks Nessast eemale, ning naise tagasi enda juurde. Koos ka väikese Scotleriga, kes küll veel kõhus ringi toimetas, ning vaikselt vaikselt oma isale juba hetkel peavalu tekitas. Maja oli ehitud, ning vanamees, nagu Scott end ise nüüd silmas pidas oli ka kuuse kohale tassinud. ''Ma ju ütlesin, et osta pole pooltki nii huvitav, kui ise tassida.'' Raputas number seitse oma mantli lumest puhtaks, ning lükkas maja ukse lahti. Vedas kuuse keset tuba, ning maandus seejärel toolile istuma. ''Meeldib?'' Keris mees salli kaelast, ning jäi uurivalt Nessalt silmitsema.

Nessa oli Scottiga kaasa läinud ainult selleks, et olla kindel, et mees ei too neile mõnda hõredat luuda või hiiglaslikku kuuske, mis isegi maja uksest sisse ei mahuks. Erilist abimeest naisest kuuse maha võtmisel ja vedamisel küll ei olnud, aga eks omamoodi huvitav ettevõtmine oli see siiski. "Okei, tunnistan, et seekord oli sul küll õigus," lausus Vanessa naeratades, kes on alati pigem kuuse kuskilt ostnud lihtsalt. Naine eemaldas enda jope ning välisjalanõud, libistades nende asemel endale mõnusad soojad sussid varbaotsa. "Meeldib küll jah, aga mis sa jätadki ta nüüd siia keset tuba niimoodi seisma või?" muigas Nessa ning jalutas tooli juurde, millel mees istus. Ta teadis, et paljud inimsed tema tutvusringkonnast ütlesid, et sellel aastal ei ole erilist jõulutunnet, aga Vanessa jaoks olid need küll üsna erilised. Esiteks olid need Scotti ja Nessa esimesed jõulud koos kui abielupaar ja teiseks on see ühtlasi ka nende viimane jõul kahekesi, sest juba järgmisel aastal on neid kolm. Uskumatu, et kunagi keskkoolis alanud armastus oli millegi selliseni lõpuks välja jõudnud. Muidugi ei saa öelda, et teekond siia punkti on lihtne olnud. "Kui sa selle ilusti püsti paned, siis saan ma lõpuks ennast ka kasulikuna tunda ja seda vähemalt ehitda," lausus naine, sest sellega saaks ta kenasti hakkama. Pealegi tahaks ta näha, kuidas nende uued ehted puule üldse istuvad.

Mees kortsutas kergelt kulmi, ning pööritas silmi. ''Tegelikult võiks keldrisse viia.'' Pakkus ta naljatledes välja ühe variandi, ning hakkas siis silmadega uut kohta kuusele otsima. ''Aga ma mõtlen, sinna nurka akna juurde?'' Vedas ta kuuske edasi, ning toetas ta vastu akent, kui kohale oli jõudnud. ''Aga pea meeles, hästi rahulikult.'' Andis ta altkulmu mõista, et ka see töö pole tegelikult Nessale mõeldud. ''Ma pakun, et teen sulle sooja teed ja panen su sinna diivanile istuma, ning juhendama?!'' Olid ka ehted välja ilmunud, ning Scott jäi lihtsalt keset tuba seisma.

"Jah, muidugi. See oleks see kõige õigem koht. Kaunistaks juustu ja muu söödavaga ära, et hiirtel ka pidu oleks, jah? Mitte et meie majas neid üldse oleks... vähemalt minu teada," lausus naine lõbusalt Scotti väga huvitava koha pakkumise peale. Kuulnud mehe uut asukoha pakkumist, viis Nessa enda tumedad silmad akna juurde, kuhu kuusk tegelikult kõige paremini sobiks. "See on hea koht," noogutas naine, jalutades seejärel mehele järele, kui too puu uude kohta seisma oli pannud. "Kallis, ma ei ole haige ja saan paari ehte riputamisega ise ka hakkama," lausus Vanessa kergelt naeratades. Armas, et Scott nii palju muretses, aga naine tahtis ikka ise ka midagi ära teha. Muidu ta ainult istubki. "Sooja tee ma võtaksin, aga selle teise plaaniga ma küll nõus ei ole," sõnas naine kindlameelselt ning vaatas ehteieid, mis neil üldse olemas olid, "kuigi sinu käsutamine on mulle nende üheksa kuuga küll päris selgeks saanud juba." Naine vaatas üle õla enda abikaasa poole ning muigas kergelt. Noh, ei pääsenud ju nemadki mõnest päevast, kus naisel emotsiooonid üle pea lõid.

Scott noogutas ainult vaikides. Ega temalgi kerge polnud, ei tohtinud ta väga Nessale peale midagi suruda, muidu oli pahandust palju. ''Ma toon tee, sa riputa seni ainult käe kõrgusele.'' Teatas ta rahulikult, kui teed tegema läks. Kaks tassi valmis seadnud ootas ta mõne minuti, et teevesi ka keema läheks, ning valas selle seejärel tassidesse. Jahutas maha, ning kümnekonna minuti pärast liikus juba tagasi tuppa, kuhu Nessa puu ehtimisega oli jäänud. Oma tassi lauale asetanud viis ta soojast aurava tee oma abikaasale, ning liitus siis puu kaunistamisega, et Ness ei peaks kükitama ja ka pikalt upitama.

"Olgu," lubas naine seekord korralikult mehe soovile vastu tulla. Nessa sai üksinda puu ehitimisega päris kenasti hakkama. Ta tundis isegi rõõmu selle üle, et sai natuke ise ka liigutada. Pealegi sai puu täitsa kena. Nessa tahtis ka ühevärvilisi valgeid tulukesi kuusele panna, aga selleks läheb ilmselt Scotti vaja. Astunud mõned sammud puust eemale, vaatas Vanessa kriitilise pilguga, kas kuskile oleks veel midagi vaja. Ta lisaski paari tühjemasse kohta veel paar ehet ning viis siis enda pilgu Scottile, kes väga õigel ajal tagasi oli tulnud. "Aitäh," lausus Nessa ning võttis sooja tassi enda kahe käe vahele. Kuna see tundus veel päris kuum, siis jooma ta veel ei hakanud. "Üldiselt sa võiksid tuled külge panna. Tead küll, alustad tipust ja siis tuled spiraalis alla," juhendas naine ning astus ise natuke eest ära, "ja tippu võid ka midagi panna. Meil on siin üks täheke ja ingel. Kumba eelistad?" Võtnud teest ühe lonksu, tundis naine, kuidas kohe mõnusalt soe hakkas. Naeratus näol jälgis ta seda, kuidas Scott kuuse ümber askeldas.

Endine korvpallur kallutas pead ühele, ning teisele poole. Võttis viimaks tuled, ning üritas teha täpselt nii, nagu Nessa oli talle öelnud. Ülevalt spiraalis alla. Silmad siis viimaks tähte ja inglit kortsus ta kulm korralikult. ''Kas mõlemaid ei tohi? Langevaid tähti püüdsin ma igapäevaselt need kuus aastat, ning minu ingel oled ju sina.'' Tõstis ta kord ühte oma käes kõrgemale, ning siis jälle teist eelmist langetades. ''Kumb sinujaoks tähtsam on?'' Uuris Scott viimaks Nessalt, kui mõlemaid oma käes ringi lennutas, ning Nessi arvamust tahtis saada. Mees ise oleks Nessa võinud ka sinna otsa panna.

Nessa arvates sai Scott tuledega kenasti hakkama. Hoides ühes käes enda teetassi, kust ta aeg-ajalt mõne lonksu võttis, ja teist kätte enda suurel kõhul, naeris naine kergelt, kui mees ei suutnud otsustada, mida kuusetippu panna. "Ma arvan, et ühte tippu neid mõlemaid koos panna on suhteliselt raske," muigas naine ning vaatas ka ise kahte varianti. Muidugi ei pidanud nad üldse midagi latva panema, aga siis jäi kuusk justkui ilma selle magusa kirsita tordi peal. "Ma ei teagi... ingel võibolla?" pakkus naine lõpuks õlgu kehitades ja kuusele lähemale jalutades.

Scott muigas vaid õrnalt, ning tõstis siis, kui Ness midagi pakkunud oli ingli viimaks kõrgemale. ''Aga, kui ma toon teise kuuse ka?''Tegi ta kiire pakkumise, ning keeras end kuuse poole. ''Teise saame teise nurka panna.'' Leidis ta juba ka koha teisele kuusele. ''Võimis?'' Ronis ta tooli otsa, ning pani ingli tippu ära jäädes ise veel toolile seisma. ''Et nii sobib?'' Ronis ta toolilt maha, ning pani kuusele asetatud küünlad viimaks ka põlema. ''Meie esimesed jõulud.'' Lähenes ta Nessale, ning peatus tema seljataga, kui oma käed ta õlgadele asetas.

"Ma arvan, et meile piisas sellest ühest kuuse toomisest," lausus Vanessa mehele, kuigi noh probleem oleks nii küll lahendatud. "Sobib," noogutas naine, silmitsedes kuuske, millel hetk hiljem kõik tulukesed kenasti süttisid. Nende esimene kuusepuu nägi päris armas välja. "Mhm, meie esimesed ja viimased jõulud kahekesi," sõnas naine, toetudes kergelt enda abikaasale, kui too Nessa seljatag seisma jäi, "me oleme juba peaaegu terve aasta abielus olnud ja polegi teineteist veel täiesti hulluks ajanud." Loodetavasti läheb ka kõik edaspidi sama kenasti või isegi paremini.

Scott naeratas laialt, ning libistas käed õlgadelt edasi naise puusadeni, kui siis oma lõua vaikselt vastu ta õlga toetas, ning samuti nende puud imetlema jäi. ''Jah, järgmine aasta meid juba neli.'' Lausus mees vaikselt, ning keeras siis oma pead piisavalt, et Nessa näoilmet jälgida. ''Aastaga jõuab kenasti ühe veel valmis nikerdada.'' Tekkis Scotti näole kerge naeratus taaskord. ''Või sulle ei sobiks?'' Esitas ta kiirelt küsimuse.

"Neli?!" jõudis naine juba kergelt kulme kortsutades öelda, kuid kui Scott enda mõttekäigu talle selgeks tegi, ilmus Nessa suule kerge muie ja ta vangutas enda pead. "Kuule, enne võiks ikka selle ühega hakkama saada ja siis teist vaadata," lausus Nessa, "mina olen ikkagi see, kes seda last üheksa kuud kandma peab. Ma ei ütle, et see idee mulle ei sobiks, aga ma arvan, et natuke ootamist ei teeks kahju. Võibolla ülejärgmisteks jõuludeks?" Naine vaatas veel hetke puud ning viis siis pilgu mehele, tundes samal hetkel pisikesi lööke enda kõhus. "Tundub, et keegi on igatahes minuga ühel meelel," muigas Nessa ja asetas ühe Scotti käe enda puusalt kõhule.

Mees turtsatas õrnalt. ''Mina olen see, kes need üheksa kuud sind hoidma peab kümme korda rohkem, kui muidu. Aga olgu, jätame selle jutu hetkel vahele.'' Andis mees vaikselt alla, ning järgmisel hetkel oli tal juba uus mõte. ''Kui meie väike Scott omale teist venda ei saa, siis kutsika võiks talle ikka muretseda? Hea selle kutsika karvaga mängida.'' Jäi korvpallur endiselt nelja juurde, olgu siis selleks laps, või koer. ''Kas me pidime täna veel midagi tegema?'' Küsis ta äkitselt oma mõttemaailmast välja tulles, ning reaalselt mõtlema hakates. ''Ega sa täna haiglasse minema ei pidanud?''

Vanessa turtsatas kergelt, kui mees väitis, et tema peab hoopis naist terve see aeg hoidma. Noh, eks ta mingil määral õige oli, kuigi naine on endiselt arvamusel, et ta saaks ka ilma mehe ülima hoolivuseta rasedusega hakkama. "Kutsika võib ikka muretseda," oli naine sel korral mehega päri, kuigi ausalt öeldes pani Scott naisele nüüd mõtted ka teisest lapses pähe liikuma. Varem oli ta keskendunud ainult sellele ühele, kes tema sees oli. Nüüd aga mõtles ta ka pisut tuleviku peale. "Minu teada ei pidanud me rohkem midagi tegema. Haiglasse kohe kindlasti mitte, sest need käigud on mul kõik ilusti ära märgitud, kui ma minema pean," lausus Vanessa kindlameelselt. "Seega võime teha seda, mida tahame. Õues sai vist juba tükk aega oldud seega... midagi tubast," sõnas naine ja rüüpas enda teed, mille ta juba ära oli unustanud.

Scott noogutas rahulolevalt. ''Siis valime välja, ja peale pisipõnni sündi muretseme.'' Oli Scott oma otsuses üsnagi kindel. ''Mul on ju ka tee. Tule istume.'' Viipas ta peaga diivani poole, kuhu minnes ka oma tassi laualt võttis. ''See on juba jube jahe.'' Porises mees vaikselt, kuid naeratas taas õigepea. ''Kujuta ette kümne aasta pärast, istume siin ja vaatame kuidas meie pisikesed koeraga hullavad.'' Turtsatas ta õrnalt, ning rüüpas lonksu oma teest.